Maarja Pundonen töötab Valga haigla erakorralise meditsiini tehnikuna ja õpib viimasel kursusel Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis õeks. Ta on aasta olnud haigla usaldusisik ning teab, et usaldus on habras ning selle võitmine võtab aega. 

Kust tuli idee asuda tööle tervishoidu?

Minu esimene sügavam kokkupuude tervishoiuga oli lasteaialapsena, kui mulle tehti pimesooleoperatsioon. Palju ma sellest ei mäleta, kuid mäletan seda tunnet, kui hoolivad ja sõbralikud olid õed ja arstid minu vastu. Kuigi lastele üldiselt ei meeldi haiglas olla, siis minul on haiglatöötajate sõbralikkusest jäänud hea mälestus. 

Ma arvan, et see esimene positiivne kokkupuude mõjutas mind, sest minu suguvõsas tervishoiutöötajaid ei ole.

Minu lasteaia tunnistusele on kirjutatud, et „tahab saada arstiks“.  

Olete 13 aastat tervishoius töötanud. Missugune see teekond on olnud?

Kuna tervishoiuvaldkond oli mulle südamelähedaseks muutunud, kuid kodulinnast ma lahkuda ei soovinud, siis asusin õppima Valgamaa Kutseõppekeskuses sotsiaalhooldust. Mulle meeldisid õppeained ja inimeste aitamine. Sain aru, et olen valinud õige elukutse.

2008. aastal asusin tööle Valga haigla erakorralise meditsiini osakonda, kust ma sain rohkelt kogemusi, kuid ühtlasi jõudsin äratundmiseni, et minu omandatud teadmistest jääb väheks, kui soovin inimesi veel paremini abistada. Seega asusin 2011. aastal õppima Tartu Tervishoiu Kõrgkooli erakorralise meditsiini tehniku erialale.

Sellega ju teie õpingud ei piirdunud. Miks otsustasite õeks õppida?

Mõne aja pärast tekkis taas tunne, et teadmisi ja oskusi on juurde vaja, sest erakorralise meditsiini tehniku eriala on väga kitsas valdkond. 2018. aastal alustasin õpinguid õenduserialal Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis, kui Tartus hakati pakkuma tsükliõpet. Ootasin seda pikisilmi, sest pere ja töö kõrvalt ei oleks mul olnud võimalik iga päev loengutes käia.

Ma olen õpihimuline ja mulle meeldib uusi teadmisi omandada. Õeks tahtsin õppida ka isiklikel põhjustel, et luua endale rohkem võimalusi tulevikuks. Õe eriala pakub töötamiseks rohkem võimalusi kui minu praegune erakorralise meditsiini tehniku eriala. Kui ma ühel hetkel ei jaksa enam öötööd teha, siis õena on mul ka teisi võimalusi. 

Mis õendusvaldkonnas sooviksite tulevikus töötada?

Õeks õppides on suur roll praktikal ning see annab võimaluse tutvuda erinevate töökeskkondadega ja leida endale sobivaim. Siiani on mulle hingelähedane erakorraline meditsiin, kuid nüüd, kui olen praktikal tutvunud pereõe tööga, siis pean tunnistama, et ka see meeldiks mulle.

Mis teile pereõe töö juures meeldiks?

Erakorralises meditsiinis käib kõik väga kiiresti: inimesed tulevad ja lähevad. Kuigi ma armastan oma praegust tööd ja teen seda südamega, siis pereõe töös meeldib mulle, et saab inimesele rohkem aega pühendada ja talle individuaalselt läheneda.

Erakorralise meditsiini valdkond on nii otseses kui ka kaudses mõttes väljakutseid täis. Kuidas sellega toime tulete?

Väljakutsed on erinevad ning võtmesõna on suhtlemine. Rahulik selgitamine toimib kõige paremini. Praegusel koroonaajal saame vahel selliseid väljakutseid, mis harva on erakorralised, pigem vajavad inimesed informatsiooni haiguse uurimise, sümptomite ja testimise kohta.

Kiirabi töös tuleb ette ka vägivaldseid patsiente. Vägivaldsete olukordade puhul on igale patsiendile erinev lähenemisviis – mõni patsient vajab, et temaga räägitakse ja teda kuulatakse, teise puhul tuleb tema tähelepanu mujale juhtida. Iga inimene ja olukord on erinev.

Kas Valga kiirabil on praegu piisavalt ressurssi, et kõiki väljakutseid teenindada? 

Valga linnas on kaks õebrigaadi ja üks õebrigaad asub Tõrvas. Läti Vabariigiga on sõlmitud leping, et hädaolukorras tuleb Läti kiirabibrigaad meile appi.

