Linda Jürisson on tervishoius töötanud 51 aastat ning pensionipõlve nautimise asemel on ta ametis Viljandi Haigla nõukogus ja poole kohaga Viiratsi Hoolekandekeskuses. Just sealses kaunis aias me vestlesimegi.

Kuidas sa elad, Linda?

Päris hästi, patt oleks kurta. Olen nii oma laste kui ka töö, tervise ja abikaasaga väga rahul. Mul on hea meel, et saan teha tööd, mis mulle päriselt meeldib. Poole kohaga töö Viiratsi Hoolekandekeskuses on minu jaoks paras koormus. Mul on kodus suur aed ja nii jääb aega ka seal toimetamiseks. Kaks nädalat käin tööl ja siis on kaks nädalat vaba, see on nagu puhkus. Näiteks nüüd augusti lõpus lähen koos oma õe Leiliga kahekesi Kreekasse reisile. Ta on mulle väga kallis.

Lisaks kutsus mind Viljandi Haigla nõukokku Sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna juhataja Kersti Esnar. Kui ta mulle helistas, siis esimese hooga arvasin, et ta teeb nalja, aga pärast mõtlesin, et miks mitte!

Kuidas Viljandi Haiglal läheb?

Hästi, kõik sujub plaanipäraselt. Haiglal on praegu käsil uue hoone ehitus ja järgmine nõukogu kohtumine toimubki juba uues majas.

Õenduse poolelt soovime uues majas sisse viia rotatsiooni, et koormus jaotuks õiglasemalt ning õdede oskusi ja potentsiaali saaks täiel määral kasutada. See tähendab, et õde töötab täna näiteks siseosakonnas ja homme kirurgiaosakonnas. Hiiumaal toimib selline süsteem juba aastaid, nemad võtsid selle omal ajal kasutusele just seetõttu, et õdesid oli vähe. Nii ei saa, et ühes osakonnas on viis ja teises ainult üks õde.

Kohtume täna sinu töö juures, sest su kodus on remont. Kas õe palgaga saab üldse remonti teha?

Mul on pension, töötasu ja tubli abikaasa, sai õige valik tehtud. Ja me ei tee remonti, vaid juurdeehitust. Koduga on selline lugu, et elasime pikalt Viljandis oma majas. Hakkasime maja ehitama 1980. aastal, täpselt samal päeval, kui algasid Moskva olümpiamängud.

Kui minu noorem poeg Arno Tallinnas ülikooli lõpetas ja koos väljavalituga Viljandisse tuli, otsustasime oma maja neile anda. Mina ei ole tahtnud oma vanemate või ämmaga koos elada ja otsustasime, et laseme ka noortel omaette olla. Meil oli ämmast jäänud Viljandi lähedale suur talukoht ning kolisimegi sinna.

See talumaja on ehitatud 1865. aastal valla kooliks ja kui kool mõisasse ümber kolis, ostis minu mehe vanaisa Jüri Jürisson selle vallalt ära. Tema kasvatas seal oma kaheksat last. See on iidne talukoht ja nõuab palju raha. Kuna meil kahekesi palju vaja ei ole ja mulle ei meeldi pidevalt koristada ega aknaid pesta, otsustasime kolida talumaja kõrval asuvasse pisikesse saunamajja. Pojad tegid üllatuse ja kinkisid minu sünnipäevaks saunamaja juurdeehituse projekti. Ma ikka vaatasin, et mingi mees luusib maja ümber ning mõõdab siit ja sealt. Poeg luiskas, et see mees kontrollib, kas kõrgused on paigas. Nüüd saame endale kahekordse maja ja ruumi juurde.

Sa oled olnud õdede liidu asepresident. Mis aeg see oli ja mis sa seal tegid?

Mäletan, et arutasime ühel koosolekul, kellest võiks saada uus asepresident. Ütlesin, et kui mina sobin, siis võin tulla. Alustasin aastal 2016, president Anneli Kannusega samal ajal ja töötasin asepresidendina neli aastat. Pärast seda muutsime põhikirja, et jääb üks asepresident ja mina jäin pensionile. Nüüd olen Eesti Õdede Liidu auliige. Tegelesin liidus ametiühingu teemadega ning esmatasandi ja koduõendusega, mis on mulle südamelähedased.

