Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli tudeng Piret Vinogradov ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tudeng Kateriina Hindreus on mõlemad jõudnud õe õpingute juurde huvitavaid radu pidi. Nad ütlevad, et õenduses on oluline empaatia ja sõbralikkus ning et nad naudivad rohkem käelist tööd kui paberimajandust.
Piret Vinogradov
Kuidas jõudsid õe elukutseni?
Minu esimene eriala on alushariduse pedagoog ning erialavahetus tuli koos suure elumuudatusega. Olen Keila kandist pärit ja kolisin Pärnumaalt siia tagasi. Mõtlesin, kas jätkan sama rada ja kandideerin lasteaeda või tahan teha midagi muud. Mulle meenus, et tervishoid on mind terve elu huvitanud, aga millegipärast ei läinud ma varem seda, vaid hoopis lasteaiaõpetajaks õppima. Leidsin, et võib-olla on nüüd see aeg, et proovida, kas töö tervishoius mulle ka päriselt sobib.
Kõigepealt läksin Tallinna Lastehaigla anestesioloogia ja intensiivravi osakonda hooldajaks, et jõuda selgusele, kas ma siiski soovin tervishoius töötada. Tööl olles mõistsin, et soovin saada õeks ja nii astusingi Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli. Töötan lastehaiglas intensiivraviosakonnas abiõena ja jääksin ka pärast lõpetamist meelsasti siia tööle, sest mulle meeldib siinne töö ning toredad kolleegid. Ma lõpetan 2025. aasta suvel.
Kui keeruline on olnud tööd ja õpinguid ühildada?
Ma arvasin, et see on keerukam. Ma olen meeldivalt üllatunud, et kui väga tahta, siis jõuab kõike. Mulle meeldivad nii õpingud kui ka mu töö.
Mis on õpingute või praktika käigus enim meeldinud või meelde jäänud?
Mulle on meelepärased kõik praktilised ja käelised tegevused, olgu praktikal või kõrgkoolis. Endiselt on minu jaoks raske paigaldada kanüüli, sest ma tunnen, et teen selle käigus teisele haiget. Kartus haiget teha on mul peas kinni ja hakkab mind pidurdama, aga ma töötan selle kallal.
Kuna töötasin hooldajana, siis kõige esimest, hoolduspraktikat ei pidanud ma eraldi tegema. Mul on läbitud kliinilise õenduse praktika ja nüüd alustasin pereõe praktikat. Tulemas on veel valikpraktika. Kliinilist praktikat tegin PERHi erakorralise kirurgia osakonnas ning mulle väga meeldis sealne kiire tempo. Samuti olid seal väga toredad õed ja hooldajad, nii et mul on olnud igati positiivne kogemus. Pereõe praktikal olen veel vähe käinud, aga ka seal on väga positiivsed tunded. Inimesed on sõbralikud ja toetavad. Usun, et minu soov praktikal kõike proovida, õppida ja olla aktiivne on aidanud positiivset kogemust luua.
Mis valdkonnas soovid valikpraktikat teha ja miks?
Mulle meeldib tervishoius just intensiivi osa, seoses sellega on minu suur soov saada oma valikpraktikat teha intensiivraviosakonnas. Kuna ma ise töötan laste intensiivis, siis soovin ennast arendada täiskasvanute intensiivravi osakonnas.
Mida ootad õe elukutselt?
See, mida ma olen siiamaani teinud, on ootustele vastanud. Mulle meeldib tööd teha, aga paberitööd võiks olla vähem, et selle võrra saaks rohkem pühenduda patsientidele. Kuidas seda teostada, ei oskagi praegu öelda. Seejuures ei ole vahet, kas tegemist on füüsilisel paberil olevate dokumentide või arvutitööga, sest ka digikujul võib paberimajandus võtta tööpäevast väga palju aega.
Mulle kui hoopis teisest valdkonnast tulija jaoks oli uus kogemus tervishoiusüsteemis valitsev hierarhia, mis küll väheneb järk-järgult. Järjest rohkem olen kogenud ka horisontaalset suhtlemist ning vähenenud on vertikaalne suhtlemine. Nii nagu igal pool, on ka tervishoius tähtis meeskonnatöö ning selle toimimiseks on vaja tunnetada ühtekuuluvustunnet.
Kas varasem töö lasteaias aitab kaasa tööle lastehaiglas?
Nii lasteaias kui ka lastehaiglas on oluline osa tööst suhtlemine laste ja vanematega. Need oskused olen saanud oma eelmisest tööst kaasa võtta, sest lasteaiaõpetajal tuleb palju suhelda. Arvan, et selle võrra on mul õena lihtsam.
