Sügisene Eesti Õe ajakiri suunab tähelepanu õdede mitmekülgsusele ja näitab, kui palju on erinevaid võimalusi end õena teostada. Mõni neist võib paista glamuursem ja laiemalt tuntud, kuid mitte see pole tähtis – oluline on leida just endale sobiv väljakutse. Tähtis on sobivus konkreetse eluhetke ja enesetundega. Mu tutvusringkonnas on mitmeid, kes kiirabi kiirustamisest on siirdunud pereõeks, kuid oma laste suureks sirgumise järel taas intensiivravisse sööstnud. Samavõrra väärtuslikud on õed, kes naudivad tormamata rahulikku igapäevarutiini. Kiirustajaid ja innovaatoreid, aga ka omamoodi lihtsaid kulgejaid on igas valdkonnas ja mitmekesisus toobki meeskonnatöös parima tulemuse. Inimesi on palju ning igaüks on väärtuslik. Tuleb vaid leida endale õige koht.
Alles sel suvel puutusin kokku inimesega, kes aastaid intellektuaalset tööd teinuna otsustas suvel hoopis füüsilist tööd katsetada. Kõõrdpilkude all sündis ime – õhtuks oli näha kätega tehtud töö tulemus, nädala lõpuks sai asi valmis ja valdav rahulolutunne oli hoopis teine, kui reedeti arvutikaant kinni lüües.
Õetöös on õnn töötada nii vaimu kui ka füüsisega. Närv peab olema pingul, aju töötama täistuuridel ning käed-jalad liikuma kiiresti. Paraku võib juhtuda nii, et füüsilise kurnatuse tõttu ei õnnestu täistuuridel aju enam tööpäeva lõpuks välja lülitada. Päeval kogetu – olgu selleks õnnestumine või jõuetus – võib jääda kummitama pikaks ajaks ja võib end meelde tuletada nii hilisel õhtutunnil kui ka unenägudes. Õed säravad heledalt ja nii on oht läbi põleda. Oleme seda viimastel aastatel järjest sagedamini kogenud. Õed ja hooldustöötajad on tavaliselt inimesed, kellel on palju tööd, mis vajab armastusega tegemist.
Armastust erialale jätkub, hoolivus aga saab kannatada, kui tööd ei saa enam teha nii hästi, kui tahaksid. Õed tunnevad muret, et patsientide ärakuulamiseks, patsiendiga suhtlemiseks ning patsiendi toetamiseks jääb järjest vähem aega. Hea, kui jõuad ära teha kõik ettenähtud protseduurid, jagada ravimid ning teha sissekandeid digilukku. Üha enam on neid, kes ikka ja jälle lahkuvad tervishoiust, hoides samal ajal elus mõtet: kunagi, kui siin on normaalsemaks läinud, tulen tagasi. Normaalsema all mõeldakse eelkõige võimalust töötada mõistliku arvu patsientidega ja saada tänukirjade kõrval igakuiselt vähemalt Eesti keskmist palka.
Õed töötavad nii projektijuhtide, uurijate, müügiesindajatena kui ka ametnikena, samuti leiavad mitmesugust rakendust iduettevõtetes. Miks? Lihtsalt neis kohtades vajatakse täpseid, korrektseid, oma peaga mõtlevaid, uusi asju õppivaid ning vastutust võtvaid inimesi. Õdedel teatavasti lihtsalt on sellised omadused ja hea ettevalmistus. Sellele kõigele saab kinnitust, kui loete värsket ajakirja.