Kuidas inimene leiab ühel hetkel muude tegemiste kõrvalt hingejõu ühiskondlikult panustada?

Ma olen õena töötanud 51 aastat. Jõudu annab see, et ma näen, kui vajalik see töö on. Töötasin pikalt kiirabis ja kui 2002. aastal Eestisse koduõendus tuli, lõin oma koduõenduse ettevõtte ja toimetasin sellega 16 aastat. Nii palju häid sõnu kui selles töös ei ole ma veel kuulnud, ja need olid siirad. Asepresidendi aeg (2016–2020) langes samasse aega, kui koduõenduses tegutsesin.

Sul tuleb vist vastutuse võtmine kergelt?

Kas just seda, aga olen alati valmis proovima. Ma ju ei tea, kas saan hakkama, kui ei proovi. Olen seda meelt, et saan alati vabandada ja loobuda, kui olen oma võimeid üle hinnanud. Mäletan, et Ester Öpik Eesti Õdede Liidu presidendina julgustas ka, et kõik on õpitav ja kõige tähtsam on tahtmine.

Kas on ette tulnud, et oled ühel hetkel avastanud, et mingi uus ettevõtmine või kohustus ei ole siiski sulle?

Pigem ei ole. Kui mul ka on midagi pahasti või ei lähe kõik nii, nagu tahan, siis mõtlen, kuidas olukorda lahendada. Kui on abikaasaga raske hetk, siis istume koos laua taha, maitseme pokaalikese veini ja enne püsti ei tõuse, kui asjad on selgeks räägitud.

Süütenöör mul väga lühike ei ole, aga võiks veel pikem olla. Kui noorena maja ehitasime, siis mõtlesin iga kahe nädala tagant, et nüüd tuleb küll lahutus. Ma tahtsin, et minu sõna jääks peale. Lõpuks harjusin ära, nüüd olen palju rahumeelsem ja valmis kompromissideks. See võttis muidugi omajagu aega, nii 10–15 aastat.

Kuidas sa oma abikaasaga tutvusid?

Õe sünnipäeval. Vanasti peeti sünnipäevi pika laua taga ning Kalev tuli minu kõrvale istuma. Alguses ta mulle ei meeldinud, aga ta oli väga järjekindel.

Minu vanematele ja vanavanematele meeldis ta väga. Vanaema ütles, et vaata, kui lahkete silmadega ta on. Me abiellusime, kui olin 22-aastane. Ta on tõeliselt töökas mees – kõigepealt hoolitseb oma pere eest ja kui aega üle jääb, aitab ka teisi. Vanasti meeldis talle tantsida, aga kahjuks enam mitte. Vot see on küll pahasti (muigab – toim).

Aga sina endiselt tantsid. Kuidas sa jõuad?

Sellepärast jõuangi, et ma seda teen ja end järjepidevalt liigutan. Vahepeal oli küll paus, aga üldiselt olen rahvatantsu tantsinud alates neljandast eluaastast. Kui ma Tartu meditsiinikooli lõpetasin, suunati mind kolmeks aastaks tööle Nõo ambulatooriumisse lasteõeks. Sel ajal tantsisin Nõo rühmas. Olen kogu aeg tantsinud naisrühmas, sest mehi pole ju saada. Minu abikaasale meeldis hoopis seltskonnatantsu tantsida ja mul ei ole õnnestunud teda endaga rahvatantsu meelitada.

Praegu tantsin Viljandi Paalalinna õpetajate tantsurühmas Kelluke. Mis seal salata, kiiremaid tantse on juba raskem tantsida, aga nii kaua, kui vähegi jaksan, nii kaua ma ka tantsin. See hoiab ka aju ja mõtlemise vormis, sest tantsumustrit ja samme on vaja meeles pidada. Lugemine aitab samuti, mulle väga meeldib lugeda.

Mida sa loed?

