2021. aasta oktoobris käivitus esmakordselt Klaabu-nimeline projekt, mille eesmärk on hõlbustada ja kiirendada inimeste ligipääsu vaimse tervise ravile. Kui alguse sai Eesti Psühhiaatrite Seltsi algatatud projekt koostöös Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tervisekassaga Lõuna-Eestis, siis tänaseks on ettevõtmisega liitunud ka Pärnu ning Viljandi piirkond.
Klaabu üks põhieesmärke on tagada, et esmased abivajajad pääsevad vastuvõtule 28 päevaga. Projektis on tegevad mitmed vaimse tervise õed, nende hulgas Birgit Rohtoja Pärnu Haiglast.
Mis viis teid vaimse tervise valdkonna juurde?
Juhuslik kokkusattumus. 2001. aastal, kui olin lõpetanud õenduse eriala Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis, olin koos kursuseõega tööd otsimas. Ta tundis huvi psühhiaatriakliinikus pakutava ameti vastu ja ma sattusin temaga kaasa minema. Selgus, et neil on tööd mitmele ja nii alustasin ka mina osalise koormusega seal tööd. Sealt sai alguse minu teekond vaimse tervise valdkonnas. Hiljem osalesin vaimse tervise õe väljaõppe pilootprojektis ja lõpetasin selle 2007. aastal.
Millal jõudis teie ellu Klaabu projekt?
Klaabu projekt jõudis Pärnumaale möödunud sügisel. Pärnu haiglast käivad n-ö klaabutamas kokku kuus õde ja teeme seda erinevates perearstikeskustes üle maakonna, keskusi on kokku üheksa. Mina olen tegev Ülejõe Perearstikeskuses ja aprillikuust ka Kilingi-Nõmmes.
Mida Klaabu projekti töö endast kujutab?
Projekt sai ellu kutsutud selleks, et viia psühhiaatriat perearstindusele lähemale. Eesmärk on aidata vaimse tervise probleemiga inimestel perearstikeskuste kaudu jõuda spetsialisti juurde. Vaimse tervise õde on vahehindaja, esimene ülevaataja. Tema aitab otsustada, kas ja kui kiiresti on vaja psühhiaatri juurde jõuda. Vahel piisab sellest, et konsulteerin meie arstiga ja patsiendile antakse soovitused või alustatakse ravi. Edasi käib ta seejärel korduvalt minu juures või uuesti perearsti või pereõe visiidil. Vahel polegi rohkem vaja ning piisab vaid ühest nõustamiskorrast.
Ja mis seal salata – natuke on Eestis veel häbimärgistamist ka. Mõnel inimesel on lihtsalt väga keeruline psühhiaatriakliinikusse minna. Siis on perearstikeskus turvaliseks ja pehmendavaks lüliks, mis lihtsustab kogu protsessi.
Millised on olnud töövõidud, mis näitavad projekti tulemuslikkust?
Ma tahaks loota, et kõige tulemuslikum on ettevõtmine olnud ikka nendele inimestele, kes on saanud kiiresti abile ligi. Teise suure võiduna saab välja tuua koostöö ja kontakti teiste tervishoiuvaldkonna töötajatega.
Mis on olnud senised suurimad väljakutsed?
Ühe suurima väljakutsena tooksin välja infosüsteemide erinevuse. Igas keskuses tuleb eraldi välja mõelda, kuidas me omavahel võimalikult kiiresti infot saame jagada. Kas esitada kiiresti epikriis ära, et perearst teaks järgmisi plaane, või peaks ühendust pidama pigem meilitsi või telefoni teel. Igal keskusel on omad infosüsteemid ja nende ühtlustamine oleks oluline arengukoht.
Teiseks tuleb selgitada, mille nimel tegutseme. Et me ei tule kellegi tööd ära võtma ega soovi õpetada, kuidas perearstinduses asjad peaksid käima. Me soovime appi tulla vaid patsiendi enda pärast. Mõnel juhul ollakse väga avatud, teisel juhul aga suhtutakse väikese kahtlusega.
Milline näeb välja vaimse tervise õe ambulatoorne tööpäev?
See on tegelikult sarnane arsti ambulatoorse tööpäevaga. See tähendab, et meil on ajakava, kuhu on registreerinud patsiendid, nii esmased kui ka korduvad. Esmaste tulijate puhul on minu ülesanne koostada anamnees, selgitada välja taust, põhilised probleemid ja murekohad. Kõike seda tuleb hinnata ja samal ajal otsustada, mis on järgmised sammud. Näiteks suunata inimesed arsti või psühholoogi juurde.
Kiireloomuliste juhtumite korral kutsun valvearsti ja annan patsiendi tema hoolde või küsin nõu ja ravisoovitusi. On ka juhtumeid, mille puhul arsti vaja ei lähegi. Teatud juhtudel võib piisata ühekordsest nõustamisest või kutsuda patsient mingi aja pärast enda vastuvõtule tagasi. Seejärel vaatame, kuidas kujuneb inimese elukäik ja seisund. Mõnel juhul ei ole ravi vaja või ta lihtsalt ei soovigi seda. Vajadusel konsulteerin jooksvalt psühhiaatri või ka psühholoogiga ja paneme koos järgneva plaani paika.
Mis sind sinu töö juures sütitab ja innustab?
See, kui midagi läheb paremuse poole. Kui inimesed tänavad selle eest, et nad on abi saanud. Veel paar aastat tagasi oli minu jaoks harjumatu, kui palju eestlased oma tänutunnet ikkagi väljendavad. Kuvand on ju selline, et oleme külmad ja ei näita oma emotsioone välja. Aga tegelikult on vastupidiseid näiteid üllatavalt palju. See ongi see, mis sütitab. Kui näen, et kellegi päev on paremaks läinud, või et on saanud enda mured ära sõnastada ja neid väljendada.