Õed on harjunud end täiendama ja õppima, kinnitavad kui ühest suust kõik neli ägedat õde – Liis, Kersti, Riina ja Siiri. Igaühel neist on oma meetod õe ameti laiendamiseks nii tervishoiuvaldkonna sees kui ka kaugemal. Neid seob pühendumine, mitmekülgsus ja ambitsioonikus. 

Pärnu haigla psühhiaatriakliinikus õena töötav Liis Karpov alustas tööelu hoopis näitlejana. „Hariduselt olen näitleja ja töötan koosseisulise näitlejana armsas Pärnu teatris Endla. Teatrikool sai lõpetatud juba 2007. aastal ning pärast viit aastat teatris töötamist tundsin ühel hetkel sisemist rahutust ning suurt tungi õppida õendust – proovisin ja õnnestuski kooli saada. Olen õnnelik ja alandlikult tänulik, et saan korraga töötada kahes südamelähedases rollis: teatris ja ka kliinikus, kus on nii äge ja toetav tiim,“ räägib Karpov. 

Hiiu ravikeskuses töötav õde Kersti Laursoo teadis juba noorelt, et ta soovib töötada õena. „Teadsin, et ma ei taha minna lihtsalt keskkooli, vaid soovisin sama ajaga saada ka esimese meditsiinialase hariduse. Nii kolisingi väga noorena Viljandist Tartusse,“ meenutab Laursoo. Pärast lõpetamist töötas ta 13 aastat haiglas, kuni elukorralduse muudatus ja soov kosmeetikutööd õppida viisid ta vahepeal tervishoiust eemale. „Nüüdseks on mul haridust juba viiel erialal. Pärast õeks ja kosmeetikuks õppimist täiendasin end veel grimeerija ja juuksurina ning hiljuti lõpetasin maastikuehituse eriala. Nii et kui ma pole haiglas, olen salongis või välitöödel,“ võtab Kersti oma töise elu kokku. 

Õendusjuht Riina Tamm on Hiiumaa haiglas töötanud 32 aastat. „Olen terve elu ämmaemandana töötanud. Vaid viimased kaks aastat on töökoormus õendusjuhina nii suur olnud, et ämmaemanda tööks ei jää aega. Ülemõe kohta pakuti mulle juba 1998. aastal – toonane juhataja ütles, et kuna Hiiumaal on sünnitusi vähe, likvideeritakse ilmselt siinne sünnitusosakond ja peaksin ämmaemanda tööd mujale tegema minema. Nii pakkus ta mulle asendustööks ülemõe kohta, mille pika kaalumise järel vastu võtsin. Lapsed sünnivad Hiiumaal jätkuvalt, aga minust sai 1998. aastal ülemõde ning 2017. aastast olen õendusjuht-juhatuse liige,“ meenutab Tamm. 

„Õe töö on minu jaoks kõige alus, sest õde tegeleb inimesega, mitte patsiendiga. Õde tegeleb inimesega sünnimomendist peale ja hiljem eri rollides pidevalt. Õe roll tervishoius üldse on väga suur,“ ütleb endoskoopia valdkonnale spetsialiseerunud õde ja Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Siiri Maasen. Siiri südameasjaks on endoskoopia valdkonna arendamine. Selleks on ta asutanud Eesti Endoskoopiaõdede Ühingu ning kuulub ka rahvusvahelistesse ühendustesse ning on end palju koolitanud ja harinud. „Olen Euroopa Endoskoopia Ühingus mentor ja seega olen juba kuus aastat teinud eri riikides praktilisi treeninguid, et õdesid õpetada,“ räägib Maasen. 

Mitmekülgsed võimalused õenduses

Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Siiri Maasen leiab, et õe elukutse on nii lai, et piire panna ei saagi. „Kui ma oma karjääri vaatan, siis ma olen õde, aga ka õppejõud, Eesti Endoskoopiaõdede Ühingu president, Euroopa Õdede Ühingu juhatuse liige ja teadus-hariduskomisjoni liige. Mina pean valeks ütlust, et üks inimene ei muuda mitte midagi. Iga õe panus oma suhtumise, suhtlemise ja kuulamisega avaldab mõju. Mõeldes tagasi oma karjäärile, siis olen muutnud nii oma suhtumisi kui ka tegemisi. Ja teha on veel palju,“ ütleb Siiri.

Õendus on koos meditsiiniga pidevas arengus. „Nimetan muutusi õenduses mitte tiigrihüppeks, vaid gepardi jooksuks, millega tuleb pidevalt tempos püsida. Valdkondi tuleb järjest juurde. Näiteks endoskoopias on instrumentaarium ja raviprotseduurid viimase viie aastaga märgatavalt arenenud. Sellega lihtsalt peab kaasas käima. Koolitused, õppimine ja enese täiendamine on hästi oluline ning see on igaühe enda teha, kui pädev ja kompetentne ta on,“ ütleb Siiri. 

