Aastal 2013 nägi täiskoormusega intensiivravi osakonnas töötanud ja kiirabis lisavalveid teinud Gaily Püss teisel pool lahte võimalust paremaks töö- ja pereelu ühildamiseks – rohkem aega lapsele ja suurem teenistus. Siiski ei jätnud ta õe ametit ja tegi Soomes tervelt kuus aastat täpselt sama tööd. Gaily naasis viie aasta eest Eestisse ja on tänulik võõrsil töötamise kogemuse eest.

Kuidas jõudsid õe tööle Soomes?

Olen tervishoius töötanud alates 2000. aastast. Alustasin hooldajana ja lõpuks töötasin intensiivraviosakonnas õena. Paralleelselt õe tööga tegutsesin ka Tartu kiirabis.

Pärast lapse saamist ja lapsehoolduspuhkust läksin tööle pereõeks. Kuna õdede töötasud ei olnud tollal head, töötasin väikse lapse ja pereõe töö kõrvalt nädalavahetuseti poole kohaga ka haiglas intensiivraviosakonnas. Ühel ilusal päeval tundsin, et seda kõike on liiga palju ja midagi peab muutuma.

Mingit teist tööd tegemas ma end ette ei kujutanud ja nii võtsin ühendust endiste töökaaslastega, kes olid läinud Soome tööle. Nende eeskujul läksin soome keele kursustele ja seejärel käisin Soomes töövestlusel. Oma latti ma alla lasta ei tahtnud ja kandideerisin ka seal õeks just intensiivraviosakonda. Tol korral mind tööle ei võetud, sest keeleoskus ei olnud piisav.

Ma ei lasknud end sellest heidutada ja läksin uuesti keelt õppima. Pool aastat hiljem tegin keeleeksami, käisin taas samas kohas töövestlusel ja mind võeti tööle, see oli 2013. aasta mais. Minu poeg Rasmus lõpetas just lasteaia ja tema koolitee sai alguse Soomes.

Tahtsin paremat töö- ja pereelu tasakaalu, et näha maailma ja reisida. Töötasu oli Soomes kõrgem, aga väljaminekud ka. Nüüdseks on Soomes õe töö tasustamine muutunud ja ka personali kärbitakse. Meil aga on õdede töötasu tõusnud ja julgen arvata, et palk on nüüd siin ja sealpool lahte samaväärne.

Kas praegu kõnetaks mõte välismaal töötamisest?

Aeg, olukord ja palgad on tänapäevaks muutunud ja praegu ma töötasu pärast Soome ei läheks. See on väga suur otsus ja kolimine on rahaliselt kulukas, lisaks on seal elu kallis. Kodus on väga hea olla – siin on pere, sõbrad ja saan nautida kultuuri ja elu kohalikus keeles. Julgen öelda, et elan praegu rahaliselt paremini kui Soomes. Mulle meeldib Eestis elada ja töötada. Eesti õendus on palju arenenud. Kui saaks veel koormusnormid ka paika …

Millised olid Soomes esimesed muljed?

Keeleliselt oli alguses väga raske ja esimene pool aastat oli kui üks suur auk. Eestis olin juba midagi saavutanud ja kuhugi jõudnud – olin õe tööd teinud ligi kaksteist aastat. Seal olin aga täiesti alguses. Eks see oli iseendale tõestamine, et ma saan hakkama. Olen terve elu olnud sihikindel – kui midagi pähe võtan, pean ka selle ellu viima.

Mis oli Soomes töötades teisiti?

Seal tehti regulaarselt eksameid, et õdede teadmised värsked püsiksid. Näiteks oli eksam erinevate ravimite ja nende toimeainete kohta. Oli näha, et isegi need õed, kes on seda tööd teinud 20 aastat, olid närvis ja mõni ei saanud esimese korraga läbi.

Ka tööstiil oli teine. Näiteks Eestis intensiivraviõde ei ekstubeeri patsienti, seda teeb arst. Soomes oli see aga igapäevane rutiinne õe töö osa. Operatsioonid toimusid päeval ja õe ülesanne oli öösel patsient vaikselt kunstlikust koomast üles äratada. See oli minu jaoks nagu pool arstiteadust. Minul läks õnneks hästi ja ükski patisent uuesti kunstlikku koomasse viimist ei vajanud.

Õdede koolitamisse suhtuti seal väga tõsiselt. Näiteks kui osakond sai uue aparaadi, siis enne seda kasutusele ei võetud, kui kõik õed olid läbinud koolituse selle kasutamiseks. Siinkohal näen Eestis võimalusi parandamiseks, et oleks põhjalikum ettevalmistus uute seadmete kasutamiseks.

Milline oli tööaeg?

Soomes oli võimalik teha kaheksatunniseid tööpäevi, hommikune vahetus oli 7.30–15.30 ja õhtune 12–20 ning siis oli ka pikk valve kell 7.30–20. Öövalve oli kell 19.45–7.45, valvevahetuseks oli arvestatud 15 minutit.

Eestis on päevavalve, öövalve ning mõned suudavad teha ka ööpäevaringseid valveid, kuid minu meelest ei ole see inimlik. Mina tundsin omal ajal väikese lapse kõrvalt kaheksatunnistest valvetest väga puudust. Graafikuga töö tõttu ei saanud ma lapsele lasteaeda järele minna, pidin selleks palkama lapsehoidja.

Mis Soomes õe töö juures üllatas?

