Operatsioonitoa meeskond võib koosneda kolmest spetsialistist sünnimärgi eemaldamisel kuni kolmekümne inimeseni suurte rahvusvaheliste doonoroperatsioonide korral. Kirurg opereerib, anestesioloog ja anesteesiaõde hoolitsevad patsiendi narkoosi ja füsioloogiliste näitajate korrasoleku eest. Operatsiooniõed garanteerivad vajaminevate vahendite olemasolu, assisteerivad kirurgi ja tagavad kogu operatsioonipiirkonna steriilsuse operatsiooni kestel. Abipersonal aitab patsiendi operatsioonituppa ja hiljem ärkamisruumi ning on vajadusel abiks kogu operatsiooni vältel. 

Catline Võrk
Tartu Ülikooli Kliinikumi operatsiooniõde

Mis inspireeris teid õeks õppima?

Pärast keskkooli lõpetamist soovisin väga minna edasi õppima just Tartusse. Meditsiinikoolile langes valik seetõttu, et õe kutse tundus olevat kindel valik eluks. Samuti teadsin, et õendus on pidevalt arenev ja lai valdkond, mis pakub lõputult õppimis- ja arenguvõimalusi.

Miks valisite just operatsiooniõe kutse?

Suur roll oli juhusel. Kui olin 1998. aastal meditsiinikooli lõpetamas ja otsisin endale töökohta, ei olnud ma operatsiooniõendusest midagi kuulnud. Juhtus aga nii, et minu Nooruse tänava meditsiinikooli ühiselamu valvur Sveta, kes töötas osaajaga sterilisatsiooniosakonnas, rääkis mulle, et Maarjamõisa haigla operatsiooniteenistus otsib operatsiooniõdesid. Nii läksingi naiivse värske õena operatsiooniteenistusse tööd küsima.

Kui ma sinna juba tööle sattusin, armusin sellesse jäägitult. Kõige esimese operatsiooni ajal sain õpetust Eesti staažikaimalt operatsiooniõelt Valve Merisalult, kes töötas operatsiooniõena veel 80-aastaselt. Kui ta kuulis, et olen esimest päeva tööl ja ei tea sellest ametist midagi, nentis ta muigvel sui: „Väga hea. Siis oled sa rikkumata.“ Tol ajal ei saanud ma sellest ütlusest aru. Alles nüüd mõistan, mida ta selle all mõtles. Igas haiglas on kirurgidel oma käekiri, mille järgi operatsiooniõed kohanevad.

Milline on operatsiooniõe töö ja kuidas see erineb tavaõe tööst?

Operatsiooniõde seisab patsiendi eest kõige haavatavamal ajal – kui patsient on narkoosis ja ise enda eest mingil moel seista ei saa. Õdede töö ühisosaks on patsiendi eest hoolitsemine ja tema turvalisuse tagamine.

Operatsiooniõed töötavad alati operatsioonisaalides ja peavad olema kursis kirurgiliste instrumentide, masinate ja seadmetega, mis pidevalt uuenevad. Operatsiooniõde peab olema võimeline kiiresti kohanema, sest plaaniline onkoloogiline lõikus võib pöörduda suureks verekaotuseks ja lõppeda elustamisega. Ta peab momentaanselt olema valmis kirurgi toetama ja assisteerima. Kuigi nii operatsiooniõe kui ka tavaõe roll on stressirohke, võivad operatsiooniõed kogeda kriitilisi hetki enam, kuna patsiendi elu võib olla otseses ohus.

Operatsiooniõed töötavad paaris. Operatsioonilaua taga töötab steriilne õde ja lisaks on kohal nn ringlev õde, nagu me teda kutsume, kes toob komplekte ja ulatab vajaliku steriilsele õele. Päevakirurgia on erand, kus ei ole vaja suurt meeskonda, aga suurte operatsioonide puhul võib operatsiooniõdesid olla ka kolm.

Meeskonnatöö operatsioonitoas on väga oluline ning operatsiooniõe roll on keskendunud koostööle kirurgide, anesteesiaõdede ja anestesioloogidega.

