Tervise Arengu Instituudi andmetel oli 2020. aastal Eesti õdede seas mehi ainult 3,2%. Nooremates vanusegruppides on mehi rohkem: näiteks 25–29-aastaste õdede seas on mehi 7,7%, viiekümnendates eluaastates õdede seas aga 1% ümber.
„Ajad on muutunud. Kolmkümmend aastat tagasi tekitas meessoost tudeng tervishoiu kõrgkoolis elevust, täna on õe põhiõppe tudengitest umbes 12% meessoost tudengid,“ ütleb Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppeprorektor Kersti Viitkar.
Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õppeprorektori Ulvi Kõrgemaa sõnul tuli küsimus õendust õppivate meeste kohta talle üllatusena. „Me pole aastaid õe õppega soospetsiifiliselt tegelenud. Kuus-seitse aastat tagasi veel mõtlesime sellest, kuid nüüd on tõusutrend olemas ja pole vaja seda teemat eraldi arutada,“ ütleb ta. Õppeprorektorite sõnul on noormeeste osakaalu kasv vaikne, aga stabiilne – kui mõne aasta eest oli noormehi 10% ümber, siis täna on 12% ja mõnel vastuvõtul isegi 15%.
Meeste hõlpsamat tõusu ametiredelil traditsioonilistes naiste valdkondades nimetatakse klaasist eskalaatori fenomeniks.
15% mehi on varasemaga võrreldes muidugi palju, kuid jääb veel meeletult alla sellele, et õdede seas oleks naisi ja mehi võrdselt. Tartu Ülikooli sotsiaalteadlase Kadri Soo sõnul mängib sugu hariduse ja eriala valikul kõvasti rolli. „Võime küll stereotüüpidele kõlavalt ei öelda, kuid midagi pole teha, need käivad meiega ikka kaasas. Küsimus ei ole selles, et üks sugu oleks võimekam kui teine, vaid selles, kuidas tehakse valikuid. Naised teevad üldiselt vähem ja mehed rohkem sootüüpilisi valikuid. See käib kaasas arusaamaga soorollidest ja sooga seotud kuvandist,“ selgitab Soo.
Noormeeste eriline kohtlemine on jäänud ajalukku
Tartu Kiirabi koolitusjuht Andras Laugamets alustas õe õpingud siis, kui meesõde oli haruldus. „Läksin meditsiinikooli katsetele 1989. aastal sõbra soovitusel lootuses vene sõjaväest ära saada. Pärast sõjaväge õppima asudes sain kiirelt selgeks, et õpe on praktiline ja põnev, koolis käimine lõbus ja kõrvalt saab ka tööl käia. Vanasti oli meesõena lihtne – kuna see oli üldiselt naiste töö, said alati kiita,“ räägib ta.
Toona oli ka avalik saladus, et õendust õppima minnes saavad noormehed mõned lisapunktid ehk lihtsamini kooli sisse. Praegused prorektorid kinnitavad, et nii see ei ole. „Meil on kõigile samad kriteeriumid, mille alusel üliõpilasi vastu võtame. Hindame kandidaadi võimekust ja motiveeritust,“ kinnitab Viitkar. „Poisid ei saa kergemalt sisse ega ka õppe ajal eriliselt hoitud – kui ikka ainet ei tunne, kukud eksami läbi nagu kõik teised kaasüliõpilased,“ lisab Kõrgemaa.
Prorektorite sõnul on mehed ja naised ka võrdselt tublid üliõpilased. „Viimastel aastatel on järjest rohkem üliõpilasi, kes ei tule otse gümnaasiumist, vaid küpsemas eas. Nende motivatsioon on väga kõrge. Meeste puhul on varasem amet tihti erakorralise meditsiini tehnik, naised tulevad pigem hooldaja kohalt,“ räägib Viitkar.
Õe ameti valimist soodustab lähedane kokkupuude
Paljud noormehed leiavad tee õendusse tänu kaitseväele. „Kaitseväe parameediku õpe ja praktika kiirabis tekitab paljudele huvi õenduse vastu. Samuti tuleb päästjate ja politseinike seast neid, kes on kiirabiga koostööd tehes näinud õe tööd ja see on tekitanud huvi ameti vastu,“ avab Kõrgemaa.
Kaitseväe kaudu leidis tee õenduse juurde ka Terviseameti tervishoiukorralduse ja toimepidevuse osakonna juhataja Ragnar Vaiknemets. „Pärast ajateenistuse läbimist läksin tööle Scoutspataljoni ja olime parajasti Afganistani missioonile minemas, kui üks meditsiiniohvitser märkas minu parameedikuoskusi ja soovitas kandideerida Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õe õppesse. Endale suureks üllatuseks tulin kandideerimisel paremusjärjestuses teisele kohale. Pärast põhjalikku kaalumist otsustasin elus kannapöörde teha ning hoopis tervishoidu suunduda. Koolis olles tundsin, et see töö sobib mulle nagu valatult,“ räägib Vaiknemets.