Õdede õigused ja vastutus laienevad, kuid Siiri sõnul vajab iga valdkond arenguks ka selgust ning õed tahavad selget töö- ja vastuste jaotust. „Erialad vajavad selgeid piire, et õed saaksid oma valdkonnas end põhjalikult täiendada-koolitada. See on oluline tööga rahuloluks ja kasvatab ka kolleegide silmis austust, kui olla oma kitsamal erialal usaldusväärne ja koolitatud partner,“ arvab ta. 

„Õendus ei käi üksi oma rada, vaid me oleme arstidega koostööpartnerid. Meil peab olema üksteisemõistmise suhe. Erinevus on pädevuses. Mõnes mõttes on piirid hägustunud, kuid arstidele jääb nende töö ja õdedele nende oma. Pideva õppimise tulemusena on õdedel arstiga sarnased teadmised, aga tuleb aru saada, kus on joon. Seda ma nimetangi partnerluseks – mõlemad teavad oma rolle ja ülesandeid ning toetavad teineteist,“ mõtiskleb Siiri. 

Selleks et õed saaksid endoskoopia valdkonnas pakkuda patsientidele paremat abi ja arstidele targemat partnerlust, töötab Siiri õde-endoskopisti ameti lisandumise nimel Eesti tervishoidu. „Endoskoopia valdkond on keeruline ja selles on väga palju vahendeid, mida õde peab tundma. Koolitussüsteem on Eestis spetsiifilistes valdkondades aga puudulik ja lähimad koolitused on Euroopas. Selle tühimiku täitmisega me Eesti Endoskoopiaõdede Ühingus tasapisi tegelemegi,“ selgitab Siiri. 

Siiri koges noorena läbipõlemist, mille põhjuseks ei olnud ületöö, vaid kogemuse ja oskuste puudusest tulenev ebakindlus. „Selle parandamiseks täiendasin oma teadmisi ja küsisin ka kolleegidelt palju küsimusi, sain targemaks ja enesekindlamaks. Mul on olnud elus õnn töötada väga toredate kolleegidega, kes on näinud minus potentsiaali ja mind õpetanud. Elu ongi olnud suur areng, mitte lihtsalt karjäär. On olnud suur enese tundmaõppimine ja sellega koos millegi muutmine,“ räägib Siiri. 

Oskuslikud kohanejad

Kui mõnes töökohas on õel võimalik minna ühte teemasse väga sügavalt sisse ja olla valdkonna tippspetsialist, siis väikeses haiglas töötades peab õde olema mitmekülgne ja orienteeruma paljudes teemades. Hiiumaa haigla õendusjuht Riina Tamm: „Meil on õdedest puudu ja nii peame neid maksimaalselt rakendama eri osakondades. Näiteks ei ole meil opituba iga päev kaheksa tundi hõivatud ja siis töötab õde vahepeal EMOs.“

Riina sõnab, et mitmes valdkonnas töötamine nõuab õelt pidevat enese arendamist ja koolitamist. „Mina suhtun koolitustesse ja infopäevadesse väga hästi. Üldiselt on koolitajal üksi meile Hiiumaale lihtsam tulla kui meil kõigil kuhugi sõita. Näiteks tuleb meid lähiajal koolitama Pelgulinna sünnitusmaja simulatsioonikeskusega,“ selgitab Riina. 

Ka õendusjuhi töö on väikehaiglas väga mitmekesine. „Meil ei ole eraldi laohalduse meeskonda, vaid ladu on alati pidanud ülemõde, tänapäeval õendusjuht. Nii tulebki mul tellida-väljastada meditsiinitarbeid, samuti tegelen töögraafikute ja asendustega jne. Juhatuse liikmena on mul pidev kirjade vool. Töölaualt käivad läbi nii läbirääkimised haigekassaga kui ka näiteks mandrilt meile käivate arstide töögraafikud. Tööpõld on suur ja lai, mõni päev on natuke lihtsam, teine päev pingelisem,“ ütleb Riina. 