Mind üllatas, et õed teevad Soomes palju rohkem kui Eestis ja just nimelt õe tööd. Kui patsient läheb meie osakonnast ära, tuli Soomes palatisse eraldi brigaad. Üks puhastas hingamisaparaadi, pani uued otsikud ja testis selle töökorda. Lisaks olid koristajad, kes pesid põrandad, laed, seinad jne. Eestis on see kõik meie, õdede ja hooldajate töö.

Soomes on õdedel suurem vastutus, nad teevad patsientidega rohkem toiminguid ja õe amet on seal väga väärtustatud.

Mind üllatas positiivselt, et seal oli kõik digitaalne ja paberile midagi ei kirjutatud. Soomes töötades ütlesin endale, et enne ma Eestisse õeks tagasi ei tule, kui ka meil on kõik arvutis ja digitaalne. Siinkohal on meil veel Eestis arenguruumi.

Kuidas võrdled töökoormust Eestis ja Soomes?

Soomes oli intensiivraviosakonna õel üks haige – nii jõudis kõik toimingud rahulikult ära teha. Eestis on õel kaks haiget ja mõnikord on üpriski keeruline toime tulla. Näiteks kui ühel on dialüüs ja teisega on samal ajal vaja minna uuringutele, siis füüsiliselt ei jõua.

Miks otsustasid Eestisse tagasi tulla?

Mitmel põhjusel. Mul tekkis Eestis kavaler ja ta ei olnud nõus Soome kolima. Olin mõnda aega veel lapsega Soomes ja lasin tal algkooli ära lõpetada, seal on algkool kuuenda klassini.

Mulle oli ka oluline, et lapsest kasvaks eestlane. Eestisse tulin tagasi 2019. aastal ja läksin tööle pereõeks. Nii ei pidanud ma tegema pikki valveid ega öösel töötama. Pärast kahte aastat pereõe tööd hakkasin siiski igatsema õe tööd intensiivraviosakonnas ja läksin taas tööle samasse kohta, kus töötasin enne Soome minekut.

Mida sooviksid tööelus muuta?

Eelistaksin, et mul oleks üks haige ja piisavalt aega patsiendi jaoks. Soovin, et jõuaksin korrektselt kõik ära teha ja midagi ei jääks tööpäeva lõpus hinge peale.

Olen korduvalt tundnud, et patsiendid vajaksid vaimse tervise õe tuge. Mõned haiged jäävad meie juurde pikaks ajaks ja neile oleks sellist tuge vaja. Meie intensiivraviosakonda satuvad vahepeal ka lapsed ja siis kuluks ära inimene, kes nendega suhtleks. Meil küll on psühholooge, aga neid on vähe ja mõnikord ei saa vanemad aru, miks on lapsele psühholoogi vaja, ja ei soovi seda.

Soomes oli vaimse tervise õde, kes tuli ja rääkis patsiendiga. Patsiendil on hea rääkida võõra inimesega, kes ei tegele iga päev tema hooldamise, ihu ja ravimitega. Kui märkasime, et patsiendil oleks mingis küsimuses tuge vaja, siis andsime sellest arstile teada. Ettepaneku eest tänati ja kutsuti vastav inimene kohale – papp, kirikuõpetaja, tõlk, psühhiaatriaosakonna õe.

Mida võiks Soomes kogetust Eesti tervishoiusüsteemi üle tuua?

Kindlasti eksamid ja intensiivraviosakonnas üks patsient õe kohta. Soomes ei olnud näiteks vastutaval õel patsienti ning ta käis ja aitas õdesid – uuris, kuidas meil läheb, kas kellelgi on abi vaja. Meil sellist võimalust ei ole, ka vastutaval õel on patsiendid.

Soomes on rahvastiku kohta rohkem õdesid kui meil. Eks igal pool on oma mured ja rõõmud. Ka nemad näevad kohti parandamiseks, on streikinud ja ametiühingud tunnevad, et õigusi oleks juurde vaja.

Mis väärtust Soomes elamine sulle andis?

Kogemuse, et üldse julgen minna kuhugi mujale ennast tõestama. Iga selline kogemus avardab tohutult silmaringi. Mitte see, et korra käin ekskursioonil, vaid ma päriselt olen seal keskkonnas, saan aru inimestest ja nende töökultuurist.

Milliste eripäradega Soomes töötades kokku puutusid?

Seal on palju sisserändajaid ja eri rahvusest patsiente. Näiteks moslemite jaoks oli tähtis, et nendega tegeleks samast soost personal.

Mõnikord tekkisid ka keeleprobleemid. Soomes arvestati patsiendi rahvuse ja keeleoskusega ja õnneks oli haiglas olemas ka tõlk. Näiteks Eestis südamesiirdamisi ei tehta ja sellised patsiendid saadeti kõik Soome. Kolleegid vaatasid, et eestlane on tulemas ja sättisid võimalusel eesti keelt kõneleva õe selleks ajaks tööle.

Kas Eestis on nüüd selle võrra lihtsam, et oskad arvestada kultuuriliste eripäradega?

Meil on lisaks eestlastele põhiliselt vene keelt kõnelevad inimesed. Mina saan vene keelega hakkama, aga tänapäeva noored seda ei räägi ning kõik ei oska ka inglise keelt.

Ka meil võiks rohkem püüda arvestada keeleoskusega. Mõnikord on ikka kurb vaatepilt, kui noor kolleeg on pisarais ega saa vene keelt kõnelevast patsiendist aru. Püüan sellistel puhkudel alati aidata. Kurb, kui lahkutakse keeleoskuse puudumise pärast. Tänapäeval peab õde väga hästi keeli valdama.