Kas on midagi õetöös, mida pelgad?
Räägitakse õdede puudusest, suurest töökoormusest ja palkadest, aga need ei ole mind eriala valikul hirmutanud. Mulle meeldib tööd teha, õppida ja areneda. Olen ka tööl naljatades öelnud, et ma olen justkui eesti folkloorist tuttav kratt, kes kogu aeg ütleb: „Anna tööd, anna tööd!“ Kui tööd on anda, siis on kõik hästi, aga kui ei ole, siis sööb see hinge seest.
Kuidas oma vaimset tervist hoiad, et jõuaks tööl hakkama saada?
Vabal ajal käin trennis ja liigun palju. Hiljuti ostsin jalgratta ja kui vähegi võimalik, sõidan sellega punktist A punkti B. Käin ka palju teatris, nii Tallinnas kui ka teistes linnades.
Mida on õdede liidu liikmeks olemine sulle andnud?
Liitusin õdede liiduga 2023. aasta sügisel, kui abiõeks sain. See annab mulle tunde, et ma kuulun kuhugi. Leian, et mida rohkem on meid liitudes, seda rohkem meid märgatakse. Arvan, et mida rohkem meid märgatakse, seda tulemuslikumad on igasugused läbirääkimised. Näiteks võib tuua hiljutised muudatused eriõenduses.
Kas soovitaksid õenduseriala?
Õena töötamiseks peaks inimesel olema empaatiavõime, tahe teha oma tööd ja kindlasti oskus teha meeskonnatööd. Soovitaksin õenduseriala õppida inimesel, kes tunneb, et õe töö toob talle naeratuse näole või sisemise rahulolu ja kel on piisavalt empaatiat selle töö jaoks.
Ma ei ole hetkekski kahetsenud, et selle teekonna ette võtsin. Arvan, et see ütleb kõik.
Kateriina Hindreus
Miks valisid õe elukutse?
Läksin pärast gümnaasiumi kohe õeks õppima, kuid tookord jäid õpingud katki. Minu lapsepõlveunistus on aastaid olnud saada tegevväelaseks, kuid gümnaasiumi lõpus sain aru, et oma füüsilise tervise pärast ei saa ma kaitseväkke minna. Üks võimalus, kuidas saada tegevväelaseks ja teha kaitseväes karjääri, oli minna õendust õppima ja nii ma läksingi. Noorele inimesele tundus aga kõik muu põnevam kui õppimine ja nii jäi kõrgkool esialgu pooleli. Ometi andis esimene kursus tunde, et see on eriala, mida ma õppida tahan. Ma olen nelja-aastase poja ema ning lõpurasedana tuli mul mõte, et läheks kõrgkooli tagasi. Teadsin, et õendus on ikkagi see, mida ma teha tahan. Nüüd olen veebruaris lõpetamas.
Kuhu soovid pärast lõpetamist tööle asuda?
Ma olen Kaitseliidu Tartu maleva esimese malevkonna meditsiinirühma liige. Olen seal ka instruktoriks käinud. Ainuüksi seal on õendusharidusest palju kasu ja meil on väga huvitavaid õppusi. Leian, et mulle sobib õpetamine ja instruktoritöö hästi, kuid ma ei ole kindel, et jõuan Raadile Kaitseväe õppeasutusse õpetama. Kuigi, mine sa tea.
Samas meeldib mulle väga ka ambulatoorne õendus ning töö osakonnas. Praegu töötangi Tartu Ülikooli Kliinikumis. Väikese lapse kõrvalt on päevane töö lihtsam ja hetkel tõmbab mind ka kooliõendus.
Mis on sulle õpingute või praktika käigus enim meeldinud või meelde jäänud?
Mäletan, kuidas olin väga põnevil, kui hakkasime kanüüli paigaldamist õppima. Mõtlesin kohe, et see on asi, mille tahan selgeks saada. Üldiselt on minu jaoks põnevad kõik õendustegevused, aga mida rohkem käelist tegevust, seda huvitavam.
Mis mind võib-olla veidi häirib, on soov kõiki õenduspabereid digitaliseerida. Ma saan aru, et liigume ajas edasi, aga on asju, mis on nii kuidagi ebamugavamad. Näiteks katsetab kliinikum ka minu osakonnas jälgimislehtede digitaliseerimist ja pean ütlema, et minu jaoks on paberil olevad jälgimislehed oluliselt lihtsamad täita kui arvutis olevad. Muidugi võib see olla ka minu isiklik asi, sest kolleegid ütlevad, et küllap harjun ära, kui olen pikemalt töötanud.
