Viimastel aastakümnetel on hakanud aina enam ilmuma meditsiiniteaduslikke artikleid, empiirilisi uurimusi ja kliinilisi katseid platseeboefektist ehk patsiendi ravimisest ilma ravitoimeta ravimiga. Sellistel juhtudel piisab vaid patsiendi usust, et talle antav „ravim“ aitab tervisehäda vastu, kui juba on näha tervenemise märke. Esimene kliiniline katse platseeboefekti uurimiseks viidi läbi juba 1801. aastal, kui kasutati metallvardaid, mis pidid haiguse „välja tõmbama“. Neli patsienti viiest olevat sellisel viisil tervenenud. Platseeboefekti eitajate üks argument on läbi aegade olnud, et patsient oleks paranenud ka iseenesest ning psühholoogilisel efektil puudub tõestatud ravitoime.
Vaatamata arvukatele kliinilistele katsetele pole platseebo ega selle vastand, notseebo, leidnud ühest teaduslikku kinnitust.Vaatamata platseeboefekti teadusliku uurimise näilisele kaasaegsusele on usul põhinevaid ravivõtteid kasutatud pikka aega. Mika Waltari kirjeldab ajalooromaanis „Sinuhe, egiptlane“ Vana-Egiptuse ravivõtteid, kus raviprotseduuri juures mängis tähtsat rolli loits. 16. sajandil elanud Prantsuse kirurg Ambroise Paré sõnastas ravi ja ülesande järgmiselt: „Ravida aeg-ajalt, leevendada sageli, lohutada alati.“ Veel 19. sajandil kasutati ravimiseks laialdaselt leivast või suhkrust valmistatud tablette. Ajal, mil meditsiin polnud nõnda arenenud ja usu tähtsus tervenemisesse oli suurem kui tänapäeval, oli taoline pettus ravitsemiseks tihtilugu hädavajalik.
Selle juurest jõuame ühe Eesti Tervisemuuseumi kogudes oleva museaali juurde. Nimelt tuli paari aasta eest muuseumi jõudnud klaasnegatiivile trükitud röntgenpildiga kaasa järgnev kurioosne lugu: elas ühes Tartumaa külas Ida-Virumaal meesterahvas nimega Anton. Samas külas elas ka Maarja – naine, kellel arvati olevat võime teistele needust peale panna. Neil tekkis omavahel konflikt pärast seda, kui Maarja loomad tulid Antoni viljapõllule. Anton vihastas ning pani loomad enda juurde lauta kinni. Kui Maarja tuli Antoni juurde oma loomi otsima, kuulis ta laudast lehmakellade häält ja päästis ise oma loomad lahti. Kui Anton seda märkas, vihastas ta ning lõi naist vemblaga. Selle peale vihastas omakorda Maarja ning sõnas: „Tehku mind löönud käsi sulle põrguvalu!“
Pärast seda hakkaski Antoni käsi valutama. Ta pöördus kohalike arstide poole, kes mingit traumat ei leidnud. Sealt saadeti ta Narva, kus tehti röntgenpildid, aga ka neilt ei tulnud ühtki haigust välja. Kuna Maarjal oli külas kahtlane kuulsus, hakkasid Anton ja tema pere arvama, et Maarja pani talle needuse peale. Anton aga uhke mehena ei tahtnud minna Maarja juurde uurima, kas ta tõesti talle needuse peale pani, vaid tuli hoopis kavalale mõttele – ta lasi oma poegadel käia Maarjal abis, n-ö head tegemas. Selle peale oligi tema käevalu hakanud järjest leevenema, kuni lõpuks kadus täielikult.
Kas selle loo põhjal on tegu platseebo, notseebo, ebausu või juhuslike sündmuste kokkulangemisega, jäägu igaühe enda otsustada.