Keskkonna vahetus oli Vaiknemetsa sõnul kontrastne, aga harjumine tuli kiiresti. „Kaitseväe kamraadide arvates oli elukutsevalik pisut kummaline, eriti kuna läksin alguses tööle lastehaiglasse. Lastehaiglas alustasin hooldajana, olin ainus mees terve korruse peale. Mind võeti meeskonda hästi vastu ja stigma kadus kiiresti,“ meenutab ta. Adrenaliinijanu viis Vaiknemetsa siiski peagi tööle kiirabisse.
Ka Rakvere haigla õendusjuht Markel Pajupuu sai esimese tõuke õenduse suunas kaitseväest. „Kaitseväes sain aru, et meediku töö võiks mulle meeldida ja pärast teenistust läksin kiirabisse tööle. Esialgu töötasin parameedikuna umbes kümme aastat, aga sain aru, et see jääb kitsaks. Siis õppisin õeks, esmalt üldõeks ja seejärel lisaks intensiivõendust,“ räägib ta.
Kui Pajupuu alustas, oli ta oma haiglas üks esimesi meesõdesid, praeguseks on mehi Rakvere õdede seas umbes 5%. „Kiirabis on mehi rohkemgi. Samuti on meil majas meesõdesid, kellest on saanud meditsiinitehnoloogid ja kes töötavad hoopis IT-osakonnas. Nad on ühendavaks lüliks kliinilise personali ja IT vahel – õe haridus annab väga hea põhja ja üldiselt on lisaks omandatud tehnoloogiaga seotud magistrikraad,“ räägib Pajupuu.
Mehed otsivad rohkem põnevust
„Haiglas kipuvad mehed töötama osakondades, kus on vaja rohkem adrenaliini ja iseseisvust, kus on rohkem action’it – näiteks EMOs ja intensiivis, samuti opiblokis, kus on vaja ka füüsilist jõudu. Tegelikult oleks mehi vaja igal pool, et sood üksteist tasakaalustaksid,“ arvab Pajupuu.
Tartu kiirabis on mehi umbes veerand töötajatest. „Mehi tõmbab kiirabisse. Siiski valime tööle parima – kiirabis on vaja kaasamõtlevat ja motiveeritud inimest. Pole vahet, kas mees või naine,“ ütleb Laugamets. Mõnes aspektis võib meestel tema sõnul aga siiski eelis olla: „Kiirabis on vaja ka füüsilist jõudu, näiteks siis, kui patsient tuleb haiglasse viia. Samuti elavad mehed üldiselt raskeid olukordi lihtsamalt üle, on rahulikumad.“
Laugametsa sõnul iseloomustab mehi ka soov rohkem töötada. „Motivatsiooniks on kindlasti raha. Ma ei tea ühtegi meesõde, kes töötaks vähem kui pooleteisel ametikohal,“ ütleb ta. Seda kinnitavad ka Pajupuu ja Vaiknemets. Viimane meenutab, et kiirabis töötades oli pidev ületöö normaalsus. „Kiirabis sain aru, et õige meedik käib tööl vähemalt kahel kohal. Uhkustati sellega, kui kuus tuli 250 või 300 töötundi. Muutusin sellises keskkonnas ise ka üsna kiiresti töönarkomaaniks,“ meenutab Vaiknemets.
Vaiknemetsa sõnul tekkis vanematel kolleegidel küsimus, kas selline töötamine on ikka turvaline, kuid see oli ebapopulaarne sõnum. Siiski tundis ta ka ise ühel hetkel läbipõlemist. „Kui hakkasin patsiente mitte sallima, sain aru, et nii enam ei saa,“ meenutab Vaiknemets. See oli hetk, kui ta mõistis, et on ületöö tõttu empaatilisuse kaotanud, ning otsustas kiirabitöö lõpetada.
„Mõnikord peabki olema raske, aga küsimus on selles, kui palju suudad selle juures tööd nautida. Mitmes kohas töötamine on stressivabam – EMO arste uurides selgus, et need, kes töötavad ühes kohas, kogevad rohkem stressi kui need, kes tegutsevad mitmel kohal,“ ütleb Laugamets.
