Eneli Kaugerand töötab kolmel töökohal: ta on kooliõde Kirivere Koolis, tervisedenduse spetsialist Suure-Jaani lasteaias Sipsik ja akuutravi õde Viljandi haigla psühhiaatriakliinikus. Ta on empaatiline ja mõistab raske diagnoosi saanud patsiente ja nende lähedasi, sest ta ise elab alates 2008. aastast sclerosis multiplex’i diagnoosiga.

Mõne inimese jaoks on ühe töökohagi pidamine raske. Kuidas kolmel töökohal töötamine välja tuleb?

Eri kohtades töötamine on huvitav ja mitmekülgne ning pakub võimalusi tööalaseks arenguks.

Nii lasteaeda kui ka kooli sattusin tööle juhuse tahtel. Lasteaeda läksin praktikale ning kui eelmine inimene sellelt ametikohalt lahkus, siis võtsin tema töö üle. Kui Kirivere kooli eelmine kooliõde ametist lahkus, siis võtsin ka tema ameti üle.

Kust on pärit huvi tervishoiu vastu?

Haigestusin kaheksakuuselt meningiiti ja olin viirushaigustele vastuvõtlik ning seetõttu veetsin lapsepõlves palju aega haiglas. Sain seal tunda palju hoolt ja armastust ning seetõttu tahtsin jagada saadud kogemusi ka teistele.

Lasteaia rollimängudes olin alati arst ja teadsin, et tahan edaspidi teisi aidata. Pean väga oluliseks, et patsiendid, keda aitame, tunneksid samasugust hoolitsust, nagu me ise tervishoiusüsteemi patsiendina sattudes ootaksime.

Kuidas tervisedendust arendada?

Kuna harjumused kujunevad noores eas, siis võiks kõigis lasteaedades olla tervishoiutöötaja, kes tervisedenduslikke teadmisi ja oskusi jagab. Praegu ei ole tervishoiutöötaja lasteaias kohustuslik, aga võiks olla. Kuna logopeede on vähe, on õpetajad hõivatud laste keelelise arenguga ja kooliks ettevalmistamisega.

Tervishoiutöötaja saaks ennast pühendada tervisedenduslikele tegevustele. Tervishoiutöötaja osaks on lapse terviseprobleemide märkamine, milleks õpetajal ei ole väljaõpet.

Minu praktikas on olnud juhtum, kus lapse kirjutamis- ja joonistamisoskus oli kesine ning märkasin, et see tuleb sellest, et laps ei näe. Õpetaja ei osanud seda siduda nägemispuudulikkusega. Teinekord tulid kaebused õpetajalt, et üks laps on kärsitu ega püsi paigal. Uurima hakates tuli välja, et laps ei kuule.

Kuna logopeede on puudu ja lasteaias ei ole tervishoiutöötaja ametikoht kohustuslik, siis on vajalik, et oleks inimene, kes märkaks laste terviseprobleeme või aitaks õpetajal märgata. Samuti saab tervishoiutöötaja teha koostööd lapsevanematega ja suunata lapsi terviskontrolli. Kõik lapsevanemad ei ole teadlikud, millal peaks lapsega tervisekontrolli minema. Kui ka perearstiga ei ole head suhted või on kolitud ja perearsti vahetatud, siis on info jäänud puudulikuks. Ei teata näiteks, et kolmeaastase lapsega peaks minema silmaarsti juurde.

Tervisedendusega peaks kindlasti alustama juba lasteaiaeas. Samuti on kooliõe roll tervisedenduses suur.

Töötate nii lasteaias kui ka koolis – missugune on teie hinnangul laste ja noorte tervis?

Lasteaias olen töötanud enam kui kümme aastat ning näen, et lapsed lähevad aasta-aastalt rahutumaks ja sagenenud on ka vaimse tervise probleemid. Elutempo on kiire ja see avaldab mõju ka lastele.

Koolis on probleem ülekaalulisus, mis algab üha nooremas eas. Kui varem võis ülekaalulisus saada probleemiks teismeeas, siis nüüd on juba esimese ja teise klassi lapsed ülekaalulised.

Kuidas ülekaalulisuse probleemi lahendada?

Tuleb rääkida tervislikust toitumisest ja liikumise vajalikkusest nii lastele kui ka lapsevanematele. Lasteaia tervishoiutöötaja ja kooliõe töö sisaldab rohkelt suhtlust, rääkida tuleb nii laste ja lastevanemate kui ka lasteaia ja kooli personaliga.