Ma olen viimasel ajal lugenud minu-sarja reisiraamatuid. Mulle väga meeldis Eero Epneri „Lembit Ulfsak“, aga üllataval kombel Sven Mikseri „Vareda“ jällegi ei meeldinud, kuigi tean, et paljudele see meeldib. Krimkasid ma ei loe.

Küllap oled isegi värvikaid lugusid üle elanud?

Maarjamõisas töötades tegime näiteks öösel ise tilgasüsteeme. Tilgutil oli klaasiosa, kust tilk tilgub, ja ülejäänu oli kumm. Me pidime need kummid ära keetma, otsast kinni siduma ja tilguti uuesti kokku panema. Õhku ei tohtinud vahele minna, muidu ei hakanud tilkuma. Kanüüle ka ei olnud ja me kasutasime tavalist süstlanõela. Need olid väga halva kvaliteediga – olen öösel ise nõelaotsa teritanud. Noorena oli jaksu ja kõik tundus tehtav.

Palk oli väike, tollal 65 rubla ja nii töötasin samal ajal veel Maarjamõisa haigla hingamiskeskuses. Ema oli üpris nördinud, et kuidas küll õde saab vähem palka kui näiteks loomatalitaja. Irooniline ja kurb küll, aga meie ei tootnud ju midagi. Ma pole aga ühtegi korda kahetsenud, et minust sai õde.

Miks otsustasid õeks saada?

Hoolitsesin juba väiksest peale oma ema eest ja mulle see väga meeldis. Mäletan lapsepõlvest, et ema oli kogu aeg haige ja viibis palju haiglas. Ta elas küll kaua, aga tal diagnoositi noorena silmade tuberkuloos ja lõpuks ka diabeet. Meid oli kokku kolm last, õnneks oli meil tubli isa. Kui hakkasin elukutset valima, soovitas ema õppida õeks, sest talle tundus, et mulle võiks see meeldida. Korra küll mainisin talle, et võiksin hakata ehk juuksuriks, aga ema laitis selle mõtte maha.

Kas mõni raske juhtum on ka hinge jäänud?

Ikka. Aga valusaid lugusid ei tohi endaga kaasas kanda. Minu abikaasa Kalev on ikka väga palju pidanud mind kuulama, ja see on mulle suureks toeks olnud. Mõnikord ta küsib, kas ma nüüd lõpetasin. Kui ma saan need rasked hetked endast välja rääkida, hakkab natukene kergem.

Kas on meeles ka mõni tore lugu?

Mäletan ühte kiirabikutset, kui oli vaja sünnitajale järele sõita. Sünnitaja mees soovis samuti kiirabiautoga kaasa tulla, aga palusin tal sõita oma autoga. Meil oli kiire ja kihutasime vilkurite saatel haigla poole, mees meie kannul. Tee ääres oli politsei kiirust mõõtmas ja peatas ta. Hetk hiljem läks meil juba nii kiireks, et jätsime auto tee äärde ja hakkasime sünnitust vastu võtma.

Veidi aja pärast olid uut ilmakodanikku tervitamas ka lapse isa ja politseinik. Mees oli talle seletanud, et naine oli kiirabiautos sünnitamas ja seepärast ta sõitiski nii kiiresti. See oli selline vahva ja rõõmus lugu, mis südant soojendas.

Vaatan su head väljanägemist ja mõtlen, et kui palju on sellel pistmist sinu haridusega?

Vaatan hoolega, mida endale suhu pistan, ja liikumine on ka tähtis. Me oleme ju loodud selleks, et oma jalgu kasutada. Mul tuleb tööpäeva lõpuks kokku kuskil 26 000 sammu ning vabadel päevadel olen samuti toimekas ja tegus. Õppida on mulle ka elupäevad meeldinud – teine keskkond, teised inimesed. 2007. aastal läksin uuesti Tartu Tervishoiukõrgkooli ja spetsialiseerusin terviseõeks. Sain näha oma kolleege ja koos probleemide üle arutleda.

