Kuidas sa õenduse juurde jõudsid?

Minu suguvõsas on olnud palju tervishoiutöötajaid. Ema haiguse tõttu puutusin sageli kokku haiglaga. Nägin, kuidas minu ema aidati, ja tundsin, et tahan ka ise panustada ja aidata. Läksin pärast keskkooli Tallinna Meditsiinikooli ja olen oma valikuga rahul.

Nüüd õpib ka minu tütar Kadri õeks, see on tema teine kõrgharidus. Kõik muidugi ootasid, et ta läheb peale kooli õendust õppima, kuid tema õppis rahvusvahelise turismi juhtimist. Selles valdkonnas töötas ta koroonani. Nüüd õpib ta kolmandal kursusel õendust, töötab abiõena ning talle meeldib.

Kuidas sinu õetee algas?

Lõpetasin 1982. aastal Tallinna Meditsiinikooli ja tulin Sindisse tagasi. Asusin tööle Sindi ambulatooriumi, töötasin protseduuride kabinetis. Kohapealne õde pidi hästi palju ise oskama: võtsin koos kirurgiga patsiente vastu, tegin EKGsid. Viimased aastad Sindis töötasin jaoskonnaõena, tegin sarnast tööd tänapäeva pereõega.

Jaoskonnaõena oli mul palju koduvisiite, mida nüüd teevad koduõed. Vererõhu mõõtmised, haavade sidumised, süstid, sealhulgas veenisüstid, niitide eemaldamised. Üks osa päevast oli vastuvõtt koos arstiga, teine osa koduvisiidid – tegin need vastuvõtud Sindis enamasti jalgsi.

Kuidas sa õenduse uuendajate hulka sattusid?

Mul hakkas Sindis töötades natuke igav. Aga 1990ndate alguses avati Tartu Ülikoolis õenduse kolmeaastane statsionaarõpe. Sõitsin kolm aastat esmaspäeva hommikul Tartusse ja reede õhtul koju. Ilma vanemate toeta ei oleks ma väikese lapse emana seda kooli lõpetanud.

Tartu Ülikooli õendusõpe oli esimene koht, kus puutusin kokku kaasaegse õendusega. Meie inglise keele õppejõud kasutas õppematerjalina USA õendusõpikuid, kust lugesime ja tõlkisime ning saime aimu, kuidas asjad mujal maailmas on.

Viimasel kursusel olime kuu aega Rootsis praktikal. Seal nägin esimest korda, milline võib olla tervishoiuasutuse meeskond, kuidas suheldi omavahel, kui palju arvestati õdede ja nende arvamusega. Õdedel oli palju iseseisvaid vastuvõtte ja õdesid oli väga palju. Tõdesin, et Eesti õde teeb rohkem asju, mis seal olid jagatud eri tasemega õendustöötajate vahel. See oli huvitav kogemus, mis tõi mind kaasaegsele õendusele lähemale ja seetõttu tundusid 2000ndatel algatatud muutused loogilised.

Mis muutus pärast ülikooli lõppu?

Minu vaade oli muutunud. Olin nii palju teistmoodi asju näinud. Olin veendunud, et tegelikult tuleks teha rohkem meeskonnatööd, õed, hooldajad, arstid, füsioterapeudid koos. Kinnistus arusaam, et õed on suutelised iseseisvat õendusteenust osutama. Esialgu Pärnusse tagasi tulles nii lihtne ei olnudki, kuid õnneks oli siin Margit Seppik, kes oli Soomes stažeerinud ja ka teistmoodi õendust näinud. Ja meil oli väga palju ärksaid õdesid, kellega koos sai uuendusi käivitatud.

Kas sinu kogemus teistsuguse õendusega tõi siin kaasa ka probleemolukordi?

Alguses oli võib-olla meie mõtetega raske harjuda ja neid omaks võtta, kuid kõike tuleb teha tasapisi. Meeskondade tekitamine ja iseseisva statsionaarse õendusabi väljakujundamine tulid samm-sammult. Inimesed võtavad asju omaks paremini, kui neid ei suruta käsu korras peale.

Nii läheb ju väga kaua aega …

Aga tegelikult ei ole läinud väga kaua aega. Kui mõtleme, et 2000ndate alguses ei olnud meil seda arusaama üldse ja nüüd, 20 aastat hiljem, on see meil kõik juba päris kaua aega olemas. See näitab, et õed olid sisemiselt valmis ja motiveeritud muutusteks.

