Onkoloogia valdkonnas töötavad õed on iga päev toeks inimestele, kes võitlevad keeruliste haigustega. Toetav ja hooliv õde Eveli Nõgesmäe ja uude valdkonda sukeldunud õendusjuht Katre Põder ütlevad kui ühest suust, et töös on kõige tähtsam kollektiiv ja meeskonnatöö ning oskus töö- ja eraelu vahel piiri tõmmata.

Eveli Nõgesmäe
Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia-onkoloogiakliiniku hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonna vastutav õde

Mis inspireeris sind õeks õppima?

Tervishoid on mind alati huvitanud. Esialgu tahtsin saada veterinaariks, aga jäin õpingute ajal lapseootele ning pärast väikest pausi otsustasin õppida hoopis õeks. Olen oma erialavalikuga väga rahul. See on lai valdkond ja valikuvõimalusi on palju.

Kuidas jõudsid tööle onkoloogia valdkonda?

Pärast kooli lõpetamist kutsus onkokirurgia vanemõde mind tööle ning haarasin sellest võimalusest kinni. Olen aastast 2002, kui lõpetasin Tartu Meditsiinikooli, töötanud ühes ja samas kliinikus ja ainult onkoloogia valdkonnas.

Alustasin onkokirurgia osakonnas statsionaariõena ja töötasin mõnda aega ka endoskoopiakabinetis. Pärast lapsehoolduspuhkust soovisin väiksemat koormust ja paindlikku graafikut ning liikusin sama kliiniku piires osakonda, millest olin kuulnud vaid müstilisi lugusid. Vereloome tüvirakkude siirdamine tundus uskumatu ja keeruline. Nüüd töötan hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonnas juba kaheteistkümnendat aastat. Meie osakond on Eestis ainus, kus patsientideks on nii lapsed kui ka eakad. Alguses kartsin väga lastega töötamist, aga need olid ainult hirmud. See ei ole tegelikult nii raske, kui kaugelt võib paista.

Milline on suurim erinevus lastega ja täiskasvanutega töötades?

Eks mõlemad nõuavad aega, aga lastega läheb üldjuhul kauem. Lastega tuleb teha kokkuleppeid ja nendega mänguliselt suhelda, sest me ei soovi toiminguid neile vastumeelselt teha. Selgitame, mis ootab ees, ja oleme igati toeks. Kui vähegi võimalik, arvestame ka lapse uneaegadega. See nõuab suurt planeerimist ja teinekord ka oma päevaplaani ümbertõstmist.

Milline on sinu argipäev?

Töötan osakonnas vastutava õena, mis tähendab, et lisaks tavapärasele õetööle ja patsientidega tegelemisele on minu ülesanne juhendada ja toetada uusi õdesid. Samuti tegelen jooksvate küsimuste ja probleemidega, näiteks ravimite tellimise ja patsientide liikumise planeerimisega. Oleme sellist tööjaotust juba üle aasta katsetanud ja tundub, et see on täitnud oma eesmärgi.

Tööd on nii füüsiliselt kui ka vaimselt hästi palju, aga arvan, et kõikidel õdedel on palju tööd. Ülekoormus on kindlasti kõikide osakondade probleem. Raviplaanid on tihedad, abivajajaid palju ja õdesid vähe. Oleme patsientidele tugevaks toeks ning suuname ja õpetame neid. Neile on ju kõik võõras, mis nendega toimub. Teeme palju keemiaravi ja vereloome tüvirakkude siirdamist. Samuti kõiki kaasnevaid eel- ja järelravisid.

Mis on sinu töös ajaga muutunud?

Näiteks see, et varem pidime teatud olukordades terve aja patsiendi juures olema, sest meil ei olnud eemalt võimalik tema näitajaid jälgida. Nüüd on meil olemas tsentraalne monitooring. Saame patsienti jälgida õepostist, nii kaamerapildist kui ka monitorilt. Me oskame neid võimalusi hinnata.

Meie tööle aitab palju kaasa ka see, kui lapsed on rõõmsad ja nendega on tegeletud. Meil on juba mitu aastat laste mängutuba ja inimene, kes käib nendega tegelemas ja mängimas. On olnud ka aegu, kus meil ei olnud veel füsioterapeuti, hetkel ei kujuta seda ettegi. Iga muudatus, mis aitab patsienti, on väga tänuväärne.

Mis sulle kõige rohkem rõõmu pakub?

See, et mul on võimalik end pidevalt arendada. Kui ma veel onkokirurgia osakonnas töötasin ja 2006. aastal Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis spetsialistiõpe avati, asusin õppima kliinilise õenduse erialal ja lõpetasin selle 2007. aastal. Alates 2002. aastast olen olnud ka Eesti Õdede Liidu liige ja viimased kolm aastat oma kliinikus usaldusisik. See on andnud võimaluse osaleda paljudel koolitustel ja avardanud silmaringi. Samuti toovad liidu tegevused ja üritused igapäevaellu vaheldust ning indu ja tahtmist oma tööd teha.