Suur probleem on see, et paljud tervishoiuteenused on viidud suurematesse linnadesse (keskustesse) ning kui kiirabi tegeleb näiteks sünnitajate, infarkti- ja insuldihaigete, suuremate traumade või psüühiaatrilist abi vajavate patsientide hospitaliseermisega kõrgemasse ravietappi, kulub selleks kaua aega. Samal hetkel aga võib oma regioonis keegi vajada erakorralist abi. 

Õdede puudusest on räägitud juba aastaid ning prognoositakse õdede lahkumist tervishoiust või välismaale tööle minemist, kui koroonakriis lõpeb. Millisena teile olukord paistab?

Õdesid ja hooldajaid on kindlasti juurde vaja, sest lisaks koroonakriisist väsinud tervishoiutöötajatele on õenduses ka küllalt palju neid, kes lähenevad pensionieale ning soovivad väljateenitud puhkusele minna. 

Ma loodan siiski, et massilist lahkumist ei tule. Kui pinged on lahtunud, saavad tervishoiutöötajad tavarutiini naasta. Eesti tervishoiusüsteem vajab õdesid ja hooldustöötajaid. Välismaal on muidugi parem palk ja töötingimused. Palgatõus võib-olla hoiaks osa inimesi meie tervishoiusüsteemist lahkumast.

Maapiirkondadesse noored tööle tulla ei soovi ning see muudab tervishoiuteenuste kättesaadavuse maal elavatele inimestele keeruliseks.

Kas teie hinnangul on Eesti tervishoiusüsteem inimkeskne?

Kui võtta aluseks tervihoiuteenuste kättesaadavus, siis maapiirkondades elavate inimeste jaoks on see halb. Kui varem sai inimene minna maakonnahaiglasse, siis nüüd tuleb minna teise linna. Näites eakam patsient peab mõtlema küsimustele, kuidas ta sinna kohale ja pärast tagasi ning kuidas ta seal toime tuleb. Tema saatjale või lähedasele tähendab see aga kaotatud tööpäeva.

Inimkesksus tähendab seda, et tervishoiutöötajal on patsiendi jaoks aega, et teda kuulata ja nõustada. Mõnikord on aega vaja ka selleks, et inimesega rääkides kooruks välja, kus on probleemi põhjus. Praegu on ajasurve suur ning patsiendi kuulamiseks aega napilt.

Kui tihti te kohtate oma töös suhtumist „tehke mind terveks“?

Eakamad inimesed tunnevad rohkem vastutust oma tervise eest. Nad on rasketes oludes kasvanud ning neile on sisse juurdunud, et tuleb ise hakkama saada ja nad püüavadki. Mõnikord on neil ka koduloomad, koerad ja kassid, ning nad tunnevad vastutust nende ees ja sellest tulenevalt ka oma tervise ees. 

Kurvaks teevad juhtumid, kus eaka lähedase toimetuleku vastu ei ole sugulased pikalt huvi tundnud ning kui siis lõpuks külla sõites avastatakse, et too ei saagi endaga hakkama. Siis kutsutakse kiirabi või tuuakse vanainimene haiglasse ning nõutakse ta ravimist terveks, et kõik oleks endine. 

Nooremad inimesed on tihtipeale need, kes ei näe vajadust oma elustiili muuta, et oma tervist hoida või parandada. Kui häda käes, siis soovivad, et neile „sõrmenipsuga“  tervis tagasi antakse. Samuti usaldatakse väga internetis liikuvat infot, uurimata sellele tõenduspõhisust.

Kuidas panna inimesi vastutama oma tervise eest?

Kõik inimesed ei ole teadlikult hoolimatud oma tervise suhtes. On inimesi, kes ei oskagi enda eest hoolitseda ning vajavad rohkem nõustamist ja tuge ka sotsiaalteenustena. Kiirabis helistame sellistel puhkudel perearstidele, sostiaalasutustesse ning interdistsiplinaarse meekonnana püüame neid inimesi aidata.

Te olete aasta aega olnud Valga haigla usaldusisik. Mis on usaldusisiku roll?

Usaldusisik on vahemeheks, läbirääkijaks tööandja ja töötajate vahel. Samuti on oluline suhtlus ametiühinguga ehk Eesti Õdede Liiduga.

Usaldusisiku kõige olulisem oskus on selgitada ja põhjendada ettepanekuid ja otsuseid. Oluline on see, mida usaldusisik räägib, aga ka see, kuidas ta räägib. Väga oluline on oskus kuulata, analüüsida ja läbi rääkida. 

Peab ka suutma filtreerida, mis on oluline ja mis ei ole hetkel võib-olla nii oluline. Usaldusisik peab hoidma talle usaldatud info konfidentsiaalsust. Lubamatu on usaldusisikule usaldatud infot jagada kellegagi, kes asjasse ei puutu.  

Usaldusisiku roll on ka meeskonnale selgitada Eesti Õdede Liidu tegevust, seisukohti ja seisukohtade tagamaad ning innustada kaasa rääkima.