Klaasist eskalaator viib mehed kiiresti kõrgele
Kõik kolm meest, kellega selle artikli jaoks vestlesime, töötavad nüüd juhtivatel kohtadel. Ka statistika näitab, et tervishoiu juhtide seas on mehi proportsionaalselt rohkem kui tervishoius üldiselt: 18,6% tervishoiu juhtidest on mehed, kõigist tervishoiutöötajatest on mehi 12,1% (TAI 2020. aasta andmed). Kadri Soo pakub sellele sotsiaalteadusliku selgituse. „Sotsiaalteaduslikes uuringutes on märgatud, et traditsioonilistes naiste valdkondades on meestel tõus ametiredelil hõlpsam kui naistel. Seda nähtust nimetatakse klaasist eskalaatori fenomeniks,“ selgitab Soo. Lisaks toob ta välja, et traditsiooniliselt naiste valdkonnad võivad olla meeste karjääri stardipakuks – anda esimese töökogemuse, mille pealt edasi liikuda juhtivamatele kohtadele.
Nii nagu omistatakse teatud omadusi sugudele, omistatakse neid ka ametitele, mis omakorda mõjutab ametite hierarhiat.
Vaiknemets toob aga välja, et tervishoius võib õe haridusega siiski keeruline juht olla. „Enamik juhte on arstid ja hoolimata sellest, et õel on magistri tasemel teadmised tervishoiust, võib siiski esineda mõningast vastasseisu,“ räägib ta. Ometi on ta väga rahul, et just õenduses alustas, sest see on andnud talle elus palju võimalusi: kiirabitöö, meedikuna Lähis-Ida missioonil osalemine, meditsiiniohvitseri töö, Sotsiaalministeeriumis tervishoiu hädaolukorra ja kiirabi arengu strateegiline juhtimine ja nüüd osakonnajuhi töö Terviseametis.
„Töö Sotsiaalministeeriumis andis võimaluse tuleviku tervishoidu kujundada. Selle töö tegemise eelduseks oli tervishoiualane magistrikraad, aga ilma õenduse aluseta poleks seda olnud võimalik teha. Õendus andis praktilised teadmised ja kogemused tervishoiust ja TÜ rahvatervise magistriõpe andis tervikliku arusaamise tervishoiukorraldusest ja rahvatervise meetmetest. Üks toetas teist,“ räägib Vaiknemets. Praegu täiendab ta end TalTechis informaatika magistriõppes, soovides arendada tervishoiu digitaliseerimist.
Lisaks kõigile saadud kogemustele hindab Vaiknemets õenduse pakutavat turvalisust. „Elu on väga muutlik, kuid õena saab alati tööd. Vaatasin ükspäev CV portaalis kuulutusi ja parasjagu oli õdedele üleval 67 tööpakkumist. See annab võimaluse tööl olla julgem, proovida oma mõtteid päriselt välja öelda ja arendada valdkonda, sest tean, et isegi kui praegusel kohal ei õnnestu, leian alati tööd õena. Soovi korral saan minna tööle ka välismaale, sest Eesti õendusõpe on rahvusvaheliselt akrediteeritud. Samuti on õena Eestis järjest rohkem võimalusi, sest õdesid ootab lisaks tervishoiule ka vanglasüsteem, politsei, haridusvaldkond jne,“ ütleb Vaiknemets.
Nimi ei riku meest – või rikub?
Nii Vaiknemets, Pajupuu kui ka Laugamets toovad ühe õendusvaldkonna meestevähesuse põhjusena välja ametinimetuse. „Üheksakümnendade lõpus tehti isegi mõistete töögrupp, kus prooviti otsida sooneutraalset terminit. Prooviti paljusid variante, aga ükski ikkagi ei sobinud. Üks pakkumine oli kutsuda mehi medvendadeks, kuid see jäi nalja tasemele,“ meenutab Laugamets.
Pajupuu sõnul paneb ametinimetus bloki eelkõige siis, kui töö sisu hästi ei tunta. „Ega ei teagi, mis see hea nimi oleks. „Inimhingede insener“ võiks ehk noormehi kõnetada,“ naljatleb Pajupuu. Samuti on Pajupuu sõnul nimi oluline eelkõige noortele. „Mu hea sõber lõpetas hiljuti üldõe kutse omandamise 54-aastaselt. Selles vanuses pole enam vahet, mis nimi on, sest elus on juba palju asju selged. Gümnaasiumilõpetaja võib seda aga hoopis teisiti tunnetada,“ lisab ta.
Ka sotsiaalteadlane Soo näeb ameti nimetust ühe põhjusena, miks õendus on naistekeskne. „Õe nimetus viitab soole ja me ka tajume seda väga sooga seotult. Näiteks sõna esimees viitab samuti soole, kuid me tajume seda enamasti sooneutraalselt. See võib noormeestele mõjuda takistavalt või demotiveerivalt,“ ütleb Soo. Siiski on tema sõnul veel mitu komponenti, miks õendus on kujunenud naistekeskseks.