Mulle meeldib töö patsientidega, nad on väga südamlikud, inspireerivad ja abi eest tänulikud. Püüan leida igaühega ühise keele. Eriti tore on vaadata laste kasvamist. Näiteks kui ravil on alla aastane laps ja näen aastaid hiljem perekonda kontrollis käimas, teeb see meele rõõmsaks. Mul on hea meel näha, et neil läheb hästi.

Kuidas ennast emotsionaalselt hoiad?

Eelkõige on kollektiiv see, mis mind siin hoiab. Meeskond on väga oluline, siin ei ole võimalik üksinda toimetada. Mul on alati olemas vajalik toetus – arstid, füsioterapeudid, hooldajad, psühholoogid ja hingehoidjad. Kui jääme näiteks terminaalses seisundis patsiendiga hätta, siis on võimalus meeskonnast abi kutsuda. Samuti võimaldatakse meile supervisiooni, kui mõni lugu on väga hinge läinud ja vajame ise tuge.

Töömõtteid ei tohi koju kaasa võtta ja ma ei pea õigeks väljaspool tööd patsientidega sõbrustamist. See ei tähenda, et me ei tahaks neid toetada, aga töö- ja eraelu vahel tuleb osata piiri tõmmata. Kuna oleme patsientidega väga palju koos, võib see mõnikord osutuda keeruliseks.

Pean tähtsaks, et lisaks tööle oleks ka muu elu. Et leiduks tegevusi, mis kõnetavad ja töömõtted eemale viivad. Õnneks on mul väljaspool tööd piisavalt väljasõite ja tegemisi, mis rõõmu pakuvad.

Millega sa vabal ajal tegeled?

Mul on kolm poega ja kolm koera, suur aed ja toimetamist jagub. Püüan ka iseendale aega leida, käia kohalikus spordiklubis ja lugeda. Teatris ja kontsertidel meeldib käia, samuti reisime perega palju.

Elus peab olema tasakaal. Mulle meeldib tööl teha väga seda, mida seal teen. Kui tulen koju, siis tunnen rõõmu nendest tegemistest, mis kodus ees ootavad.

Millest töises mõttes unistad või puudust tunned?

Eks me kõik soovime, et meil oleks piisavalt aega iga patsiendiga tegeleda, et meil oleks rohkem töötajaid. Soovin, et meil oleks iga inimese jaoks rohkem aega. Praegu teeme ära kõik, mis vaja, aga tunneme puudust ajast, et rohkem patsiendile keskenduda, ning võimalusest teha oma tööd rahulikult, mitte tormates.

Millistest põhimõtetest oma töös lähtud?

Pean lugu inimestest, kes mu ümber on. Austan iseennast, patsienti ja kolleegi. Kõiki tuleb võrdselt kohelda, kõik on väärt viisakat ja austavat suhtumist.

Selles töös ei saa asju ainult enda mätta otsast vaadata. Olen meeskonna liige ja koostöö peab sujuma. Olen alati oma kolleegide jaoks olemas ja nemad on olemas ka minu jaoks, kui tuge vajan.

Milliseid isikuomadusi ja oskusi õe töö nõuab?

Empaatia on üks olulisemaid omadusi, samuti meeskonnatöö oskus, kohanemisvõime, ajaplaneerimise oskus ja austus kõigi ja kõige vastu. Austus inimese ja elu vastu.

Kuidas innustada noori seda tööd tegema?

Tahan rõhutada, et onkoloogia valdkond pole trööstitu ja hirmuäratav. Tänapäeval on väga häid ravivõimalusi, mis annavad inimesele aastaid juurde või aitavad terveks saada. Meie kollektiivis on mitmeid õdesid, kes on töötanud siin rohkem kui kümme ja isegi enam kui kakskümmend aastat. Seega midagi siin on, mis kinni hoiab. Meil on abiõena tööl üsna palju arstitudengeid, aga eriti oodatud on ikka õetudengid, et oleks järelkasvu. Kui veel õekohti juurde õnnestuks saada, siis laheneks ka ülekoormus.

See ei ole ainult tõsine eriala, siin on ka palju rõõmu. Õe töös ei tohi kaotada huumorimeelt. See aitab rasketest hetkedest üle saada. Lastega suheldes aitab tihti väike vigur ja kui ka täiskasvanule pärast protseduuri näiteks pulgakomm anda, tõusevad temagi suunurgad kõrgemale. Meile on tulnud tööle suurepärased inimesed, kellega on hea koos töötada. Armastan oma tööd ja lähen iga päev sinna rõõmuga. See on väga oluline.