Aastal 2004 hakkasin juhatama koduõdede seltsingut. Olin seltsingu esinaine 12 aastat ja meil oli väga vahva juhatus, kellega käisime iga aasta augustis Saaremaal Kersti Keskkülli suvekodus külas. Meil oli iga kord kokkulepe, et me ei räägi seal ühtki sõna tööst, aga see ei õnnestunud mitte kunagi. Innustab ju lahendusi leidma, kui kuuled, et teistel on samad probleemid. Samuti vahetasime mõtteid ja muljeid koolitustest, kus keegi käinud.

Räägi oma tööst Viiratsi hooldekodus.

Teen täpselt sama tööd, mida teeb õde haiglas. Haiglate suure töökoormuse tõttu saadetakse  patsiendid esimesel võimalusel koju ja meie toimetame inimestega, kes ise kodus enam hästi hakkama ei saa.

Teeme kõike seda, mida peab tegema. Põetusõpetuse ainest on mul alatiseks meeles, et patsiendiga tuleb rääkida kui võrdne võrdsega ja silmad peavad olema haige silmade kõrgusel. Õnneks on meil vähe lamatisi, sest meil on väga tublid ja haritud hooldajad. Müts maha nende ees, kes seda tööd teevad. See on tõesti raske töö.

Kõige tähtsam on, et sa võtad aega ning lähed ja istud inimese voodi veerel ja räägid temaga juttu. Mõnikord on nii, et kui lähen natukese aja pärast sama inimese juurde tagasi, siis ta ütleb, et tule nüüd minu juurde ka, sa ei ole tükk aega käinud. Siis lähen lahkelt taas.

Mis on sinu moto?

Headus peegeldab headust. Kui ma ise olen inimeste vastu hea, siis ollakse minu vastu ka hea. Ma ei ole sellise mõtteviisiga elades ka eriti vastu näppe saanud. Aitan alati inimesi, kui saan.

Mäletan, kui ühe teise hooldekodu juhataja COVID-19 pandeemia ajal helistas ja mind appi kutsus. Ütlesin mehele, et neil on hädaolukord ja ma pean tööle minema. Esimese hooga oli ta pahane, et miks mina pean alati vastu tulema. Ütlesin, et võta nüüd rahulikult, sa abiellusid õega, neil on mind vaja.

Mida Eesti Õdede Liidul praegu vaja on?

Üht asjalikku juhti, siis kui praegune juhatus lõpetab. Aga ma ei tea, kust teda leida. Õdede liitu on juhitud tõeliselt hästi ja ära on tehtud palju – eriõendus, õe teenus hooldekodus, vaimse tervise iseseisvad vastuvõtud, kollektiivlepingud, rahvusvahelised suhted.

Olen vahel mõelnud, et kus me siis küll oleksime, kui Eesti Õdede Liitu ei oleks. Ilmselt ei oleks meil siis mitte midagi. Ma ei saa nendest õdedest aru, kes liitu ei kuulu. Me tahame ju samu asju, keegi peab meie eest seisma ja seda rasket tööd tegema.

Kuidas sa poliitikasse sattusid?

Ma olen sotsiaaldemokraatlikus erakonnas, aga ma ei pea end poliitikuks. Selle kõige taga on Helmen Kütt. Kui ma pakkusin koduõendusteenust, töötas tema Viljandi linnavalitsuse sotsiaalameti juhatajana. Nägin oma töös, et sotsiaalabi ei tule hästi järele, ning tema aitas mind alati, kui mu patsiendil oli abi tarvis. Siis kutsus ta mind ka ühiskondlikult aktiivsete naiste ühendusse Kadri.

Kas on midagi, mida sa vanuse tõttu ei tee?

Ma vist ei kandideeri kohalikel valimistel. Samas on mul tunne, et vanus ei ole küll mind piiranud. Ega ma ei usu, et ma sain 70, ma lihtsalt ei usu. Ma mäletan, et kui mu vanaema sai 70, oli ta ikka täitsa vana. See tähendab, et järelikult olen mina ka, aga ma lihtsalt ei usu seda.

Üks minu koduõendusteenuse patsient on öelnud, et me kõik tahame kaua elada, aga mitte keegi ei taha saada vanaks. Samas ainuke võimalus kaua elada ongi vanaks saada. Ega see ei ole parem, kui lasen oma kortsud botox’it täis süstida, see ei tee mind 20 aastat nooremaks.