Kust see õdede sisemine valmidus tegelikult tuli?

Ma arvan, et õeks ei minda õppima sellepärast, et omandada mingisugune elukutse. Mina arvan, et kui sa lähed õeks õppima, siis sa tahad seda tööd teha. Arvan, et need, kes ei ole sisemisest äratundmisest õendust valinud, jätavad paari aasta jooksul kooli pooleli või lahkuvad tervishoiust mõni aasta peale kooli lõpetamist.

Kui palju sa näed õdede uhkust oma töö tulemuste üle? 

Päris enda arvele ei saa tervishoius midagi kirjutada. Kogu aeg tehakse koostööd ja alati vähemalt väikese ülekattega meeskonnatööd. See ei ole kunagi olnud ühe inimese töö, et patsiendi elu päästetakse või et ta paraneb.

Millal tervishoius rõõmu tuntakse?

Kui ühise tegevuse tulemusel lahkub patsient haiglast paremas olukorras, kui ta sinna tuli. Imelisi tervenemisi juhtub siiski harvem. Kui sa ei oska väikestest asjadest rõõmu tunda, on tervishoius väga raske töötada. Oluline on tegutseda südamega ja teha koostööd kolleegide ja patsientidega.

Mul on raske rääkida patsientidega seonduvast, sest viimastel aastatel ei ole ma nendega kuigi palju kokku puutunud. Minu põhitöö on meie praktikandid ja üliõpilased. Mul on väga hea meel, kui saan kaasa aidata sellele, et üliõpilased leiavad sobiva suuna õenduses.

Ma rõõmustan selle üle, kui üliõpilased on rahul, et tulid Pärnu haiglasse praktikale, kui nad on tänulikud ja rahul, et neil on meie haiglas olnud mõistev ja toetav praktikajuhendaja, kes andis palju lisateadmisi. Olen väga tänulik koostöö eest meie haigla õendusjuhtide ja õdede nõukoguga – nende kolleegidega leiame kõik lahendused.

Kuidas rajasite Pärnusse õendushariduse keskuse?

Minust sai õendusjuhi kõrval õendusteenistuse vastutav õde 2005. aastal, kui kolisime Ristiku tänava uude haiglamajja. Sellest ajast algas minu töö tervishoiukõrgkoolide õppe ja praktika koordineerimisega. Tõsisem koostöö Tallinna Tervishoiu Kõrgkooliga algas kolme grupi õdede tasemeõppe läbiviimisega Pärnu haiglas.

Urmas Sulel ja Margit Seppikul oli ammu see mõte, et õeõpe võiks toimuda Pärnu haiglas. Esimese õeõppe kursuse avasime 2014. aastal koos Tallinna Tervishoiu Kõrgkooliga.

Samuti tulevad õendusteenistuse kaudu meile praktikale õed, ämmaemandad, füsioterapeudid, logopeedid, hooldajad.

Kas uskusid Pärnus õenduse õpetamisesse kohe?

Tegelikult küll. Pärnu on ikkagi Tartust ja Tallinnast piisavalt kaugel ja praktikal käidi meil hea meelega, kuid tööle tuldi vähem. Tallinn ja Tartu haarasid kooli lõppedes õed endale. Pärnusse tekkis võimalus õppima tulla pereinimestel ja neil, kes ei saanud või ei tahtnud Pärnust ära minna.

Kui mina ülikoolis käisin, arvati, et tervishoidu ei saa kaugõppes õppida, kuid nüüdseks on see arusaam drastiliselt muutunud. Mina arvan ikka, et tervishoidu peaks rohkem kontaktõppes õpetama. Minu kooliajal oli vahetu kontakt õppejõududega ja nad kinnistasid mõnegi teema juhtumite analüüsiga oma praktikast. Nüüd kuulad Zoomis oma asja ära, kuid keskustelu naljalt distantsilt ei teki. Küsitakse küll olulisi küsimusi, ent arutelust jääb puudu. Õnneks on siiski alles seminarid ja praktikumid ja suurepärase varustusega simulatsioonikeskused, kus saab õppida. Meil omal ajal olid julged patsiendid.

Praktikajuhendajate leidmine on probleem ja kas see töö on ikka tasustatud?