Katre Põder
Ida-Tallinna Keskhaigla onkoloogiakeskuse õendusjuht

Mis inspireeris sind õeks õppima?

Kui minu ema Tallinna Tervishoiukõrgkoolis õeks õppis, käisin temaga sageli loengutel kaasas. Olin siis umbes kaheteistaastane, mulle meeldis seal kuuldu ja tundus loomulik ka ise õeks õppida. Ma ei ole seda otsust siiani kahetsenud.

Kuidas jõudsid onkoloogia valdkonna juurde?

Pärast ligi kümmet aastat töötamist Ida-Tallinna Keskhaigla sisehaiguste keskuses ja pärast lapsehoolduspuhkust tundsin, et on aeg otsida uusi väljakutseid ja võimalusi. Soovisin ennast arendada ja midagi uut juurde õppida.

Õe töö ja õendusjuhi asendamise kogemus sisehaiguste keskuses andis mulle tugeva aluse ja enesekindluse astuda uude ja keerulisse, kuid väga huvitavasse valdkonda. Suureks tõukeks sai ka toetus ja hea vestlus keskuse juhataja dr Elen Vettuse ning minu praeguse juhi Kaidi Traumanniga. Olen onkoloogiakeskuse õendusjuhina töötanud aasta aega.

Mida see töö endast kujutab?

Õendusjuhi töö onkoloogia valdkonnas on mitmetahuline ja vastutusrikas. Minu ülesanne on tagada, et osakonnas pakutakse kõrgeima kvaliteediga tervishoiuteenust, juhtida ja toetada meeskonda, arendada õendust ning teha koostööd teiste spetsialistidega. Kuna see on minu jaoks uus valdkond, siis teen ka ise valveid ja abistan õdesid, et end kõige vajalikuga kurssi viia ja kursis hoida.

Lisaks hõlmab õendusjuhi töö koolituste ja arendusprojektidega tegelemist. Onkoloogia eripära seisneb selles, et me töötame tihedalt patsientide ja nende lähedastega, pakkudes neile pikaajalist tuge ja hoolt. Tuleb tagada, et kõik saaksid individuaalset ja inimväärset tervishoiuteenust, ning et meie meeskond suudaks ka ise nii füüsiliselt kui ka vaimselt toime tulla.

Oled õendusjuhina töötanud aasta, mida pead suurimateks õnnestumisteks ja töövõitudeks?

Õendusjuhina on suuremad töövõidud kindlasti alles ees, kuid usun, et olen oma meeskonnas loonud toetava töökeskkonna. On väga tähtis, et igaüks tunneks ennast tööl hästi ja oleks ümbritsetud toetavast suhtumisest.

Töövõiduna tooksin aga välja ühe olukorra ajast, kui töötasin veel sisehaiguste osakonnas õena. Kui osakonda tuuakse uus inimene, on minu põhimõte esmalt temaga tutvuda ja vaadata üle, kuidas tal läheb. Alles seejärel saan süveneda paberimajandusse. Nii läksingi ühel päeval palatisse uue inimesega tutvuma, kuid seal ei olnud kedagi. Otsisin seejärel koridorist ja sisetunne ütles, et vaataksin ka tualetti. Sealt ma ta leidsingi, ta oli kokku kukkunud. Kutsusin abi ja hakkasime koos arstiga patsienti elustama. Ta jäi elama – kindel töövõit!

Mis sind onkoloogia valdkonna juures paelub?

Mind paelub õe rolli olulisus. Koostöös teiste spetsialistidega on meil võimalik tagada patsiendile väärikas ja toetav raviteekond, mis keskendub nii füüsilisele kui ka vaimsele heaolule.

Onkoloogia pakub pidevalt võimalust õppida ja areneda, sest tervishoid ja ravivõimalused arenevad nii kiiresti. Ravivõimalusi on palju erinevaid ja raviga on inimestele rohkem aega juurde antud, et olla oma kõige kallimatega pikemalt koos.

Mida soovid õendusjuhina saavutada?

Soovin parandada ja hoida patsientide rahulolu ning osakonna ravi- ja hoolduskvaliteeti, et kogemus ja hooldus meie osakonnas oleks alati tipptasemel, ajakohane ning toetuks uutele teadmistele. Soov oleks muuta patsiendi raviteekond võimalikult sujuvaks ja toetada seda ravimeeskonnaga veelgi paremini.

