Erakorralise meditsiini eesmärk on osutada ägeda terviseseisundiga patsiendile kohest abi. Kui EMOsse jõuavad patsiendid, kelle terviseseisund aegkriitilist sekkumist ei nõua, väheneb tervishoiutöötajate võimekus anda ravi neile, kes vajavad seda nüüd ja kohe. 

Järjest süvenev personalipuudus on tinginud olukorra, kus patsientide arv erakorralise meditsiini osakondades ületab personali võimekuse, mistõttu on päevakorda kerkinud ohutuse temaatika. Erakorralise meditsiini abi peab olema ohutu nii patsientidele kui ka tervishoiutöötajatele. Patsiendid vajavad meie hoolt ja tähelepanu valu ning haiguste leevendamiseks. Tervishoiutöötajad peavad saama töötada turvalises keskkonnas ja koormusega, mis säästab personali vaimset tervist. Kui EMO personal saaks töötada tavakoormusega ja mõistliku patsientide arvuga, saaksime võimaldada abivajajatele rohkem aega, pühendumist ja energiat, kui me seda praegu suudame. Patsiendid ootavad hädaolukorras turvalist keskkonda ja parimat abi.  

Kas mure on erakorraline või mitte? 

Keskmiselt ravitakse Eestis EMOdes kokku 1200 patsienti ööpäevas. Inimesed teevad peamiselt valiku erakorralise meditsiini (kiirabi või EMO) kasuks, sest see on lihtsamini kättesaadav kui muu meditsiiniabi. Inimkeskse haiglaeelse erakorralise meditsiinilise abi analüüsi raportist (Kalda jt 2023) selgus, et enamik EMOsse pöördujate terviseprobleemidest ei ole erakorralised, vaid kuuluvad perearsti pädevust nõudvate probleemide hulka.  

Inimeste teadlikkus sellest, kust, millal ja millist abi tuleks otsida, on väga vähene, sest ei orienteeruta hästi tervishoiusüsteemis. Inimene saab tegelikult ise väga palju kaasa aidata sellele, et vältida ootamatult tekkinud olukorda. Kuuleme kolleegidega pea igas valves, et patsient on guugeldanud endale ise diagnoosi. Nii jõuab patsient EMOsse hoopis hirmu ja ärevuse, mitte valu tõttu.  

Mure korral võiks esmalt võtta ühendust oma perearstiga või helistada perearsti nõuandetelefonile 1220. Ööpäev ringi avatud nõuandetelefonil suhtlevad abivajajaga kogenud perearstid ja -õed, kes hindavad probleemi tõsidust ning informeerivad helistajat vajadusest registreeruda oma perearsti vastuvõtule või pöörduda EMOsse. Kriitiline kõne suunatakse kohe edasi häirekeskusesse. Mõnikord piisab ka nõuandeliinilt saadud juhistest ning inimene saab oma murele lahenduse. Samuti jagatakse nõuandeliinil infot Eesti tervishoiukorralduse kohta. Nõuandeliinist on suur abi erakorralise meditsiini ja kiirabi koormuse vähendamisel.  

Miks ootejärjekord on nii pikk? 

EMOs toimub patsientide käsitlus triaaži alusel, mida teevad kogemuste ja vastava väljaõppega triaažiõed. Eelnimetatud raportist selgus, et kuigi patsiendid on üldiselt rahul erakorralise meditsiini kvaliteediga, siis rahul ei olda ooteaegade ja infopuudusega EMOs. EMOsse ise pöördunud inimeste keskmine ooteaeg ületab nelja tundi.  

EMOsse pöördujatest on suur hulk inimesed, kes oleks pidanud pöörduma oma perearsti poole, kuid on jõudnud EMOsse. Nendega tegeledes kulub plaanitust enam aega analüüside ja uuringute tegemiseks ja vastuste ootamiseks. Seetõttu on koormus suurem ka laboril, radioloogial ja teistel erialaarstidel. Kui paraneks inimeste teadlikkus sellest, kelle juurde millise tervisemurega tuleks pöörduda, jõuaksid EMOsse vaid erakorralise abi vajadusega patsiendid ja ooteaeg lüheneks.  

Millal siis ikkagi tuleb pöörduda EMOsse? 

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse kohaselt on vältimatu abi tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse.  

EMO fookuses on rasked patsiendid, kes vajavad kiirdiagnostikat ja kohest ravi alustamist. Esmaseks EMOsse pöördumise põhjuseks on valu. Kindlasti on vaja pöörduda erakorralise meditsiini vastuvõtule, kui on äkki tekkinud tugev valu, millega võivad kaasneda oksendamine ja tasakaaluhäired. Samuti juhul, kui esineb rindkerevalu, ravimitele allumatu valu või poistel äkki tekkinud valu kubemes või munandikotis. Kohest abi vajavad ka patsiendid, kellel on värske trauma, näiteks vigastatud kehaosa tugev paistetus, kuju muutus ja liikuvuse piiratus, samuti haavad, põletus, söövitus, elektritrauma, mürgistus ning ka võõrkeha sattumine hingamisteedesse, seedetrakti või mujale, ning juhul, kui on tegu loomahammustusega. 

Lisaks valule ja traumale vajavad erakorralist abi ka järgmised ägedad seisundid. 

• Verejooks seedetraktis, kuse-suguteedes, ninaverejooks, veriköha. 
• Insuldikahtlus – äkki tekkinud kõnehäire ja kehapoole halvatus või nõrkus või tundlikkuse langus, tasakaaluhäire või peapööritus, mälu- või teadvusekaotus. 
• Äärmuslik nõrkus, jõuetus. 
• Palavikualandajatele allumatu, püsivalt üle 38,5 °C palavik (alla kolmekuusel üle 38°C). 
• Kõrge palavik ja/või lakkamatu oksendamine keemiaravi patsiendil. 
• Hingeldus, õhupuudus, raske astmahoog. 
• Allergiline reaktsioon, millega kaasneb õhupuudus, kogu keha haarav ulatuslik lööve, keeleturse, neelamistakistus. 
• Südamerütmihäired, millega kaasneb õhupuudus ning valu rinnus. 
• Tromboosikahtlus – äkki tekkinud valu või turse jäsemel; jäseme jahedus või värvumine valgeks või punakaks. 
• Esmakordne krambihoog. 
• Uriinipeetus. 
• Topeltnägemine. 
• Järsku tekkinud ilma traumata hulgiverevalumid. 
• Nahapõletikud, näiteks laialdased mädanikud ja mädakogumikud, millega kaasneb valu ja palavik; põletikuline haav, millega kaasneb palavik ja vigastatud piirkonnas kiiresti leviv turse. 
• Psühhoos, segasusseisund, enesetapukatse. 

Erakorraline patsient on eluohtliku või potentsiaalselt eluohtliku seisundiga patsient, kellel on tekkinud äge terviseprobleem, mürgistus, trauma või muu kahjustus. Erakorraline patsient vajab kiireloomulist plaanivälist abi.