Kuidas saadakse operatsiooniõeks?

Eestis saab operatsiooniõeks ainult pikaajalise töökogemusega. Nii Tartu kui ka Tallinna Tervishoiukõrgkoolis puuduvad praegu õdede koolituses õppeained, mis valmistaksid ette operatsiooniõdesid. Eesti Operatsiooniõdede Ühing koostöös Eesti Õdede Liiduga on alustanud operatsiooniõenduse lisapädevuse loomise protsessiga. Loodame, et juba järgmisest sügisest on operatsiooniõendus tervishoiukõrgkoolide õppekavas.

Nii Eesti kui ka rahvusvahelise kogemuse põhjal võime öelda, et operatsiooniõe väljaõppeks kulub umbes kaks aastat. Ettevalmistusaeg sõltub sellest, mitu eriala omandatakse. Kui kirurgil on üks eriala, siis operatsiooniõde spetsialiseerub keskmiselt kolmele või neljale erialale. Need, kes teevad valveid, peavad olema valmis põhimõtteliselt kõigiks operatsioonideks pealaest varvasteni.

Operatsiooniõde alustab tavaliselt üldkirurgilistest operatsioonidest, olgu selleks näiteks songa- või sapipõieoperatsioon. Kui baasoskused omandatud, spetsialiseerub ta paarile kitsamale valdkonnale, mis nõuavad suuremaid teadmisi nii operatsiooni ettevalmistusest, selle käigust kui ka kasutatavatest instrumentidest. Mina toimetan ka organsiirdamiste juures, olen pankrease siirdamise meeskonna liige. Organsiirdamised ja doonoroperatsioonid on kogenumate õdede pärusmaa nagu ka valvetöö.

Milline näeb välja teie tööpäev?

Operatsiooniõe tööpäev sõltub eelkõige sellest, kas ta on valves või teeb plaanilisi operatsioone. Töötatakse korraga 8–24 tundi.

On kindlasti rahulikumaid päevi, näiteks kardiokirurgias või ortopeedias, kus tehakse plaanilisi operatsioone ning üllatusi ja ootamatusi on vähem. Selle vastand on valvetöö, kui operatsioonituppa võib igal hetkel tulla sisse polütrauma või kiirkeiser, mille tegemiseks on aega mõni minut.

Milliseid isikuomadusi ja oskusi operatsiooniõe töö nõuab?

Operatsiooniõde on spetsialist, kelle täpsus ja detailidele orienteeritus on sama kriitilise tähtsusega kui kirurgil. Operatsiooni käigus tekkivad väiksemadki vead võivad põhjustada patsiendile tõsiseid tagajärgi. See teeb operatsiooniõdede rolli hädavajalikuks.

Kiired otsused ja pidev valmisolek kohanemiseks on operatsiooniõe argipäeva lahutamatu osa. Me peame olema suurepärased suhtlejad, suutes selgelt ja tõhusalt edasi anda olulist teavet kirurgidele, anesteesiaõdedele ja hooldajatele. Kuna meditsiin areneb pidevalt, peavad õed olema kursis uusimate tehnikate ja operatsioonidega. Töö nõuab väga head füüsilist vastupidavust, sest sageli peab seisma laua taga tunde või assisteerima kirurgi rasketel operatsioonidel, ilma vahepeal istumata, söömata, isegi tualetis käimata.

Operatsiooniõel peab olema mõistev ja toetav pere. Sellega on mul väga vedanud. Kui saan ootamatu kõne ja pean kiirustama siirdamisele või aitama operatsiooniblokil umbseisust üle saada, tuleb mu perel õhtu või nädalavahetuse plaanid ümber teha.

Mis teid töö juures innustab?

Operatsiooniõe amet pakub mulle võimalust töötada meditsiini dünaamilises ja väljakutseid pakkuvas osas koos Eesti tippkirurgidega. Mulle avaldab muljet operatsioonimeeskonna sünergia ja see, kuidas iga liige panustab patsiendi ravimisse. On tõeliselt rahuldust pakkuv tunne teada, et olen osa meeskonnast, mis aitab inimestel saada võimaluse paranemiseks ja tõsta nende elukvaliteeti.

