Õeametit on mitmes peres põlvest põlve õpitud ja arendatud ning selle olulisi oskusi ka järgmistele põlvedele edasi antud. Sellisest perest on pärit ka Siret Suits, kellelt uurisime õenduse arengu ja tuleviku kohta.

Kuidas õe õppe ja ametini jõudsite ning mis motiveeris õeks saama?

2007. aastal Ahja keskkooli lõpetades mul edasiõppimiseks kindlat sihti ei olnud. Kaalusin erinevaid alasid, kuid lõplik mõte minna õendust õppima tuli emalt. Minu ema töötab praegu Tartu Ülikooli Kliinikumi EMOs nagu minagi.

Otsisin toona õeõppe ja kandideerimise kohta lisainfot ning otsustasin kandideerida Tartu Tervishoiu Kõrgkooli. Mõte inimeste aitamisest eesliinil tuli teadliku valikuna. Veidi hirmutas, kas ja kuidas suudan tulla toime erinevate õendusprotseduuridega, sest kartsin verd ja veenivere võtmine ja kanüliseerimine tekitas minus hirmu. Ammugi ei kujutanud ma ennast ette kedagi elustamas või tegelemas üliraskes seisundis traumapatsientidega. Kui mind õe õppesse vastu võeti, tundsin ühtaegu aukartust ja uhkust, et minust saabki õde.

Õeõpingute vältel käisin erinevates praktikabaasides ja -keskkondades. Olin alati avatud ning tundsin rõõmu ka pisiasjadest – patsientidest, kelle enesetunne minu praktika vältel paranes, naeratavatest patsientidest ja nende lähedastest, kes avaldasid siirast tänu. Muidugi olin rahul, kui protseduurid ja toimingud õnnestusid.

Kus olete õena töötanud ja millised kogemused olete sealt endaga kaasa võtnud?

Olen töötanud TÜK Psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite osakonnas. Seal oli ennekõike emotsionaalselt raske, kuid samas tänuväärne ning karastav kogemus. Sealne töö eeldas väga palju suhtlemist ja laste mõistmist – saadud teadmised ja kogemused on mind inimesena kasvatanud. Olen saanud neid ka edaspidi teistes valdkondades rakendada.

2012. aastal alustasin tööd TÜKi erakorralise meditsiini osakonnas. Töö EMOs on väga mitmekesine ja varieeruv, väga olulisel kohal on meeskonnatöö ning selle efektiivne toimimine. Lähtun alati sellest, et igast situatsioonist saab õppida, olgu tegemist positiivsete või negatiivsete olukordadega.

Tundsin ka vajadust end täiendada ning 2015. aastal otsustasin minna edasi õppima Tartu Tervishoiu Kõrgkooli intensiivraviõenduse erialale. Omandatud teadmised ja oskused andsid võimaluse töötada nõudlikes töökeskkondades.

Paralleelselt erakorralise meditsiini osakonnas töötamisega on mul ka pikaajaline kiirabis töötamise kogemus. Esimesest korda töötasin kiirabis Kuressaare Haigla juures, sellesse aega jääb ka minu esimene elustamiskogemus. Meeskonnad, kellega koos kiirabis sõitsin, olid alati abivalmid ning toetasid, hoolimata sellest, et olin alles roheline ning mul puudus varasem kiirabikogemus. Kuressaare kiirabis töötatud aastaid meenutan alati sooja tundega. Jagasin oma elu mandri ja saare vahel nii, et ühes kuus olin nädal aega Kuressaares ning tegin kõik kuu valved selle ajaga ära.

Siis lisandus töö Lõuna-Eesti Haigla kiirabis I brigaadiliikmena. Paar kuud töötasin korraga kolmes kohas, kuniks lõpetasin Kuressaares tööl käimise. Lõuna-Eesti Haigla kiirabis töötatud aastate jooksul olen omandanud ja kinnistanud väga palju erialateadmisi ja -oskusi, kuid see aeg oli hariv ka isiklikus plaanis: pidev enesearendamine, põnevad arutelud töökaaslastega eri haigusjuhtude ja käsitluste üle ning toetav ja ühtehoidev meeskond. Olen õppinud hindama ja väärtustama oma kolleege aina enam. Nad ei ole ainult töökaaslased, vaid minu teine perekond. Meditsiinis töötades tekib arusaamine, et iga hetk on hinnaline. Tuleb väärtustada seda, mis on olemas, ja õppida kasutama aega arukalt. Väärtustada tuleb aega, mida saame veeta koos oma pere ja lähedaste inimestega.

Mida kujutab endast õe töö kiirabis?

Kiirabis on töökoormus aastatega aina kasvanud. Kurb on see, et koormus on tõusnud pigem nende kutsete tõttu, mis ei vajanud kiirabi ega olnud eluohtlikud. Näiteks konsultatsioonid, millega patsiendid oleksid võinud pöörduda perearsti poole, sotsiaalse toe ja seltskonna pakkumine eakamatele, vererõhu mõõtmised ning tulemuste interpreteerimised. Loomulikult on ka raske ja üliraske loomuga kiirabikutsed, mis nõuavad valmisolekut kohe reageerida ja tegutseda. Töötades Lõuna-Eesti äärealadel, ei ole arstibrigaadi sageli kohe appi võtta, mis tähendab, et peab ise suutma leida lahendused ning alustama patsiendi käsitlusega iseseisvalt. Kiirabis töötades olen mõistnud eriti tugevalt meeskonnatöö olulisust ja vajadust selle järele. Üksteise toetamine, murede ja rõõmude jagamine ning lahenduste pakkumine on väga oluline.