Õendusväärtused kanduvad juhtimisse

Õendusjuhi töö on nõudlik ja selles õnnestumiseks on vaja pidevalt areneda, aga ka väärtused peavad paigas olema. Riina peab tuumaks ausust: „Pean olema aus nii enda kui ka teiste suhtes. Tuleb endale tunnistada, kui olen eksinud, ning vabandada. Ausust nõuan ka teistelt – kui on jäänud midagi tegemata, tuleb seda öelda, mitte leida vabandusi.“ 

Õenduse üks põhiväärtusi on võrdne kohtlemine, mida Riina samuti oluliseks peab. „Hiiumaal tunnevad kõik kõiki ja mõnikord satuvad haiglasse patsiendid, kes on elu hammasrataste vahele jäänud. Mina ütlen alati, et ta võib olla ükskõik missugune inimene väljaspool haiglat, aga haiglas on ta patsient ning tal on õigus saada ravi, hoolt ja armastust,“ on Riina resoluutne. 

Samuti usub Riina kindlalt tõenduspõhisusse. „Ei saa olla nii, et tervishoiutöötajad on näiteks koroona- või maskieitajad. See on tõestatud, et vaktsineerimine, isolatsioon ja maski kandmine on vajalikud. Kui inimene hakkab töökorraldust naeruvääristama ja tõenduspõhistes meetodites kahtlema, ei ole tema koht tervishoius,“ ütleb Riina. 

Selleks et töötajad uuendusi ja korraldusi ühtmoodi mõistaksid, peab Riina väga oluliseks rääkimist, suhtlemist info jagamiseks. „Inimesed peavad tundma end haigla osana ja kõigiga tuleb rääkida. Ma võin küll saata ka kirja, aga seda loeb ja tajub igaüks erinevalt. Oluline on kohtuda ja asjad läbi rääkida,“ sõnab Riina.

Erinevad oskused täiendavad üksteist

Näitleja ja õena paralleelselt töötav Liis ütleb, et õena töötamine on kasvatanud empaatiavõimet ja kuulamisoskust. „Leian, et õe ja näitleja elukutsed täiendavad ja toetavad teineteist. Mõlema elukutse puhul on olulisel kohal empaatia – oskus teise inimese „kingadesse“ astuda ning seeläbi aru saada tema olemusest. Patsientidega suhtlemisel ning kontakti saavutamisel on mind tõenäoliselt aidanud näitlejatööst saadud rollidesse sisseelamise oskus,“ selgitab Liis. 

Nii nagu paljud õed, leidis ka Liis tee õenduse juurde tänu lähedasele kokkupuutele. Nimelt töötas  tema ema õe ja vanemõena. Ema juures imetles Liis hoolivust, millega ta patsientidele ja kolleegidele lähenes. Nüüd samas valdkonnas töötades on Liisil ambitsioon tervishoidu süvitsi tundma õppida. „Minuga on pikemat aega kaasas käinud soov end põhjalikumalt arendada, et saada uusi teadmisi, mõista paremini oma patsiente ja pakkuda seeläbi tõhusamat õendusteenust. Sügisest olen taas üliõpilane, asun õppima Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli vaimse tervise õenduse magistriõppesse. Eks aeg annab arutust, kas ja kuidas teatri, haigla ja pere kõrvalt toimetada jõuan, kuid tahe õppida on suur,“ räägib Liis.  

Pideva enesearenduse juures ei tohi aga unustada enda hoidmist. „Õed on tõepoolest väga võimekad, aga me pole murdumatud. Usun, et COVID-19 pandeemia näitas tervishoiutöötajate võimete lage väga selgelt. Lõputud üle- ja öötunnid tööl on vaimset ja füüsilist tervist kahjustavad, panevad proovile pereelu ja võivad alla viia tervishoiuteenuste kvaliteedi,“ ütleb Liis. 

Viie ametiga õde

Kersti valis õenduse tänu emale, kes on praegu EÕLi auliige. „Mulle meeldib osata mitmeid asju teha, siis ei hakka igav. Kui ma peaksin kõigi ametite seast ühe valima, valiksin kindlasti tervishoiu. Ma ei kujuta ette, et oleksin ainult juuksur, aga ainult õde võin küll olla. Lisaks on meditsiin igavene, aga kosmeetiku juurde majanduslanguse ajal ei tulda või tullakse harvem,“ ütleb Kersti. Mitme ameti oskamine on Kerstile pakkunud võimaluse osaleda mitmesugustes projektides. „Mul oli au grimeerijana osaleda „Seltsimees lapse“, „Georgi“ ja „Melchiori“ filmide tegemisel. Samuti olin „Teneti“ filmivõtetel paar päeva abiks. See pole mu põhitöö ja ma ei kuulu n-ö peamisesse grimmitiimi, aga käin abiks. „Teneti“ taga oli näiteks meeletu meeskond: ligi 20 juuksuritooli ja 20 grimmipeeglit oli järjest,“ muljetab Kersti. 

