Puhkepauside tegemine töö ajal on hädavajalik, et süüa, juua või korraks kiirest tempost eemalduda, pärast on parem keskenduda. Tervishoiusüsteemis võivad vead olla eluohtlikud, nende vältimiseks peame teadvustama – mida paremini oleme puhanud, seda vähem teeme vigu. Ühtlasi peame arvestama, et kui vähesele puhkamisele lisanduvad veel mõned häirivad tegurid, siis võime juba ise olla hädas.

Stress ja ärevus

2024. aasta jaanuaris vastas Eesti Õdede Liidu küsitlusele 643 liiget. Tervelt 19% vastanutest kinnitas, et töö ajal ei saa teha pause piisavalt või üldse mitte ning vaid 22% vastasid, et saavad pause teha vastavalt oma vajadustele.

Muret tekitav oli vastus tööstressi ja ärevuse kohta, mida tunneb oma töös tervelt 83,5% vastanutest. Tööstressi ja ärevuse küsimusele kirjutati lisaks 438 vabavastust ehk kokku pea üheksa (!) lehekülge teksti. Kõige enam toodi stressi põhjustena välja halba töökeskkonda, kehva töökorraldust või ebapädevat ülemust. Samal teemal on viimasel poolaastal ilmunud mitmeid artikleid. Seega küsimusega tegeletakse, kuid organisatsioonikultuuri muutmine on pikaajaline protsess.

Mõned muutused võtavadki kauem aega, mistõttu on oluline muuta kiiremini neid tegureid, mis samuti tööstressi näidikuid mõjutavad. Näiteks mainisid vastajad, et suure töökoormuse põhjuseks on kiire tempo, ületöö ja asendamisvajadus, kuid sellega käis sageli kaasas ka liigne pinge ja vastutuse üle muretsemine. Toodi näiteid: „Saan aru, et pean tegema retsepte, sest arst ka ei jõua, aga tahan teha vaid seda, mille eest ise vastutan; ebavõrdne tööjaotus samade töökohustustega töötajate vahel; nädalavahetusel pole osakonnas valvearsti, kelle poole pöörduda; mitte kunagi ei tea, kui palju päeva lõpuks patsiente on ja kas sinu kõrval on õde või abiõde“.

Töö korraldajal ei ole võimalik kiirelt muuta suhtumisi ja hoiakuid, kuid on võimalik praktilisi  probleeme märgata ning kohelda töötajaid võrdselt töö planeerimisel. Vastutuse ja tööülesannete selguse loomist on samuti võimalik tööandja initsiatiivil lahendada, kaasates inimesi, ühiselt arutades ja tööd ümber korraldades.

Suhted ja koostöö

Probleemid suhetes kolleegide vahel ning puudulik meeskonnatöö tulid vabavastustest välja mitmel erineval moel. Näiteks kirjeldati, et õdesid ei võeta võrdsetena ja uuendustele seistakse vastu, sest alati on nii olnud. Toodi välja ka ebavõrdset patsientide jaotust, kus näiteks üks õde saab kõik raskemad haiged endale. Samuti mainiti, et pensionieas töötajad ütlevad, et noored peavadki rohkem rabama.

Murelikuks teevad hoiakud, kus teise tööd ei mõisteta ega püütagi sellest aru saada. Välja toodi arstide mõistmatus õdede töökoormuse suhtes: „Arstid arvavad, et päevaravi patsientidega pole peale ravimi manustamise vaja midagi teha. Aga ravimi manustamine eeldab analüüside võtmist, kanüüli paigaldamist, premedikatsiooni tegemist, iga 15–30 minuti tagant infusioonikiiruse tõstmist, eluliste näitajate mõõtmist jne.” Toodi ka näide, kus arstid õe koormusega ei arvesta ehk näiteks üks õde peab töötama kolme arsti ja nende patsientidega.

Õdede tagasisidest selgus, et patsientide ja nende lähedaste nõudmised ja ootused on tohutult suurenenud, agressiivsete patsientide arv kasvab, keeruliste nõudmistega (nii vaimsete kui füüsiliste) patsiente on järjest rohkem ja just seetõttu on patsiente ühe õe kohta liiga palju. Väljavõtted vabavastustest: „Õendushaiglas pean üksi toime tulema 30 patsiendiga, arst käib korra nädalas läbi; rasked, meeltesegaduses patsiendid, kelle ohjamiseks pole piisavalt personali ja seetõttu kannatavad teised patsiendid“.

Õed on mures, et jäävad kahe tule, arsti ja patsiendi vahele, sest mõlemad jagavad oma muret just õega. Sageli on patsient saanud arstilt ebapiisavat informatsiooni või selle unustanud või tahab midagi üle küsida, aga koostöö arsti ja õe vahel pole piisav ja seega ei saa ka õde aidata. Samuti pole arstide omavahelised suhted alati nii head ja seega peab õde nende vahel laveerima. Nii tekivad omakorda järgmised infosulud või möödarääkimised. Isegi kui need ei kahjusta patsienti, teevad need õe töö oluliselt raskemaks, tekitades pinget, mida saaks vältida.

Mida ette võtta?

Kõik on justkui stressis, aga midagi ühiselt ette ei võeta. Kõige selle stressi ja ärevuse taustal kirjutas 41% vastajatest, et neile ei ole vaimse tervise tuge pakutud, 27% ei tea, kas sellist võimalust üldse oleks ja 7% ütlesid, et pakutud tugi ei ole usaldusväärne. Seega vaid 24% vastanutest sai vaimse tervise tuge oma tööandjalt.

Tervishoius rahastatakse vaimse tervise  ja psühhiaatria valdkonnas tegutsejatele supervisiooni võimalust. Vajalik on vaimse tervise toe, sh supervisiooni võimalusi laiendada. Esimesena vajaksid supervisiooni erakorralise meditsiini osakondade, operatsiooniblokkide ja kiirabi töötajad. Järgmistel aastatel peaksid lisanduma samalaadsed võimalused ka teistele tervishoiutöötajatele.

Küsitlusele vastanute hulgast oli tervishoiusüsteemist lahkumisele mõelnud 55,8%, tuues peamiste põhjustena välja madala palga, kehva töökorralduse, halva juhtimise, vähese toetuse organisatsioonis ja pideva ületunnitöö. Vastajate hinnangul tuleb eelkõige tegeleda palga ja puhkuse teemadega, seejärel koormusnormide ja palga diferentseerimisega ning kolmandale kohale jäi vaimse tervise toe pakkumise vajadus. Ühtlasi toodi välja, et rohkem selliseid toetusi ja tegevusi, mida muudel aladel pakutakse, võiks jõuda ka tervishoiutöötajateni. Näiteks kvartaalne sporditoetus, tervisepäevad, hambaravihüvitis, kohustuslik vähemalt kolme järjestikuse nädala pikkune puhkus. Kui me midagi ette ei võta, siis ei ole meil midagi imestada, kui need 55% päriselt lahkuvadki.