Mida ootad õe elukutselt?
Kindlasti on oluline see, mida praegu arendatakse – eriõendus ja iseseisvad vastuvõtud õdedele. Selle poole võiksime aina enam liikuda. Arstide järjekorrad on meeletud ja eriõed aitaksid arstide koormust vähendada. Näiteks järelkontroll ei pea alati olema arsti juures, see võiks olla ka eriõe juures, nii pääseksid uued patsiendid kiiremini arsti vastuvõtule.
Teiseks, kui praegu räägitakse 24-tunniste vahetuste kaotamisest, siis minu meelest on ka 12 tundi liiga palju. Ma ise tunnen tööl olles, et pärast kümnendat tundi enam ei suuda, mul aju enam lihtsalt ei tööta. Arvan, et see pole ei mulle ega patsientidele kasulik.
See võib olla ka minu isiklik asi, et mina ei jaksa. Ma saan väga ilusti aru ka neist, kes käivad kaugelt ja kes tulevadki pigem 24-tunniseid vahetusi tegema, kuna see hoiab kokku aega ja sõidukulu. Kui inimesed jaksavad, siis muidugi. Samas leian, et ravivigade vältimiseks võiksid vahetused olla lühemad.
Mis võiks tervishoiutöötajate töökeskkonnas teisiti olla?
Ma loodan, et töökeskkond läheb aina paremaks. Heaks teeb töökeskkonna see, kui inimesed suhtuvad üksteisesse sõbralikult, on valmis õpetama ja aitama – täpselt nii, nagu ütlevad õe põhiväärtused. Kui me oleme kõik empaatilised, siis on töökeskkond palju sõbralikum. See aitab vältida ka ravivigu. Mida turvalisem, sõbralikum ja meeldivam on töökeskkond ja töötajate omavahelised suhted, seda turvalisem on see patsientidele. Turvalises keskkonnas julgevad inimesed üksteisele asju rääkida. Kui iga väiksema vea peale saadakse pahandada, siis inimesed ei julge enam öelda, kui midagi valesti läks, ja nii hakkavad vead kuhjuma.
Õena peaksid töötama vaid need, kes tõesti tahavad oma tööd teha, on sõbralikud ja soovivad teistega hästi läbi saada.
Millest see tuleb, et on töötajaid, kes ei ole empaatilised?
Ega me ei saagi eeldada, et kõik inimesed on ühesugused, kuid kahtlustan, et sageli võib tegemist olla läbipõlemisega, sest läbipõlemise protsent on õdede hulgas kõrge. See tekib suurest töökoormusest ja töötundide arvust päevas.
Samuti on arusaadav, et kui mõnel patsiendil on halb päev ja ta elab ennast õe peal välja, siis see rikub tuju ära. Ometi ei tohiks seda võtta isiklikult ega oma kehva emotsiooni kolleegidele edasi anda.
Kas noort õde kolleegide sage läbipõlemine ei hirmuta?
Muidugi hirmutab, eks see on üks põhjusi, miks ma vaatan tulevikuks pigem päevast tööd ja ka õpetamise valdkonda. Tunnen, et kui ma töötaksin täiskohaga osakonnas ja teeksin nii päevaseid kui ka öiseid valveid, siis oleks mu laps pidevalt kellegi teise kui minuga ka sel ajal, kui ta pole lasteaias. Väikelapsel on siiski vaja olla koos oma emaga nii palju kui võimalik.
Kuidas saada õdede töökoormust mõistlikumaks?
Ühe võimalusena on välja pakutud kolm vahetust päevas. Selle pluss on, et õde tuleb tööle värske peaga ja läheb ära nii, et ta ei ole veel üleväsinud. Ta on olnud terve tööaja enam-vähem efektiivne. Miinuspool on jällegi see, et väga palju infot patsientide kohta võib kolme vahetusega kaduma minna. Teisest küljest ütleksin aga, et kui õed teevad oma tööd südamega, siis ei lähe info kaduma.
Kindlasti aitaks õdede töökoormust vähendada see, kui meil oleks osakondades rohkem õdesid. Meil võiks olla eraldi vastuvõtuõde, kes tegeleb sissetulevate patsientidega ja on tööl nendel päevadel, kui uusi patsiente haiglasse võetakse. See tõmbaks koormuse vähemaks eriti nädalavahetusel, kui tööl pole ka õde, kes sidumisi teeb. Praegu ongi näiteks pühapäeviti vaja osakonnaõdedel teha sidumisi, uusi patsiente vastu võtta ning ka kõik tavalised protseduurid teha.
