Maailma Terviseorganisatsiooni määratluse järgi loetakse tervishoiuteenust kvaliteetseks, kui see vastab patsiendi vajadustele ja ootustele, erialaselt aktsepteeritud nõuetele, ühiskonna seadusandlikele ja eetilistele põhimõtetele, tagab patsiendi heaolu ja parima võimaliku tulemuse ning on osutatud põhimõttel, et maksimaalne tulemus saavutataks võimalikult väheste kulutustega.
Maailm muutub kiiresti, ühiskond vananeb, meditsiin areneb, ootused suurenevad. Õdede väljaõppe kvaliteedile pööratakse rohkem tähelepanu nii Euroopa direktiivide järgimise kui ka rahvusvaheliste hindamiste kaudu. Õdede töö on muutunud järjest keerulisemaks, tehnilisemaks, inimeste tervist hoidvat või edendavat elektroonikat on lisandunud nii haigla kui ka koduseinte vahele. Kõike lisanduvat õpitakse sageli töö käigus.
Pidev arenemisvajadus paneb tervishoius inimestele suure surve ja alati ei suudetagi kõikide uute asjadega kohe kaasa minna. Õpitakse seda, mis on ellujäämiseks vajalik. Viimastel aastatel on hüppeliselt kasvanud teadmised infektsioonikontrolli, isikukaitsevahendite kasutamise ning teiste tehniliste-käeliste tegevuste vallas, kuid 60 kohustusliku koolitustunni nõue aastas on paljudel jäänud täitmata. Arenemisvajadust ei tohi kõrvale heita ka pandeemia tingimustes või õdede puuduses.
Kriisis on tagaplaanile jäänud õenduspõhimõtete tervik: filosoofia, nõustamine, suhtlemine, kuulamine. Õdede enesetäiendamine, sh enese füüsilisele ja vaimsele heaolule mõtlemine ja oma töö mõtestamine, on paraku hädavajalik. Kvaliteet sõltub abi andjast, kes on inimesena tervik – kes teab, tunneb, oskab, mõistab, tahab ja ka jaksab aidata. Kõigeks selleks peab olema mõistlikult aega.
Viimastel aastatel on taandunud jutt õendusteenuse kvaliteedist ikka õdede puuduse jutu taha. Üks kvaliteediga ja töö intensiivsusega seotud näitaja on see, kui mitme patsiendi jaoks peab õe tähelepanu jaguma. Eestis on selleks normid seadustatud intensiivravis ja õendushaiglas, kuid mujal on jäänud normid tööandjate südameasjaks. Õnneks ei maga teadlased, kes viimastel aastatel on teinud uurimusi, mis näitavad, et just õdede ja patsientide suhtarv määrab tervishoiuteenuse kvaliteedi ja patsientide rahulolu ning suurendab lõpuks hoopis rahalist kokkuhoidu tervishoius.
Õe ja patsiendi suhtarvude uuringutes räägitakse normist, mis ideaalis on üks õde 5–6 patsiendile. Eesti tegelikkust peegeldab vaid üksikute teenusepakkujate kokkulepitud norm – eesmärk, milleks on üks õde 9–12 patsiendile. Ainult ühel haiglal on julge eesmärk – üks õde 8 patsiendile.
Reaalsus on aga hoopiski karmim. Enamik õdesid on sunnitud töötama olukorras, kus on üks õde 14–20 patsiendile, ning ekstreemsetel juhtudel on ühe õe kohta koguni 30 patsienti. Seega on meie „tegelikud normid“ väga kaugel kvaliteedist. Kvaliteetselt väljaõpetatud õde väärib võimalust oma teadmisi maksimaalselt patsientide hüvanguks rakendada. Patsientidele on aga suisa vajalik olla hästi toetatud, nõustatud, ärakuulatud koos oma kõikide eripäradega.
Eesti majanduse ja tervishoiuressursi optimaalse kasutamise seisukohalt on aga ellujäämise eesmärk, et võimalikult palju inimesi ei satuks üldse haiglasse. Selleks on meil vaja normaalse töökoormusega töötavat õde, kes saab patsientidele pühenduda, ning selle aluseks on töökoormusnormide kokkulepe. Kvaliteedi tagamisest saab alguse tervishoiu tervis, mis omakorda võimaldab olla võimalikult terve igal Eesti inimesel.