Kui hästi lapsevanemad nõuandeid vastu võtavad?

Alguses ollakse tõrksad, aga kui rahulikult rääkida, tuua näiteid headest tavadest või tutvustada uuringute tulemusi, siis kuulatakse ja hakatakse olukorra lahendamisele kaasa mõtlema.

Väikses kohas hoiab kogukond ühte. Kui keegi mõne arvamuse välja ütleb, siis teised enamasti nõustuvad. Inimestega isiklikult rääkides on neid mõne valearvamuse puhul siiski võimalik ümber veenda.

Missuguseid tervishoiutegevusi lasteaias teete?

Terviseteemad on lõimitud lasteaia õppekavaga. Lasteaedades, kus tervishoiutöötajat ei ole, peavad õpetajad terviseteemadega ise tegelema. Tervishoiutöötaja olemasolu lasteaias annab võimaluse tervisedendusega süvendatumalt tegeleda.

Lasteaias on aastaplaan ja iga kuu on esil üks terviseteema. Näiteks pöörame tähelepanu tervislikule toitumisele, selgitame rukkileiva, piimatoodete, puu- ja köögiviljade söömise vajalikkust. Teeme liikumisnädalaid, et tutvustada eri spordialasid.

Tegeleme ka inimese keha tutvustamisega ning tunde- ja turvalisuskasvatusega, mille kohta võib öelda ka seksuaalkasvatus. Räägin lastele, kuidas oma keha hoida ja selle eest hoolitseda, kuidas turvaliselt käituda, kuidas peaks võõrastega suhtlema. Meil on olnud olukord, kus lasteaialaps võtab lasteaiahoovis palavuse tõttu püksid jalast ning siis tuleb selgitada, miks niimoodi ei tohiks teha.
Mina alustasin seksuaalkasvatuse õpetamisega pärast ämmaemanda eriala omandamist ja lasteaeda tööle minnes. Seksuaalkasvatus on osa tervisekasvatusest.

Kui seksuaalkoolitaja Rita Holm paar aastat tagasi tõstatas teema, et seksuaalkasvatus peaks algama juba lasteaias, siis olid lapsevanemad pigem vastu. Ka mina pean aeg-ajalt ennast lapsevanematele tõestama, et olen õpetamiseks eriala omandanud.

Kui palju koolilapsed oma tervisele mõtlevad?

Järjest rohkem pööratakse tähelepanu oma tervisele ja heaolule.

Kooliõe juurde jõutakse peamiselt pisitraumadega ja viimasel ajal ka vaimse tervise muredega, mis on tingitud distantsõppe tõttu koolikaaslastest eemale jäämisest. Kooliõde on justkui hea sõbranna, kellele saab kõik mured ära rääkida. Vahel ei olegi vaja nõustada või suunata, vaid lihtsalt kuulata. Noored vajavad seda.

Missuguseid tervist edendavaid tegevusi teete koolis?

Koolis teeme tervisetunde, inimeseõpetuse õpetaja kutsub mind mõnikord mõnda teemat süvitsi käsitlema ning kehalise kasvatuse õpetaja hügieeniteemadel rääkima.

Samuti viin läbi esmaabikoolitusi.

Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis õppides liitusin programmiga „Sinu käed päästavad elu“, mille eesmärk on julgustada ja õpetada inimesi äkksurma korral elustama. Viisin programmi läbi ka Kirivere koolis, Suure-Jaani koolis osadele klassidele ja ka lasteaia töötajatele.
Samuti aitan koolinoortel valmistuda võistluseks KEAT ehk „Kaitse ennast, aita teist“, kus üks osa võistlusest on samuti pühendatud esmaabi andmisele.

Mis on teie igapäevatöö psühhiaatriakliiniku akuutravi osakonnas?

Teen kliinilisi õendustoiminguid ja akuutravi osakonnas on väga oluline patsientidega suhtlemine. Mitte nõustamine, vaid eelkõige kuulamine.

Kas patsiente on rohkem, kui oli mõni aeg tagasi?

On küll rohkem. Meil on osakonnas 21 voodikohta ning varem olid neist pidevalt täidetud 5-6 voodikohta, kuid nüüd on pool osakonnast kogu aeg täis. Kui mõni inimene kirjutatakse välja, siis tuleb kohe uus inimene asemele.