Üks viis, kuidas koormust vähendada, ongi võtta tööle rohkem õdesid, sest hetkeseisuga otsib ligikaudu 50 tudengit endale abiõe kohta, mida aga ei pakuta.
Mis võiks tulevikus olla veel teisiti või paremini?
Kui rääkida digitaliseerimisest, siis perearstide poole saab juba pöörduda mitmesuguste portaalide kaudu. Ka mina kasutan seda võimalust, kuna ei soovi telefoni otsas pikalt oodata. Ühtepidi see küll suurendab pereõdede töömahtu, aga teistpidi ei pea nad olema pidevalt telefoni otsas ning igaüks saab vastata omas tempos, jagada vajalikke lehekülgi ja kirjandust, millega patsiendid saavad iseseisvalt tutvuda.
Olemas võiks olla ka selline portaal, kus patsient märgib ära oma sümptomid ja talle pakutakse välja esmased lahendused, kuidas neid leevendada, mida teha siis, kui sümptomid lähevad ägedamaks, millal pöörduda perearsti poole ja millal EMOsse. Sageli helistatakse näiteks väikse köha puhul kohe perearstile, aga tegelikult tasub lihtsate tegevusjuhiste järgi kõigepealt ise proovida enesetunnet parandada ja pöörduda alles siis, kui paremaks ei lähe.
Millega sa peale õpingute veel tegeled?
Olen õdede liidu õendusüliõpilaste seltsingu juhatuse liige. Täpsemalt juhatuse aseesimees, seltsingu juht on Romet Matsiselts. Korraldame liikmetele üritusi ja mina viin neid ka läbi. Näiteks kevadel oli meil intensiivravi seltsinguga ühine koolitus rahvusvahelise erakorralise meditsiini päeva puhul.
Praegu proovime oma liikmeid kokku saada, et mõista, mida soovitakse, ja siis hakata vajalikke sündmusi ja koolitusi organiseerima. Sügisel käisime ka Tartu Tervishoiu Kõrgkooli karjääripäeval endast rääkimas, et uusi liikmeid kaasata.
Olen inimene, kes võtab endale palju kohustusi ja tahab kogu aeg midagi teha. Kui hakati seltsingule uut juhatust valima, olin üks vähestest, kes oli nõus panustama. Too hetk mul ei olnud ka parasjagu peale kõrgkooli, töö ja lapse ühtegi muud kohustust. Nüüd olen neid muidugi juurde kuhjanud. Kaitseliitu astusin pärast õdede liitu astumist.
Mida on õdede liidu liikmeks olemine sulle andnud?
Põhilisena kindlasti selle, et olen saanud tuttavaks väga huvitavate inimestega, kes on mind ka aidanud. Näiteks oli mul keeruline lapse kõrvalt intensiivosakonna praktikat teha, aga endine intensiivravi seltsingu esinaine Tuuli Albrant võttis mu Valga EMOsse ja organiseeris nii, et osa praktikast saaksin teha intensiivis. Ma olen selle üle väga tänulik.
Samuti olen saanud esinemiskogemuse täiskasvanud publiku ees. Kevadise konverentsi jaoks pidin ennast ise teemaga kurssi viima ja tudengina rääkima juba töötavatele õdedele keskkonnamõjust tervisele. Tundsin, et publik teab teemast rohkem kui mina, kuid pidin hoidma suhtumist, et see pole nii ja olen teemaga hästi kursis. See oli minu jaoks keeruline, kuid samas arendav kogemus.
Mida soovitad inimesele, kes kaalub õenduseriala õppima minna?
Kindlasti tasub minna kõigepealt tudengivarjuks. Olen ka ise üritanud võtta paaril korral tudengivarju, kahjuks ei jõudnud need abituriendid kohale. Ma olin valmis nad endaga tundidesse kaasa võtma ja rääkima, mis me teeme, kuidas õpime.
Kindlasti soovitaksin tugevaid närve, sest õppida on palju. Olenevalt osakonnast võib tööl juhtuda, et kolleegid ei ole väga kannatlikud. Minu osakonnas on töötajad väga kannatlikud ja võtavad aega selleks, et kõike seletada, aga alati ei pruugi see nii olla. Siis tuleb tugev närv kasuks, et veidi karmimaid sõnu mitte südamesse võtta.
Samuti soovitan enda jaoks läbi mõelda, kas õendus on tõesti see, mida teha tahetakse. Meil on vaja õendusesse inimesi, kes tahavad südamega tööd teha ja mitte kohatäiteks olla.