Kuidas erineb õe töö EMOs ja kiirabis?

EMO ja kiirabi töö puhul leidub nii sarnaseid kui ka erinevaid jooni. EMOs on meeskond oluliselt suurem. Näiteks „punase trauma haige“ ehk triaažikategooria alusel võimaliku eluohtliku seisundiga patsiendi käsitluses kutsutakse kokku eri spetsialistidest meeskond, kus iga meeskonnaliige teab väga täpselt oma ülesandeid ning täidab oma rolli. Punase trauma meeskonda kuuluvad näiteks lisaks EMO meeskonnale traumatoloogid, kirurgid, anestesioloogid, intensiivraviarstid. Vajadusel kaasatakse näiteks günekoloogid, lastearstid, anestesioloogid või mõne teise eriala spetsialistid. Osakonnasisesed meeskonnatöö koolitused ning koostöö teiste erialaarstide ja -spetsialistidega parandab koostööd, aitab muuta patsiendi käsitluse sujuvamaks ja tõsta ravikvaliteeti.

Kõiki EMOsse pöörduvaid patsiente triažeeritakse ning triaažikategooriad on aluseks patsientide prioriseerimisel ja käsitlusel. EMO vastuvõtus ehk triaažialas tuleb õdedel koguda anamnees, mille alusel tuleb selgitada välja EMOsse pöördumise põhjus, mõõta elulised näitajad ja vastavalt sellele organiseerida patsiendi edasine käsitlus. Näiteks on patsiendi kaebus kolm päeva kestnud valud südame piirkonnas, kiirgumisega abaluude piirkonda. Õed mõõdavad elulised näitajad ning teevad kohe südamefilmi. Tänu läbitud koolitustele ja tööl omandatud kogemusele oskan südamefilmi lugeda ja tõlgendada. Vajadusel tuleb suunata patsient edasi jälgimisruumi, kus otsustatakse tema edasine teekond, vajadusel määratakse täiendavad analüüsid ja uuringud ning konsulteeritakse teiste spetsialistidega. Kiirabis tuleb patsiendi kaebustele ja anamneesile tuginedes ise otsustada, kas tegemist on akuutse probleemiga, mis vajab kohe edasist käsitlust EMOs või saab patsienti nõustada ning suunata vajadusel edasiseks jälgimiseks ja raviks perearsti vastuvõtule.

Mis patsiendist edasi saab?

Kui töötan kiirabis, siis ma ei saagi kahjuks teada, kas minu püstitatud esialgne diagnoos peab paika ning millised olid analüüside ja/või uuringute vastused. Minu jaoks oleks väga oluline patsiendi tervisenäitajate kohta sellist tagasisidet saada, sest see tuleks kasuks õppimisel ja arenemisel. EMOs näen ma kogu protsessi ja õpin erinevatest haigusjuhtumitest. Seetõttu on minu arvates väga rikastav ning kasulik töötada või vähemalt omada kogemust mõlemas etapis.

Kummal tööpostil on raskem?

Mõlemal tööpostil on oma võlu ja valu. Emotsionaalselt ja vaimselt on mõlema töö iseloom kurnav. Kiirabis on ainult kolm meeskonnaliiget ning väga palju loeb see, kellega koos tiimis oled ning kui toetavad ja mõistvad üksteise suhtes ollakse. Sündmuskohale minnes ei tea kunagi, mis täpselt ees ootab. Minu jaoks on isiklikult kõige raskemad laste ägedad seisundid, näiteks elustamised või kriitilised kõritursed. Pärast raskeid olukordi on oluline, et tehakse debriifing, mis oleks motiveeriv, et mitte jääda juhtumitesse emotsionaalselt kinni. EMOs on suur kollektiiv, millel on samuti oma positiivsed ja negatiivsed küljed. Positiivne on see, et alati on vähemalt mõni kolleeg, kelle poole oma küsimusega pöörduda ning vajadusel tuge ja abi saada. Ka EMOs tehakse raskes või üliraskes seisundis patsientide käsitlusele eelbriifingud üldise informatsiooni saamiseks ning hiljem debriifinguid, kus kõigil on võimalik oma tundeid ja mõtteid jagada, et üksteist paremini mõista ning ka olukordadest õppida ja areneda.

Millisena näete kiirabi tulevikku?

Ma ei julgeks olla liiga optimistlik, et meie kiirabi süsteem hakkab toimima nagu Skandinaavias või nagu Soomes ja Saksamaal. Kuna kiirabi töökoormus on väga suur, oleks hea, kui kasvõi päevasel ajal saaks rakendada lisabrigaade. Oluline oleks kiirabil edendada koostööd esmatasandi tervishoiuga, eelkõige perearstidega. On räägitud tervisekeskustest, kus teatud kellaaegadel teeb erakorralist ambulatoorset vastuvõttu perearst.

Ma ei ole kindel, kuidas ja millistel alustel sellised alternatiivid realistlikud võiksid olla ning kas ja kuidas need üldse on praktikasse rakendatavad. Juba praegu on meditsiinitöötajate puudus väga suur kogu tervishoius.

Millisena näete õenduse edasist arengut?

Olen sageli kuulnud küsimust: „Mis ja milleks eriõendus – õed on ju kõik üks!?“ Minu vastus sellele on olnud: eriõenduses on õed omandanud süvitsi erialateadmisi ja -oskusi, et mõista probleeme ning aidata nendele lahendusi leida. Seda näitab minu kogemus intensiivõenduse erialal.