Varasemast rohkem esineb depressiooni ja suitsiidsete mõtetega patsiente.

Loodan, et inimesed leiavad järjest rohkem võimalusi pöörduda vaimse tervise abi saamiseks ka siis, kui neil diagnoosi ei ole, kuid on vajadus spetsialistiga rääkida. Inimestel oleks rohkem julgust vaja, et oma vaimse tervise muredele abi otsida. Tihti pöördutakse alles viimases hädas, aga abi võiks otsida juba oluliselt varem.

Kuidas selliste patsientide lähedastega koostöö laabub?

See ei ole alati lihtne. Lähedastel on oma arvamus ning samuti on arvamus arstil ja õel. Mõne patsiendiga puutuvad arstid vähem kokku kui õed. Kui on mitmeid arvamusi, siis on raskem ennast kehtestada.

Kui lähedased toovad pereliikme või sugulase meie osakonda, siis nad soovivad saada tagasi täiesti tervet inimest. Kahjuks võivad psühhiaatrilised haigused jääda korduma ning samuti tuleb raviga tihti kodus jätkata.

Lähedastel on ka raske uskuda, et keegi nende perest jääb haigeks, kui varem ei ole peres psühhiaatrilisi haigusi esinenud.

Kui palju puutute oma töös kokku tervise kohta käiva väärinfoga?

Peamiselt puutun väärinfoga kokku vaktsiinidega seoses ning praegusel ajal eriti väärinfoga, mis puudutab koroonavaktsiine. Mitte ainult patsientide, nende lähedaste või lapsevanemate seas, vaid ka minu kolleegide hulgas levib väärinfot ning see on kurb.

Kooliõe ülesanne on ka laste vaktsineerimine ning vahel on vaja lapsevanematega personaalselt vestelda, vastata küsimustele ja jagada infot.

Laste vaktsineerimisel on esimene samm aasta enne vaktsineerimist vanematele paberil koju saadetav teavitus. Kui lapsevanem keeldub vaktsineerimisest, siis saadan poole aasta pärast uuesti teavituse ja kui ka siis keeldutakse, võtan ühendust ja püüan välja selgitada keeldumise põhjused. Vajaduse korral jagan lisainfot ning selgitan alati, mis info mul vaktsiinide kohta on ning kust see on pärit.

On peresid, kus kõik lapsed on vaktsineerimata, ja perearst ei ole suutnud peret ümber veenda. See on nii põhimõtteline vastasseis, et ka kooliõe selgitused ei muuda seda.

Kas inimesed on valmis võtma vastutust oma tervise eest?

Tervishoius on küllalt palju tehtud ennetustööd ja inimesed on hakanud võtma rohkem vastutust oma tervise eest. Olukord muutub, kui inimene on diagnoosi saanud, sest siis arvatakse, et tervishoid peab inimese terveks tegema. Vastutust enda ravi eest võetakse vähem.

Missugustest töötingimustest puudust tunnete?

Väga praktilisest asjast, nimelt puudub psühhiaatriakliinikus ventilatsioonisüsteem ning see on tõsine probleem nii personali kui ka patsientide jaoks. Aeg-ajalt tuleb meile patsiente asotsiaalsetest tingimustest ning ventilatsiooni puudumise tõttu levib lehk kõikjale.

Psühhiaatriakliiniku spetsiifika on ka agressiivsed patsiendid. Kirjutasin sel teemal ka oma magistriõppekava arendusprojekti „Verbaalse de-eskalatsiooni koolituste läbiviimine õendus- ja hoolduspersonalile SA Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinikus agiteeritud patsiendiga toimetulekuks“. Patsientide agressiivsusega toimetuleku oskused vajavad pidevat tähelepanu ja treenimist.

Tööpäeva jooksul võiks olla rohkem puhkehetki.

Psühhiaatriakliinikus töötamine on ilmselt vaimselt kurnav. Kuidas toetatakse õdede vaimset toimetulekut?

Psühhiaatriakliinikus käivad meil mentorid ning nõustamist saab nii individuaalselt kui ka grupiga. Koosolekutel arutatakse töötajate vajadusi ning pakutakse tuge.