Koos teiste kolleegidega on meil plaan välja töötada koolituskava meie haigla onkoloogia valdkonnas töötavatele õdedele, hooldajatele ja assistentidele. Vaja on kokku leppida, millised koolitused läbib alustav õde, juba töötav õde, iseseisvaid vastuvõtte tegev õde ja hooldaja. Tuleb mõelda sellele, kuidas saaksime töötaja arengut teatud etapis toetada.

Palliatiivravi vallas on mul palju mõtteid, mida võiks teha ja kuidas teatud asjad võiksid olla, et patsiendid ja nende lähedased oleksid toetatud. Lähedaste õpetamine ja nõustamine peaksid olema paremini rahastatud. Tuleb mõista, et ka lähedased kogevad tugevaid emotsioone, sealhulgas hirmu, kurbust, ärevust ja leina, ning vajavad seetõttu tuge. Samuti vajavad nad õpetust, kuidas teatud olukordades oma haige lähedase eest parimal viisil hoolt kanda.

Millest töises mõttes unistad või puudust tunned?

Arvan, et üks kitsaskohti on see, et puudub onkoloogiaõdede ühing, mis pakuks tuge ja täiendkoolitusi. Sellest tundsin valdkonda vahetades puudust ja tunnen ka praegu. Võiks olla üks kindel koolituskava kõikidele onkoloogiaõdedele, et meil oleks kõigil ühesugused teadmised. Vahetult enne tööletulekut liitusin mitme välismaise onkoloogiaühinguga, et end kõige vajalikuga kurssi viia.

Näiteks liitusin Euroopa onkoloogiaõdede ühinguga EONS (The European Oncology Nursing Society), mis pakub palju koolitusinfot. Jagan kasulikku infot ka kolleegidele ning on suur rõõm, et õde-juhtumikorraldaja ja Rinnakeskuse õendusjuht Kertu Helleste kandideeris ja osutus valituks novembris Itaalias toimuvale  koolitusele „Masterclass in Oncology Nursing“. Ootan huviga, milliste uute teadmistega ta sealt tagasi tuleb.

Erinevaid juhendeid pakub NCCN (National Comprehensive Cancer Network) ja tasuta koolitusi pakub rahvusvaheline vähiraviõdede selts ISNCC (International Society of Nurses in Cancer Care). Kogu see info võiks tulla onkoloogia valdkonnas töötavatele õdedele mõeldud ühingu kaudu, et kõik oleksid võimalustega kursis.

Samuti näen vajadust ühtsete juhendite ja patsiendiinfovoldikute järele kõikides haiglates. Praegu on igal haiglal oma juhendid ja infomaterjalid, mis tähendab, et töötame kohati erinevalt. Ühtsete juhendite kasutamine võimaldaks meil käia sama jalga ning tagada ühtlane ja kvaliteetne teenus. Kindlasti muudaks see töökorraldust tõhusamaks ja suurendaks inimeste usaldust süsteemi vastu,  sest nii on teada, et nad saavad kõikjal sama head tervishoiuteenust ja informatsiooni.

Loodame, et loodav vähitõrjele pühendunud teadus- ja arenduskeskus Eesti Vähikeskus aitab saavutada vähitõrje tegevuskava eesmärke (vähendada vähijuhtude ja surmade arvu, pikendada eluiga ja elu kvaliteeti) ja ühendada erinevad keskused. Eesmärk on meil kõigil lõpuks ühine.

Millistest põhimõtetest oma töös lähtud?

Lähtun põhimõttest, et kõik väärivad individuaalset ja inimväärset tervishoiuteenust. Oluline on empaatia, austus ja professionaalsus. Pean tähtsaks pidevat õppimist ja enesearendust, et olla alati kursis parimate praktikatega. Oluline on ka meeskonnatöö, et tagada parimad tulemused nii patsiendile kui ka meeskonnaliikmetele.

Mis sind töö juures motiveerib?

Mind motiveerib Ida-Tallinna Keskhaigla kollektiiv, kolleegide toetus ja pühendumus. Nendega koos töötamine on tõeline privileeg. Inimesed on väga toredad ja abivalmid ning nendega koostöö on alati nauditav ja inspireeriv. Koos töötamine ja ühiste eesmärkide nimel pingutamine annab minu tööle erilise tähenduse ja motiveerib endast parimat andma.

Ei saa unustada ka patsiente, kelle nimel me oma tööd teeme ja kes on meie meeskonnale pingutuste eest tänulikud. Kõik meie patsiendid on väga vaprad ja tublid.

Kuidas ennast emotsionaalselt hoiad?

Kolme lapse emana on mul vaja hoolikalt tasakaalustada töö- ja pereelu. Perega veedetud aeg aitab emotsionaalselt tasakaalus püsida. Minu suur tugi on minu ema, kes töötab samuti õena. Temaga saan alati rääkida ja ta annab mulle nõu.