Helid aitavad ümbritsevaga paremini kohanduda, pakuvad elamusi ja naudingut. Kui helisid on liiga palju ja need kõlavad valjusti, tekib väljakannatamatu müra, mis võib kõrvu püsivalt kahjustada. Kas kuulmislangus on paratamatus või tuleneb teadmatusest? Vastab Valga kiirabiõde, aasta õde 2021 Marje Rebane.  

Mida peetakse tavapäraseks ealiseks kuulmisvõime languseks? 

Vananedes jääb erinevates meeletes närve järk-järgult vähemaks ja märkimisväärselt halveneb just kuulmine. Presbüakuus ehk ealine kuulmislangus tuleneb karvataoliste rakkude kaotusest teos – kõrva osas, kus helid töötatakse ümber nii, et aju oskaks neid tõlgendada. Aja möödudes toimub karvakeste aeglane suremine ja inimene hakkab helisid, eriti kõrge sagedusega helisid, ebaselgemalt kuulma.  

Millega inimesed oma kuulmisvõimet kõige enam kahjustavad? 

Müra on üks sagedasemaid kuulmiskahjustuse põhjusi. Aastas registreeritakse umbes 2000 uut haigusjuhtu. Mürakahjustus moodustab ligi poole kõigist meestel registreeritud haigusjuhtudest. Mürakahjustuse puhul on tegemist sisekõrva ja kuulmisnärvi kahjustusega ning see võib olla ajutine või püsiv. 

Järgmisele kohale jäävad traumadest põhjustatud kuulmiskahjustused – vettehüpped, suurtel kiirustel jalgrattalt või tõukerattalt kukkumised koos peatraumaga, kus vigastada saab kuulmiskeskus ja trummikile. Samuti võivad kuulmiskahjustusi tekitada püssilasust tekkinud heli ja füüsiline tugev löök vastu kõrva. 

Kahjustuste esinemissageduse järgmisele kohale paigutaksin noorte seas laialt levinud harjumuse kasutada sageli kõrvaklappe ja kuulata väga valju muusikat. Pikaajaline valju heli kuulamine kurnab kõrva ja see on püsiva kuulmiskahjustuse üks põhjus.  

Millised on müratasemete piirnormid? 

Müra piirnormidena on elamutes määratud päevasel ajal 45 dB ja öösel 30 dB. 45 dB on võrreldav töötava külmkapi heli ja 30 dB kahe inimese vahelise sosistamisega. Mujal on piirnormid kõrgemad.  

Kuulmiskahjustus võib olla seda suurem, mida pikemat aega müra mõjub. Müra puhul räägitakse müradoosist. Näiteks tööstusmüra muutub kuulmisvõimele ohtlikuks, kui keskmine efektiivne müratase on 85 dB 8 tunni vältel. Seda nimetatakse ka päevaseks sajaprotsendiliseks müradoosiks. Laste puhul peaks helitase olema loomulikult madalam ja noorematel lastel on see 8-tunnisel kuulamisel 80 dB. 

Müradoosi tuleks silmas pidada kogu päeva jooksul, sealhulgas muusikat kuulates. Iga 3 dB võrra mürataseme kasvamisel väheneb lubatav müras viibimise aeg kaks korda. Näiteks 88 dB juures on see 4 tundi, 91 dB juures 2 tundi ja 94 dB juures vaid 1 tund. Kui helitase on aga 97 dB, tohiks niisuguse heli keskkonnas olla kuni pool tundi. 

Rokk-kontsertidel ulatub helitase sageli 97 dB-ni ja isegi üle selle. Niisugust kontserti tohiks kuulata vaid 15 minutit, kui ei soovi püsivat kuulmislangust kogu ülejäänud eluks. 

Kuidas eristada ajutist ja püsivat kuulmislangust ning kuidas end kaitsta? 

Väga kehv märk on see, kui pärast mürarikkal üritusel viibimist tundub kuulmine tuhm ja esineb kõrvavile või kõrvade undamine ehk tinnitus. Enamasti see vähemalt esimestel kordadel möödub, kuid tegelikult on kõrv teinud läbi akustilise trauma ning on tekkinud püsiv ja pöördumatu kahjustus.  

Noores eas sellele sageli ei mõelda, kuna tundub, et järgmiseks hommikuks on kõik kaebused kadunud. See tunne on tegelikult petlik, sest igast sellisest traumast jääb kõrvadesse jälg maha ning mida rohkem selliseid olukordi esineb, seda kiiremini tekivad ka püsivad igapäevased kuulmisraskused.  

Mürakahjustuse põhisümptom on kuulmislangus kõrgematel helisagedustel. Hiljem võib kuulmislangus levida ka madalamatele (kõne)sagedustele. 

Kui ajutise kuulmislanguse puhul ei hakka kuulmine taastuma umbes 16 tunni jooksul, võib kahtlustada, et kuulmiskahjustus võib jääda püsivaks. Üsna sageli kaasneb kuulmislangusega ka kõrgsageduslik tinnitus ehk subjektiivselt kuuldav heli. Miks tinnitus tekib, pole teada.  

Ajutise mürakahjustuse puhul tinnitus taandub, püsiva mürakahjustuse puhul jääb 50–60% juhtudest tinnitus püsima. Viimase 25–30 aasta jooksul on kõrvaarstid ja audioloogid märganud kuulmislanguse ja tinnituse (püsiv kohin või vile kõrvas) olulist sagenemist noorte seas. Rääkimata muidugi sellest, et rokkmuusikutel ja bändi helimeestel esineb kuulmislangust tunduvalt sagedamini kui keskmisel inimesel. 

Kuulmislanguse parim ravitaktika on kuulmist kahjustavate tegurite, sh liigse müra vältimine, sest karvarakkude kadu ei ole võimalik taastada. Mürarikkas töökeskkonnas on vajalik kasutada pidevalt kõrvaklappe. 

Kuidas aru saada, et kuulmisvõime on vähenenud? 

• Kuna jutust ei saa aru, tuleb mitu korda üle küsida.  
• Vestluste kuulamine kärarikastes kohtades on keeruline, sest jutust arusaamine nõuab keskendumist ja on väsitav. 
• Telefonihelina kuulmine muutub raskemaks. 
• Tekib tinnitus ehk kõrvavile. 
• Perekond või kaaslane hakkab tegema märkusi, et teleri heli on vali või räägid liiga kõva häälega. 

Millal tuleks tervishoiutöötaja poole pöörduda? 

Kõigepealt tuleb ära käia perearsti juures, kes teeb kindlaks, ega põhjuseks ole vaikummistus või mingi muu probleem. Kui on vaja, siis annab perearst saatekirja kõrva-nina-kurguarsti konsultatsioonile. Seal tehakse lisaks kõrvade üldisele ülevaatusele ka mitmeid uuringuid – tümpanomeetria, stapedesrefleksid ning audiomeetria ehk kuulmisuuring. 

Millist abi kuulmisvaeguste korral antakse? 

Mõningate kuulmislanguse vormide, nt otoskleroosi korral saab abi operatiivsest ravist. Kui kuulmislanguse tekitajaks on vaikummistus, siis pärast kõrvavaigu eemaldamist taastub tavapärane kuulmine. 

Enamasti on kuulmislanguse puhul „abimeheks“ siiski kuuldeaparaat. Samas tuleb nende juures arvestada, et kuuldeaparaadi kasutama hakkamine ei anna kohe sellist efekti, nagu annavad prillid. Kõrva karvakeste töö on häiritud ja kuuldeaparaadi mõju väljendub alles siis, kui seadet mitme kuu vältel järjepidevalt kanda.