Õenduspraktika põhjalik ümberkorraldus on muutnud tulevaste õdede esimese tutvuse Põhja-Eesti Regionaalhaiglaga mitmekülgsemaks ja huvitavamaks.

„Väga tore oli!“ kinnitab tulevane õde Karin Põlluveer (fotol), kes lõpetas juunis oma kliinilise õenduse praktika pea- ja kaelakirurgia keskuses. Veebruaris regionaalhaiglasse praktikale tulles ei mõelnud ta niivõrd sellele, mida haiglalt oodata, vaid pigem muretses, kas ta saab üldse õe tööga hakkama. „Koolis olime kanüüle pannud ja vereanalüüse teinud ainult mannekeenile ja kokkupuude päris patsiendiga tundus hirmutav.“

Karin püüdis vapper olla, kuid patsiendi juurde jõudes hakkas julgus teda tasapisi maha jätma. „Vaatasin patsienti ja ütlesin juhendajale, et ta seisaks mu kõrval ja ütleks samm-sammult, mis ma pean tegema,“ meenutab ta. Ootamatult tuli Karinile appi ka patsient ise. „Ta ütles mulle: mis siin karta, hinga rahulikult ja hakka peale; ma olen ise ka tervishoiutöötaja, olen samamoodi õppinud ja harjutanud, pealegi on mul väga head veenid,“ kirjeldab Karin oma elu esimest veenivere võtmist, mis jääb kindlasti kauaks meelde.

Karini sõnul sattus ta väga toetavasse meeskonda. „Igal pool, kus ma praktika käigus olin, õnnestus kokku puutuda sõbralike inimestega. Mul ei jäänud ükski küsimus vastuseta. Paljud kolleegid olid ise samuti kas alles õppimas või kohe-kohe lõpetamas sama kooli, kus minagi õpin. Tänu sellele olid neil värskelt meeles need murekohad, kus praktikant vajab rohkem toetust,“ on Karin oma praktikaga väga rahul.

Patsiendi tänu innustab

Karini esimene öövalve möödus tema arvates täiesti tavapäraselt. Osakonnas oli lõikuselt tulnud patsient, kelle eest oli vaja hoolitseda ja valuvaigistit süstida. „Umbes nädal hiljem tuli polikliinikus üks naisterahvas minu juurde ja ütles: ma tahan teid nii väga tänada, olite mulle suureks toeks. Olin vist üllatunud näoga, sest ta küsis, kas ma ei tunne teda ära. Tõesti, haiglavoodis, kui patsiendil on hammastel lahased peal, on tema välimus teistsugune, ja mul läks natuke aega, et pilt kokku viia. Siis oli küll väga hea meel,“ meenutab Karin.

Tema sõnul ongi kõige suurem rõõm selles töös patsiendi tänu – juba see, kui näed tema silmist, et ta on sinu tööga rahul.

Regionaalhaiglas alustas Karin Põlluveer õppetöö kõrvalt tööd pea- ja kaelakirurgia polikliinikus assistendina. Nüüd, pärast teise kursuse läbimist ja praktikat jätkab ta abiõena ning plaanib õenduses töötada ka tulevikus. „Praktika andis mulle eneseusu – jaa, ma saan hakkama!“

Süsteemne muutus

2023. aastal sai alguse projekt „Praktikandi teekonna juhtimine Regionaalhaiglas“, mille käigus muutus praktika korralduse kontseptsioon kõikides kliinikutes. „Oleme ära kirjeldanud etapid, kuidas oma tudengeid vastu võtame ja mis ootab neid ees kogu praktikaaja jooksul, mil nad on meie juures,“ selgitab kirurgiakliiniku õendusjuht ja üks uuenduse eestvedajaid Angela Paulin.

„Tänased tudengid soovivad oma praktikalt enamat. Meile annab kinnitust tudengite tagasiside, kus praktikat peeti liiga kitsalt ühe osakonna keskseks ja sooviti näha ka teiste kliiniliste üksuste tööd. Teisest küljest puudus haiglal ühtne praktikastandard, mis sätestaks üldpõhimõtted, lähtuks tudengist ja tema eesmärkidest ning oleks kooskõlas regionaalhaigla põhiväärtustega,“ lisab ta.

Esimesele praktikale tulles ei tea enamik õendustudengeid, mis neid suures haiglas ees ootab. Paljud neist ei ole võib-olla varem haiglas käinudki. Nii et vana sissetallatud rada, kus praktika jooksul keskenduti sellele, et aidata praktikandil täita tema enda poolt koolis kirja pandud eesmärke, oli jäänud liiga kitsaks. „Noor inimene lihtsalt ei oska ette mõelda kõigele, mida ta tahab haiglas näha, kuulda ja teha. Tänapäevane haigla peab ise looma süsteemi, mis õppijat sel teekonnal toetaks,“ ütleb Angela Paulin.

