Pikka aega käisin ühelt töölt teisele tööle. Teadsin, et see läks mõnikord liiale, aga lõpuni ülekoormusest aru ei saanud. Lapsed olid selleks ajaks kodust ära läinud ja ei olnud vaja enam kellegi eest hoolitseda. Elukaaslane tegi samuti tööl pikki päevi, seega töölt kojuminek ei olnud minu jaoks kõige olulisem. Kui lõpetasin haiglas oma põhitöö, läksin õhtul koduõendusvisiite tegema. Teadsin, et peaksin võtma aega endale, rohkem liikuma ja rohkem puhkama, aga see polnud mu ajagraafikus võimalik. Ma küll püstitasin endale eesmärke, aga lükkasin neid kogu aeg edasi, kuni tuli kaks vahelesegamist – COVID-19 pandeemia ja mentorlusprogramm.
Pandeemia ajal ma koduvisiite ei teinud, sest patsiendid ja nende lähedased karstid, et viin neile haiglast viiruse. Hiljem ma koduvisiite enam uuesti tegema ei hakanudki. Hooldekodus osutasin pandeemia ajal koduõendusteenust edasi ja teen seda tänaseni.
Paar aastat tagasi oli võimalus saada endale Eesti Õdede Liidu kaudu mentor. Ma kirjutasin just magistritööd mentorlusest ja mõtlesin, et mul oleks huvitav selles programmis osaleda. Mul oli puhas teaduslik huvi, kas midagi minu magistritöös ühtib mentori ja mentee suhtega.
Enne esimest kohtumist professionaalse mentoriga mõtlesin, et ma ei kavatsegi kuigi palju endast rääkida ega oma elus muudatusi teha, sest mu elu oli kiire ja kõik oli paigas. Suureks üllatuseks muukis ta mu esimesel kohtumisel lahti. Kohtumised toimusid iga paari kuu tagant kas kohapeal või Teamsi teel. Meil oli ligikaudu kuus kohtumist ja ma hakkasin nägema oma elu teisest küljest. Panin oma mõtteid kirja, tegin otsuseid ja olen neid siiamaani järginud – minu trennid on pühad ja kodudes ma koduõendusteenust enam ei osuta. Võtsin vastu ka otsuse, et kui hooldekodu leiab endale õe, siis ma seal ka enam käima ei hakka. Valmistan end ette selleks, et minu tööpäev on kaheksast neljani ja siis algab minu teine elu – üks on mu tööelu ja teine minu vaba aeg. Sealt ammutan energiat, et oma tööd hästi teha. Mul on siiralt hea meel selle mentorprogrammi üle, mida õdede liit meile pakkus.
Tagantjärele ennast analüüsides olen aru saanud, et minu elu oli ainult töö. Kui ma kodus midagi rääkisin, siis oli see seotud tööga. Olin niivõrd töös kinni, nagu mind ei olekski olemas olnud. Ma olin ainult see, mis oli seotud tööga, ja ma ei saanud sellest aru. Minu päevad esmaspäevast reedeni olid kõik 12-tunnised – jõudsin koju õhtul kaheksa või pool üheksa, olin väsinud, sõin ja läksin magama. Puhkasin end välja nädalavahetusel.
Tegin seda kõike sellepärast, et patsiendid istuvad minu südames. Koduõenduses olen patsiendiga kahekesi ja sellest, kuidas mina teda aitan, sõltub see, kuidas ta paraneb. Kui läksin koduõendusvisiiti tegema, siis mind oodati – mulle oli keedetud teed, kook oli laual. Nad võtsid mind vastu nagu oma koju. Praegu, kui ma pole patsiendiga veel kokku puutunud, on mul kergem tööst loobuda ja teadlikult seda mitte vastu võtta. Aga tookord mulle ei mahtunud pähe, kuidas küll patsiendile reede õhtul öelda, et ma olen väsinud ja ei tule. Tal on vaja see protseduur ära teha ja tema seisund halveneb, kui ma ei lähe.
Ma ei taha uskuda, et seda kõike tehakse ainult raha pärast, minu puhul see kindlasti nii ei olnud. Nagu öeldakse – anna kuradile sõrm ja ta võtab terve käe. See on minu töö ja kohustus, kõik on patsiendi hüvanguks. Seega siin on midagi muud, mis tõmbab – inimsuhted, meeskonnatöö ja tehtud töö tulemus, see tekitab uhkust.
Leian, et ületöö rattast väljumiseks peab su elu vaatama keegi teine. Selleks on muidugi vaja ise kuhugi pöörduda. Selliseid projekte, kuhu mina sattusin, võiks kindlasti rohkem olla. Paljudes haiglates on psühholoogid ja hingehoidjad, kellega saab suhelda. Meil on arenguvestlused, kus küsitakse, kui aktiivne oled väljaspool tööaega. Nii näeb ka juht võimalikke ohukohti ja saab oma kolleege suunata.