Pärnu haigla on alati maksnud juhendajatele tasu, küll väikest, aga siiski alati. Ja meil on nii tublid õed! Kiidan südamest meie haigla õdesid, kes on olnud valmis vastu võtma üliõpilasi. Lisaks Pärnus õppivatele üliõpilastele on meil praktikal ka teistest kõrgkoolidest saabuvad üliõpilased. Meie oma grupp on 30 inimest. Ma hindan väga vanemõe kena suhtumist ja seda, kui palju toredaid õdesid võtab lisakoormuse, et tulevasi kolleege õpetada ja juhendada.

Mis tagasisidet saate?

Välispraktikandid ütlevad sageli, et teil õed teevad nii paljusid asju. Välismaalt tulevad füsioterapeudid ütlevad, et Pärnu haiglas on nii hea varustus, et neil küll riiklikes haiglates selliseid seadmeid ei ole –  ainult erahaiglates. Muidugi teeb mulle ekstra heameelt see, kui üliõpilased ütlevad, et Pärnu haiglas oli tore praktikal olla ja et nad võeti kohe meeskonna liikmeks. Tavaline tagasiside on, et juhendajaga oli ülihea kontakt – et juhendaja andis head tagasisidet ja samas piisavalt vabadust, kuid oli alati praktikandi jaoks olemas.

Kui palju lõpetajatest Pärnusse jääb?

Kooli ajal on 4/5 meil abiõdedena tööl, pärast lõpetamist läheb neid siiski üksjagu ära. Suurim tõmme on pereõendusse, kus on vabad õhtud ja nädalavahetused. Meie esmane missioon on tuua õdesid Pärnu haiglasse, kuid teiseks ka Pärnu maakonda.

Milline olid kooli minnes sina ja millised on need, kes tulevad sinu juurde kooli?

Mina läksin maalt suurde linna, olin üsna arg, väga kohusetundlik, tahtsin hästi õppida ja kõik hästi selgeks saada. Õppisimegi meditsiinikoolis ainult kaks aastat. Praegused praktikale tulijad on enesekindlamad, nad on rohkem õppinud.

Kuidas on muutunud õdedesse suhtumine? Kas saan õigesti aru, et arsti hierarhia oli endistel aegadel väga vertikaalne.

Jah. See on alati väga palju sõltunud isikutest. Õde tegi seda, mis arst oli ette kirjutanud. Sel ajal ei arutatud ka meeskonnas läbi, kuidas ja mida teha. Usun, et meeskonnatööd on ja tuleb kogu aeg aina rohkem.

Kuidas sa end õdede liidus leidsid?

Algus oli sunniviisiline (naerab). Kui ülikoolis õppisin, siis Rootsi praktikale saamiseks pidid olema erialaorganisatsiooni liige, sest selline oli meid vastu võtva Rootsi õendusorganisatsiooni nõudmine. Me kõik astusime siis õdede ühingusse.

Kui tulin Pärnusse, juhtis siinset piirkonda nüüdne Eesti Õdede Liidu auliige Aita Kütt, kes juhuslikult on ka minu täditütar. Ta kutsus mind kui polikliiniku ülemõde Pärnu piirkonna õdede üritusi tegema. Meil kujunes Pärnu piirkonnas välja väga vahva seltskond. Tegime suuri maakonnaüleseid õdede laagreid. Midagi pidime hästi tegema, sest meie suvelaagriga liitusid järjest kõik Eesti läänepoolsed maakonnad: Hiiumaa, Saaremaa, Läänemaa. Ja varsti liitus meiega Lääne-Tallinna Keskhaigla.

Räägi oma tööst EÕLi Pärnu piirkonna juhina.

Tõsisemalt hakkasin Pärnu piirkonna esindajana tegutsema õdede ühingus siis, kui sellest hakkas saama Eesti Õdede Liit ning oli vaja ette valmistada uus põhikiri ja muud dokumendid. Kuulusin sellesse töögruppi. Siis tuli aeg, kui Aita loobus Pärnu piirkonna juhtimisest. Ma ei saanud esimesel korral valituks – olin polikliinikus töötades suuremale osale Pärnu õdedest siiski veel tundmatu. Teisel korral, aastal 2007, valiti mind Pärnu piirkonna juhiks.

Kõik need aastad on minu jaoks kätkenud koos tegemise rõõmu, huvi koos õendust arendada. Aruteludes osaleda ja kaasa mõelda oli põnev, uue info juures olek pakkus mulle huvi. Pidasin oma ülesandeks ka piirkonna traditsioonide hoidmist ja kujundamist. Selles rollis tegutsesin kuni 2015. aastani, mil tundsin, et värsked mõtted said otsa. Siis otsustasin, et ei kandideeri enam piirkonna juhiks.