Lisaks sellele hindan väga õppimise ja pideva enesearendamise aspekti. Kirurgia valdkond on pidevas arengus ja on põnev olla selle muutuste esirinnas, omandades uusi oskusi ja tehnikaid ning olles kursis uusima tehnoloogiaga.

Millised on suurimad töised väljakutsed?

Operatsiooniõe töö nõuab pidevat keskendumist, valvsust ja kohanemisvõimet. Üks suurimaid väljakutseid on ootamatud erakorralised olukorrad. Hoolimata kõigist ettevalmistustest ja planeerimisest võib operatsioonisaalis tekkida olukordi, mis nõuavad kiiret tegutsemist. Sellistel hetkedel pean tuginema oma kogemustele ja oskustele, et tagada patsiendi ohutus ja olla parimaks abiks kirurgile.

Emotsionaalne koormus on tihti suur. Raske on üle saada kurbusest, kui patsient operatsioonitoas sureb. Need hetked panevad mind proovile ja on vaimselt nõudlikud. Psühholoogiline tugi pärast keerulisi või kurva lõpptulemusega operatsioone võiks olla suureks abiks, kuid hetkel seda meie töö juures napib. Pikad tunnid jalgadel, öösiti töötamine, keeruliste seadmete ja instrumentidega töötamine on samuti koormav.

Kuigi meeskonnatöö toimib operatsioonitoas enamasti suurepäraselt, võivad meeskonnaliikmete vahel siiski tekkida pinged. Erinevate erialade spetsialistidega suhtlemine nõuab mõistmist ja diplomaatiat, eriti kõrge stressitasemega olukordades, kus operatsioon ei kulge plaanipäraselt.

Milliseid soovitusi annaksite noorematele kolleegidele, kes alles alustavad töötamist operatsiooniõena?

Operatsiooniõe amet on keeruline, kuid samas väga rahuldust pakkuv. Noortele kolleegidele soovitan olla enda suhtes kannatlik. Õenduses on vaja palju õppida ja saada ka neid kogemusi, kus kõik ei lähe plaanipäraselt.

Soovitan väärtustada meeskonnatööd ja operatsioonitoas julgesti suhelda. Õde on osa suuremast meeskonnast ja usaldusväärne suhtlus kirurgide, anesteesiaõdede ja hooldajatega on kriitilise tähtsusega. Kui on küsimusi või kahtlusi, tuleb neist rääkida. Parema otsuse tegemiseks on oluline olla teadlik ja informeeritud.

Võimalusel soovitan otsida endale mentoriks kogenum kolleeg. Mentor võib olla hindamatu nõuandja, toetaja ja julgustaja. Soovitan osaleda koolitustel ja seminaridel, et hoida end kursis uusimate arengutega.

Füüsiline ja vaimne tervis on väga olulised, mistõttu soovitan enda eest hoolitseda ning leida viise, kuidas lõõgastuda ja pärast pingelisi tööpäevi taastuda. See aitab järgmisel tööpäeval oma kolleegide ja patsiendi jaoks olla parimas vormis.

Millisena näete operatsiooniõe eriala tulevikku Eestis?

Operatsiooniõdedest, nagu õdedest üldse, on Eestis väga suur puudus, nii et see takistab haiglatel soovitud mahus operatsioone teha.

Mujal maailmas on operatsiooniõe fookuses lisaks operatsiooniaegsele tegevusele patsiendi eest hoolitsemine ka enne ja pärast operatsiooni. Seda nimetatakse perioperatiivseks õenduseks, mida Eestis veel ei eksisteeri, sest praegu napib operatsiooniõdesid vahetu töö jaoks operatsioonitoas. Eesti operatsiooniõed näevad aga hea meelega, et nende roll võiks tulevikus suureneda ja perioperatiivne õendus peaks olema eesmärk, mille poole püüelda. Operatsioonile eelnev ja järgnev suhtlemine patsiendi ja tema lähedastega aitab parandada ravikvaliteeti ja suurendada patsiendi rahulolu.