Igal kliinikul oma praktikastandard

Uus praktikateekond peaks andma tulevasele kolleegile sellise sissevaate haiglaellu, et ta saaks selgusele jõuda ka iseenda võimetes ja soovides. Nagu ütleb Karin Põlluveer: „Kui käes on juba teise kursuse praktika, siis peaksid enda jaoks mõtestama, miks sa siia tuled, ja võtma sellest maksimumi.“

Näiteks peab kirurgiakliinikusse praktikale tulnud teise kursuse tudeng kindlasti olema ühe osa praktikast nii polikliinikus kui ka operatsioonikeskuses, sterilisatsioonitalituses ja endoskoopiaosakonnas. Seda selleks, et mõista kogu patsiendi teekonda. Need etapid käivad kliinilise õenduse praktika juurde ja tudengid tulevad sealt tagasi, emotsioonidest tulvil. Karingi mäletab hästi, et kui ta endoskoopiaosakonnas alguses lihtsalt jälgis, mida arstid ja õed teevad, siis üsna varsti lubati tal endal biopsiat teha. „Ka operatsioonitoas, kus käisime vaatamas suuri kardiokirurgilisi operatsioone, seletasid õed väga kenasti, mis toimub, mis instrumendid võetakse, mida teevad anestesistid, anestesioloogid, mida teeb kirurg. See oli samuti väga hea kogemus,“ kiidab Karin.

Rumalaid küsimusi ei ole

Praktikandi teekond algab sissejuhatava seminariga, kus tulevasi õdesid tervitavad haigla õendusdirektor ja kliinikute õendusjuhid. Seminaril tutvustatakse haigla struktuuri, räägitakse headest tavadest ja toimub jagunemine kliinikutesse. Nagu Karin mäletab, tekitab juba vastuvõtt tunde, et sinusse suhtutakse kui tulevasse kolleegi, mitte kui tülikasse tegelasse, kes hakkab edaspidi sabas sörkima. Praktikandid on haiglas oodatud, tahetud ja nendesse ka päriselt panustatakse.

Pea- ja kaelakirurgia keskuse õendusjuht Liis Koplimäe on üks neist, kes praktikantide majja saabudes astub aeg-ajalt ka juhendaja rolli. „Mina võtangi nad vastu ja hakkame koos pihta. Näitame maja, tutvustame osakonda, seletame ära, kus mis on, paneme praktika ajaks plaanid paika.“

Kui tudeng käib kooli kõrvalt tööl, saab tema graafikut vastavalt sättida. Nii palju kui võimalik, ühildatakse tudengi graafik põhijuhendaja omaga. „On võimalik teha 8-, 10-, 12-tunniseid päevi, nii nagu haiglaelu on,“ räägib Liis Koplimäe. „Ka paar öövalvet kulub ära, et aru saada, mida see tähendab.“

Esimesel kokkusaamisel tavatseb Liis tudengitele öelda, et rumalaid küsimusi ei ole. „Näiteks Karini juures mulle meeldis just see, et ta toppis oma nina igale poole ega haavunud isegi siis, kui õde oli temaga natuke tõre,“ kiidab Liis oma juhendatavat. Tal on kogemus, et kui kohe alguses toetavaid sõnu öelda, on ka tudengid natuke julgemad.

„Mulle meeldib, kui praktikandiga tekib arutelu. Ideaalne praktikant on just selline, kes käib sul sabas ja küsib, keda ei pea tugitoolist või diivanilt mobiili tagant püsti ajama.“

Muide, kui juba mobiiltelefonidest juttu tuli, siis praktika alguses täidetakse ka konfidentsiaalsusleping: kõik, mis haiglas toimub, jääb nende seinte vahele. Telefone praktikantidelt ära ei korjata, aga patsient pildile jääda ei tohi.

Tulevased kolleegid

Regionaalhaigla praktikakohad täituvad kiiresti. Kindlasti on tudengite silmis suureks plussiks, et siin pakutakse roteerumise võimalust ja mitmekesisust. Samuti hinnatakse regionaalhaigla erialade rohkust, sest valida on seitsme kliiniku vahel.

Karin Põlluveere sõnul on loomulik, kui noor proovib tööd eri haiglates: kes oli esimesel aastal ühes haiglas, vaatab teisel aastal mõne teise praktikakoha. „Ka haiglad on erinevad – meil on kõrgema etapi haigla –, aga praktikale saab minna ka piirkondlikku haiglasse või esmatasandi meditsiiniasutusse. Üks ei ole parem kui teine, nad on lihtsalt erinevad,“ jätkab mõtet Angela Paulin.

Igal juhul on oluline positiivsus, mis kannab praktikanti edasi esimesest praktikapäevast viimaseni. Angela Paulini sõnul paneb praktikantide roteerumine haigla töötajatele küll suurema koormuse, kuid asja tasub kindlasti vaadata sellest küljest, et kui me ennast praktika ajal nähtavaks teeme, on meil tulevikus rohkem noori kolleege. „Praktika ajal kujuneb ka meil ettekujutus praktikandist. Osakondade õendusjuhid panevad silma peale nii mõnelegi tudengile, kes ennast praktika ajal rohkem näitab. Sellised tudengid saavad kiiresti tööpakkumise. Nii et ka praktikandid peaksid mõtlema, kuidas oma võimeid paremini näidata,“ lisab ta.