Ja hakkasid Eesti Õdede Liidu volikogu juhiks?

Endalegi ootamatult ütlesin jah, kui Ester Öpik palus mind volikogu juhiks kandideerida, kuigi olin otsustanud taanduda. Tajusin, et EÕLi ja õendust ootavad ees muutused ja ehk on minu võimuses sellel teel kuidagi abiks olla. Kui kodus ütlesin, et andsin nõusoleku, siis ütles abikaasa, et ta ei imesta, sest see on nii loomulik osa minust. Ma ei saa öelda, et olin mingi kindla asja algataja, aga volikogu oli koht, kus arutati ja vaieldi kõik olulised asjad läbi. Vaidlused olid teinekord suured ja kirglikud. Piirkondade juhid ja usaldusisikud volikogus on kõik isiksused ja see oli paras väljakutse panna kõiki kuulama ja koos tegutsema.

See roll sobib sulle ülihästi.

Mul on hea meel, kui olen sellega hakkama saanud. Tundsin, et olin volikogu juhina sild õdede liidu vana juhtkonna ja uue juhatuse vahel. Ma ei tea, kui hästi see välja tuli, aga ma vähemalt püüdsin. Maakondlikest piirkondadest regioonideks üleminek põhjustas pingeid ja mitmeid arusaamatusi. Kõik said aru, et muutusi on tarvis, aga ikka oli suhtumine, et „mitte minuga“.

Kas nutsid ka?

Ei nutnud, aga volikogu koosoleku järel oli sageli tühjaks pigistatud sidruni tunne.

Kellelt sellistel hetkedel tuge leidsid?

Sel ajal kui mina olin volikogu juht, oli Pärnu piirkonna juht Piret Lillemaa, kellega sõitsime koos koosolekutele ja saime siis teel olles veidi n-ö auru välja lasta. Minu volikogu perioodi alguses tuli õdede liitu ka Tallinna ja Harjumaa piirkonna uue juhina Gerli Liivet, kellega oleme saanud alati avameelselt rääkida. Temaga läksime õlg õla kõrval raskustest läbi. Piirkonna juhtidest hindan kõrgelt koostööd nüüdse Põlva usaldusisiku Eda Mudalombi ja Linda Jürissoniga Viljandist. Hoolimata igasugustest vaidlustest ja erimeelsustest loodan, et ma ei ole kellegagi õdede liidust vaenujalal.

Mis on suuremad õenduse maamärgid sinu ajal?

Algasid eriõenduse, magistriõppe ja iseseisva õendusabi teemade arutelud. Rõhutan, et minul isiklikult ei ole mingeid teeneid, vaid ma juhtisin volikogu, kus kõik tegid tööd selle nimel, et õendust arendada.

Kas mingeid raskusi ka oli?

Vahel on olnud raske ühildada tööd õdede liidus ja Pärnu haiglas. Eesti Õdede Liidus tegeleme tulevikuga, haiglas tuleb tegeleda nii oleviku kui ka haigla tulevikuga. Olen väga tänulik, et olen saanud tööaega kasutada nii, et saan oma tööga rahul olla, samas olen leidnud õhtutundidel aega selleks, et EÕLi asja arendada.

Mis sulle kõige rohkem rõõmu teeb?

See, mis on tööst väljaspool. Esikohale panen oma perekonna. Ma ei oleks saanud ülikoolis käia, kui poleks olnud vanemaid. Nüüd on mul maailma parim, erakordselt mõistev ja soe abikaasa. Mul on tõeliselt tegus ja tore tütar, kellega meil on ka imeliselt hea sõbrasuhe. Mul on väga head sõbrad lauluseltsis Sireli, kellega olen koos laulnud alates 1990ndatest. Mind ümbritsevad head inimesed. Ma tunnen rõõmu reisimisest ja eriliselt õnnelikuks teeb mind toimetamine maakodus Väike-Maarja külje all. See koht toob rahu maa peale.

Olen väga õnnelik naine, sest minuga on elus nii palju head juhtunud. Patt oleks midagi veel tahta. Tööl on huvitav ja kodus on hea.

Mida tahad näha õenduses?

Olen idealist, tahan, et kõik teeksid oma tööd südamega, rivaalitsemata. Mulle meeldib arvata inimestest head. Eriti rahul oleksin ma siis, kui ka ilma kriisideta teadvustataks, et tervishoidu on vaja juurde nii raha kui ka inimesi.