Kas olete aastaga kolleegide usalduse võitnud?

Inimestega usaldusliku ja avatud suhte loomine on pikaajaline protsess. Ma arvan, et kõigiga sellise suhte loomiseks kulub mul veel aega. 

Missuguste muredega või küsimustega usaldusisiku poole pöördutakse?

Konfidentsiaalsusnõude tõttu ei saa ma neid avaldada. Üldistatult võin öelda, et kevade hakul oli põhiliseks teemaks palgatõus, sest tavaliselt palk on tõusnud 1. aprillil. Seega tuleb selgitada palgaläbirääkimiste protsessi ja arengut. 

Koroonapingetest tulenevalt on varasemast rohkem töötajatevahelisi konflikte ning sellega tuleb tegeleda. 

Kuidas kirjeldaksite Valga haigla meeskonda?

Meil on väga tublid õed, hooldajad ja arstid, kes annavad iga päev endast parima. Töötajad on empaatilised ja rõõmsameelsed ning meeskond kokkuhoidev. Raskustest aitab üle saada kolleegidega rääkimine. Me usaldame üksteist ja jagame oma muresid. Väikeses meeskonnas töötamise eelis on, et tead kõiki töötajaid. Nii on hea meeskonnatööd teha.

Kas õdede tööd väärtustatakse piisavalt?

On suur hulk inimesi, kes hindavad ja väärtustavad meie tööd, aga on ka küllalt palju neid, kes alavääristavad. Aeg-ajalt võib kohata suhtumist „ma olen maksumaksja ja te peate mind aitama“.

Mind painab, et tervishoitöötajad peavad oma palka justkui õigustama. See ei tekita tunnet, et meie tööd väärtustatakse. 

Mida sooviksite praeguses tervishoius muuta?

Üksinda ei saa midagi muuta. Ainult meeskonnaga saab muutusi ellu viia. 

Esiteks on oluline õdede ja hooldustöötajate suurem väärtustamine. 

Teiseks vajame juurde õdesid ja hooldustöötajaid. 

Kolmandaks pean oluliseks tervishoiutöötajatele nõustamisteenuse pakkumist. Eriti praegusel pingelisel ajal on vajalik, et inimesed saaksid ennast tühjaks rääkida, kuid tervishoiutöötajate vaimse tervise hoidmiseks võiks nõustamisteenus olla kättesaadav pidevalt. 

Patsiendi vaatepunktist on minu hinnangul oluline tuua eriarstiabi lähemale. Maapiirkondades pakutakse eriarstiteenust väga vähe. Kas või kord nädalas võiks eriarst käia, et tagada maal elavatele inimestele tervishoiuteenused ja nende tervise heaolu.

Kui tihti te näete ületöötanud kolleege ning mida sellisel puhul teha?

Inimesed töötavad üle, sest raha on vaja teenida. Töötatakse mitmel ametikohal, et toime tulla. Kui inimene on väsinud ja kurnatud, siis tekivad lahkhelid kiiremini. Kui inimene on puhanud, siis tal on ka tööl hea olla ja ta teeb oma tööd rõõmuga. 

Mul on valus näha ületöötanud kolleege, kes on niivõrd pinges, et neil kaob empaatiatunne ja sõbralikkus. Patsientidele nad seda välja ei näita, aga kolleegidega isekeskis olles saab nende käitumisest aru, et ollakse väsinud, ületöötanud ning igatsetakse koju oma pere juurde.

Tervishoid ja meditsiin areneb väga kiiresti. Kui oluline on teie jaoks uute arengutega kursis olemine?

Ma pean seda väga oluliseks. Järjest tehakse uusi uuringuid ja avastusi ning kõik on pidevas muutumises. Tehnoloogiat ja aparatuuri tuleb juurde. Haiglatel on küll piiratud ressursid aparatuuri soetamiseks, aga need on loodud ju tegelikult töö lihtsustamiseks. 

Koolitustel osalemine on ülioluline nii enda harimiseks kui ka kursis hoidmiseks. Koroona-aastal on kontaktkoolitusi olnud vähem, ent siingi toimub palju uuendusi – veebiseminarid ja -koolitused.

Missugune on teie ideaalne puhkepäev?

Kuna ma olen neljanda kursuse tudeng, siis kuluvad minu puhkepäevad tihti koolitööde tegemiseks.

Ma olen endale eesmärgiks seadnud hea vaimse tervise. Vabadel päevadel teen oma koera Bella-Donnaga pikemaid jalutuskäike terviseradadel. See annab hea enesetunde ning lööb pea ja mõtted selgeks. 

Enne koroonakriisi oli meil sõpruskonnaga traditsioon käia Tartus teatris. Kord kuus oli kohaliku reisibüroo poolt korraldatud teatribuss. Põhiline on vaimne tervis hoida korras ja mitte üle töötada.