Ka Kersti ütleb, et õendusel on teiste erialadega ühisosi. „Kunagi oli meditsiiniharidus kosmeetikutöö eelduseks. Tänapäeval enam otseselt mitte, kuigi kosmeetikud teevad ka ilusüste. Samuti avastan end kosmeetikutööd tehes tegemas lisapingutusi, et pakkuda inimesele heaolu kasvõi väikeste asjadega nagu mugav asend ja hea enesetunne. Usun, et seda teeb õde minus,“ arvab Kersti. 

„Ilutegijaid ja tervishoiutöötajaid ühendab vajadus olla psüühiliselt tugev, sest inimesed jagavad meiega oma isiklikke asju ja läbielamisi,“ räägib Kersti. Kosmeetiku ja grimeerija töö on andnud Kerstile oskuse hinnata inimeste eripärasid senisest veelgi enam. „Vaatan inimeste nahka ja selle eripärasid nüüd hoopis teise pilguga. Millised kunstiteosed on eakate nägudel! Mulle on ilusad isegi sinikad, tüükad ja armid,“ räägib ta. 

Aastatega, mis Kersti oli tervishoiust eemal, on valdkond palju arenenud ning siia tagasi tulemiseks oli tarvis uuesti koolis käia. „Töötan õendushaiglas, kuhu patsiendid tulevad enamjaolt oma ravimitega. Pean neis orienteeruma ja oskama ka lähedastele selgitada, miks üht või teist tarvis on. Võrreldes paarikümne aasta taguse ajaga on ravimid meeletult muutunud – vaid no-spa, paratsetamool, söetablett ja mõni veel on jäänud,“ toob Kersti näiteks. 

Kersti on lisaks oma mitmekülgsele kogemusele toonud oma koduhaiglasse mitmekesisust ka muus mõttes. „Olen üsna kirev persoon – mul on hulgaliselt tätoveeringuid, värvilised patsid ja töövälisel ajal ka rohkelt ehteid. Olen oma välimuse pärast sageli tähelepanu all, aga tean ise, et tööd ei tee mitte mu välimus, vaid minu käed, süda ja mõistus. Minu eakatele patsientidele on mu välimusest isegi kasu – nad tunnevad mu kohe ära, kui ma oma värviliste patsidega üle palatiukse astun,“ on Kersti enesekindel.

Süsteem vajab järeleaitamist 

Riina sõnul on õed väga tublid ja kõrge lennuga. „Eestis on väga targad õed, kes on väga motiveeritud end koolitama ja lähevad uuendustega paljudest teistest paremini kaasa. See on väga tore, et õdedele õigusi juurde antakse – see võtab eriarstide koormust ära ja arendab väga palju õendust edasi. Meie murekohaks on aga õdede puudus,“ räägib Riina. 

„Meil Hiiumaal ei ole varem olnud töötajate puuduse probleemi, aga viimasel paaril aastal lihtsalt ei ole õdesid võtta. Üha rohkem räägitakse sellest, et peaks rohkem õdesid välja õpetama, kuid pole kindel, kas õenduse õppe lõpetanu ka tööle tuleb. See on kurb, kui lõpetatakse eriala, aga ei hakata sellel tööle. Haiglad ju ootavad pikisilmi,“ selgitab Riina. 

Liisi sõnul on vaja õdesid ning õe õppesse pürgijaid suurema palgaga motiveerida, siis on ka järelkasvu loota. „Miskipärast ei julgeta seda välja öelda, aga töötasu on väga tähtis. Meil on ikka veel tänukirjade ja -kaartide mentaliteet, mis on toredad, aga nendega arveid ei maksa, leiba lauale ei too ja meelerahufondi ei täida. Riigieelarvesse oleks juba ammu aeg leida vahendeid ületöötanud ja kurnatud erialaspetsialistide väärtustamiseks. Suhtumine peab muutuma nii tervishoiutöötajatesse kui ka haridus-, kultuuri- ja päästetöötajatesse,“ märgib Liis. 

Kersti sõnul tunneb ta praegu töös kõige rohkem puudust ajast, et inimestega suhelda. „Vahetuse jooksul 25–30 patsiendiga tegelemine on liig, võiks olla nii nagu välismaal, et korraga 4–5, maksimaalselt 10 patsienti. Siis jõuaksin patsientidega rahulikult suhelda ja uurida, kuidas tal päriselt läheb. Minu pärast võiksid teised juhtida, mina tahan patsientidega töötada ja inimlikult suhelda. Inimlik ja rahulikus tempos suhtlus annaks ka patsientidele palju juurde – mõnikord on viieminutilisest vestlusest patsiendi ööunele rohkem kasu kui unetilkadest,“ sõnab Kersti.