Psühholoogi vastuvõtu aegu personalile kliiniku poolt organiseeritud ei ole, kuid keelatud ei ole oma maja psühholoogide vastuvõtule minna. Kui on probleem, millega enam üksi hakkama ei saa, siis on nad alati abivalmis. Seega võimalused on olemas.

Missugused omadused peaksid ühel heal õel olema?

Õel peab olema tahe teisi aidata ja nende heaks midagi ära teha. Oluline on ka empaatiavõime, enesekindlus, hoolivus ja motiveeritus. Õde peaks soovima ennast pidevalt täiendada ja areneda.

Kes on teie eeskujud?

Minu eeskujud on minu vanemad.

Suure-Jaani kooli kooliõde on tööalaselt olnud mulle eeskujuks. Ta töötas kooliõena juba siis, kui mina seal koolis õppisin, ning töötab seal siiani.

Kuna minu lapsed õpivad Suure-Jaani koolis, siis mul on võrdlusmoment: kuidas kooliõde suhtles minuga, kui olin laps, ja kuidas suhtleb nüüd, kui olen lapsevanem. Ka temal on lisaks kooliõe ametile muid ameteid. Tema tegevusest sain aimu, et õe eriala on lai ja mitmekülgne, kus saab ennast mitmel erialal proovile panna.

Mis on olnud kõige pingelisem aeg?

Raske aeg oli, kui sain 2008. aastal sclerosis multiplex’i diganoosi ja samal ajal oli käsil Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli lõpetamine. Sellele lisandus elukoha muutus ning kõik kokku muutis selle aja minu jaoks stressirohkeks.

Mulle meeldib planeerida tööelu, eraelu, õpinguid ning ootamatused mõjuvad mulle halvasti ja lähen tasakaalust välja.

Vaimse tervise õena töötamine on õpetanud, et alati võib hullemini minna ning rahul tuleb olla olemasolevaga. Kui näen, kui raske on mõne patsiendi olukord, siis annab see mulle jõudu edasi minna. Minu diagnoos aitab mul paremini ka patsiente mõista.

Oma haigusest tulenevalt mõistan hästi, kui oluline on patsiendi kõrval toetada ka lähedasi. Praegu ei ole reguleeritud, kui palju peab lähedasi raviprotsessi kaasama, ning iga tervishoiutöötaja toimetab oma äranägemise järgi.

Kuidas pingetest lõõgastuda?

Mul on suur aed ja seal toimetamine aitab pingeid maandada. Ka lastega koos olemine on lõõgastus. Mängime lauamänge, paneme puslesid kokku ning ühiseks huviks on meile geopeitus. Suure-Jaanis on moodne tervisekeskus, kus samuti lõõgastumas käime.

Oma heade sõbrannadega koos olemine ja rääkimine aitab samuti pingeid maandada.

Mis on teie töö juures positiivne?

Teiste aitamine annab endale ka hea tunde. Mõnikord tuleb osakonda rusutud ja elu hammasrataste vahele jäänud inimene ning kui ta kliinikust lahkub teise inimesena, uute eesmärkide ja parema tervisliku seisundiga, siis see on puhas rõõm.

Õe töö on meeskonnatöö. Milline on teie jaoks ideaalne meeskond?

Kokkuhoidev, üksteist usaldav ning üksteist aitav ja toetav. Oluline on meeskonnaliikmete usalduslik suhtlus, kus julgetakse jagada nii rõõme kui ka probleeme. Eeldamine ei vii kuhugi ning arusaamtuste või konfliktide korral tuleb omavahel rääkida, et võiksime asjadest sarnaselt aru saada.

Millest on tervishoius praegu kõige suurem puudus?

Palju rohkem oleks logopeede tarvis. Laste keelekasutus on läinud kehvemaks, sest lastega suheldakse vähem. Juba väikestele lastele antakse nutitelefonid, kus nad aega veedavad, ning see pidurdab keelelist arengut. Ka sõnavara on lastel kitsas. Logopeedilist abi on lastel järjest rohkem lasteaias ja ka koolis vaja.

Ka lastele spetsialiseerunud psühholooge võiks rohkem olla.

Mida ütleksite neile, kes sügisel alustasid õe õpet?

Õdesid on alati tarvis ning tööpuudust karta ei ole. Samuti on eriala väga mitmekülgne ning areneb pidevalt. Sellel erialal on väga palju võimalik ära teha ning esimeste raskuste ees ei tohiks kohe alla anda.