Mehed tulid õendusesse ameti naistekesksest ajaloost hoolimata
„Õenduse ajalugu on väga feminiinne. Tsaariajal ja Eesti Vabariigi ajal anti õendusharidust ainult tütarlastele. See kujundas välja arusaama, et õendus ongi ainult naiste ala. Samuti pani õendusele suure põntsu Nõukogude periood, kui rõhutati poliitilistel kaalutlustel teatud valdkondi ja teised jäid tagaplaanile. Õde oli toona rohkem arsti sekretäri rollis, tal oli vähem iseseisvust kui praegu. Amet polnud populaarne ega hästi tasustatud,“ selgitab Soo õenduse ajalugu. Ta ütleb, et kuigi eriala, õpetamine ja töötingimused on kiiresti arenenud, ei pruugi maine piisavalt ruttu järele tulla.
Lisaks ajaloolistele teguritele on olulised ka kultuurilised arusaamad. „Kultuurilised arusaamad on ajalooliselt kujunenud. Nende all mõistame naiste ja meeste kuvandit ning omadusi ja rolle, mida sugudele omistame. Meeste puhul on tähtis staatus ja positsioon, mida väljendatakse töö ja ameti kaudu. Ametipositsiooni väärtust kujundab oluliselt töötasu, mida ametiga saadakse,“ avab Soo.
Soo selgitab, et nii nagu omistatakse teatud omadusi sugudele, omistatakse neid ka ametitele, mis omakorda mõjutab ametite hierarhiat. „Kas ametis on rohkem mehi või naisi, see mõjutab ka seda, kuidas ametit töötasu näol väärtustame. Näiteks koolmeistrid olid omal ajal mehed ja amet prestiižne. Aja jooksul on õpetajaametist kujunenud peamiselt naiste eriala ja see on peegeldunud ka palkades, kuigi viimasel ajal on õpetaja ameti väärtustamise nimel riigis tublisti tööd tehtud. Õenduses on palka viimasel ajal tõstetud, kuid see pole veel nii konkurentsivõimeline, kui võiks olla,“ ütleb Soo.
Mida toob tulevik?
Tulevikku vaadates on Soo optimistlik ja ütleb, et praegused noored on paindlikumad ja tolerantsemad ning mõtlevad loomingulisemalt. „Samuti on koroona toonud esile õe tähtsuse – on näha, kui väga sõltub haiglasse sattunute saatus õdedest. On aru saadud, et õde on ühiskonnas väga oluline amet,“ ütleb Soo.
Viimastel aastatel on õe õppesse olnud läbivalt suur konkurents, mille taga näevad õppeprorektorid paljude partnerite pikaajalist tööd. „Oleme ise teinud palju aastaid kampaaniaid, kogu ühiskonnas on õdede maine paranenud ja alahinnata ei tasu ka töötasude tõusu. Samuti on hakanud kohale jõudma õe töö mitmekesisus: kui noorena soovitakse põnevust, saab töötada kiirabis või EMOs, kui saan vanemaks, saan valida rahulikuma töö, töötada päevatööl või teha karjääri tervishoiu korralduses. Õe haridus annab palju võimalusi,“ ütleb Kõrgemaa.
Uus põlvkond toob aga ka uusi väljakutseid. „Noored tahavad teada, kus vastutuse piir algab ja lõpeb. Neile peab väga täpselt selgitama, miks on vaja neid piire nihutada laiemaks. Samuti küsivad nad suuremat töötasu ja ei ole valmis üle ühe koha tegema. Inimesed hindavad rohkem oma vaba aega ja ka selle kasutamise võimalusi on rohkem. Siiski on ka noorte seas neid, kes tahavad tohutult tööd teha – teevad ühe koha asemel kaks ja rohkemgi,“ räägib Pajupuu.
Vaiknemets toob õenduse tulevikku vaadates välja veel ühe olulise aspekti: õe töö ei kao kunagi ära. „Arsti tööd on võimalik hakata tehisintellektiga asendama, kuivõrd diagnoosimine on suuresti infohaldusülesanne. Tehisintellekt võib olla parem kui päris arstid, sest see ei tee vigu. Õendus on aga empaatiline ja käeline, mida niipea asendada pole võimalik. Samuti on õendus pidevalt arenev – õe ametikoht kindlasti rikastub infotehnoloogia saavutustest ja üha laialdasem andmepõhine lähenemine muudab teenust kvaliteetsemaks ja sihitumaks. See peabki nii olema, sest tõenäoliselt lähiajal me 4000 puudolevat õde kuskilt ei leia ja me peame seda hinnalist ressurssi targemalt kasutama. See tähendab innoveerimist ka õenduses,“ on Vaiknemets optimistlik.