2024. aastal Tallinna Ülikoolis organisatsioonikäitumise eriala magistritöös pealkirjaga „Kolleegide hinnangud soostereotüüpidele õenduses ja nende seosed tööga sobivuse ning tööga rahuloluga“ otsisin muu hulgas vastust küsimusele, kuidas julgustada mehi valima oma elukutseks õendust.
Meessoost õdesid on kogu maailmas oluliselt vähem kui naissoost õdesid. Kuigi üha enam mehi otsustab karjäärivalikul õenduse kasuks, ei ole uudis, et õenduses on töökäsi ohtralt puudu. Uurisin lõputöös, kuidas tunnevad meessoost õed end oma tööperedes ning kuidas suhtuvad neisse kolleegid. Samuti otsisin erinevusi ja sarnasusi mees- ja naissoost õdede vaadetes oma erialale. Veel soovisin teada saada, kuidas julgustada mehi valima õe elukutset ja kuidas saaks õenduses vähendada soolisi stereotüüpe.
2016. aastal tegime Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õenduse õppetoolis kursusevennaga kahasse lõputööks kirjanduse ülevaate meessoost õdede probleemidest töökeskkonnas üle maailma. Eestis sellest veel ei räägitud, kuid mujal maailmas oli juba tehtud mitmeid temaatilisi uurimusi. Magistriõpingutes tundus loogiline jätk panustada uurimisvaldkonda, mis on meil veel käsitlemata, kuid väga oluline.
Lisaks üldisele tööjõupuudusele tervishoius on tihti probleemiks karjääripööre – tervishoiutöötajad lahkuvad erialalt enne pensioniiga või ei satu üldse kõrgkoolist erialasele tööle. Samuti on aktuaalne töökius ja ebaterve mikrokliima kollektiivis. Nende probleemide vähendamine on osaliselt juhtkondade teha, mistõttu on uurimuse leiud hea tööriist õendusjuhtidele ja miks mitte ka personalitöötajatele.
Mehi lahkub tervishoiust rohkem kui naisi
Teaduskirjanduse põhjal lahkub üle maailma värskelt kooli lõpetanud õdede seast tervishoiusfääri töökohalt esimese nelja aasta jooksul kaks korda enam mehi kui naisi. Sellel on mitmeid põhjusi, kuid üldistusena võib öelda, et õendust kui eriala peetakse üldsuse silmis feminiinseks. Selle suhtumise juured ulatuvad Florence Nightingale’i aega, mil hakati nägema õde kui hoolitsevat, õrna ja empaatilist naisfiguuri. Alles pärast II maailmasõda reformiti õendusharidust ning hakati koolidesse vastu võtma ka meessoost tudengeid. Kultuurilises käsitluses tekib meessoost õdede puhul dissonants: natuurilt peaksid nad esindama tugevamat sugupoolt, kuid samal ajal kandma endas ka eelnimetatud feminiinseteks peetavaid omadusi.
Stereotüüpide kujunemisel on suur roll meedial, mis on maalinud meessoost õdedest erinevaid ja äärmuslikke pilte, näiteks julm või psühhootiline natuur või siis hoopis joviaalne homoseksuaalne mees. Läbiviidud uurimuste kohaselt tundsid meessoost õed stereotüüpide tõttu karjääripiiranguid näiteks naiste tervist ja sünnitusabi puudutavatel erialadel. Veel toodi välja isoleeritust töökeskkonnas ja seksuaalset ahistamist, mis on meessoost õdede hinnangul pigem mahavaikitud probleem. Mehed tundsid, et nende kaebusi ei võeta juhtkonnas tõsiselt, sest tavaliselt ei nähta mehi seksuaalse ahistamise ohvritena.
Teisest küljest tajusid meessoost õed arstide austavamat suhtumist ja enam võimalusi karjäärialaseks edutamiseks ja juhtivatele positsioonidele tõusmiseks kui nende naissoost kolleegid. Lisaks räägitakse positiivselt meessoost õdede heast tehnilisest taibust ja emotsionaalsest vastupidavusest keerulistes olukordades.
Küsitlusele vastas 20% kõigist meessoost õdedest Eestis
Uurimus viidi läbi Eestis töötavate ja õppivate õdede ja abiõdede seas sõltumata koolist või organisatsioonist. Küsitlus toimus veebikeskkonnas SurveyMonkey ning küsitluse linki jagati Eesti Õdede Liidu meililistis ning isiklike kontaktide ja sotsiaalmeedia kaudu. Vastanuid oli 644, kellest 545 olid naised ja 98 mehed.
2023. aasta novembri seisuga oli Eestis tervishoiutöötajate registrisse kantud kokku 493 meessoost õendustöötajat, seega vastas küsitlusele ligi 20% kõigist meessoost õdedest Eestis. Lisaks demograafilistele andmetele paluti vastajatel täpsustada oma tööstaaži õenduse erialal, töökoormust ja töökohta tervishoiuasutuse tüübi täpsusega. Andmete kogumisel ja analüüsil kasutati kolme skaalat, millest üks, õe ameti sookuvandi skaala, leidis Eestis kasutamist esmakordselt.
Meesoost õed peavad õendust endale vähem sobivaks erialaks kui naissoost õed
Seostades tööga rahulolu, tööga sobivust ja õe ameti sookuvandit, leidis kinnitust hüpotees, et õdedel, kes on oma tööga rohkem rahul ning tunnevad enda ja ameti sobivust tugevamalt, on vähem stereotüüpseid hoiakuid meessoost õdede suhtes. Seos oli uurimuse kontekstis küll statistiliselt nõrk, mis väljendab kaudselt seda, et Eestis on stereotüüpsed hoiakud veel küllaltki juurdunud, kuid kui korrata uurimust mitme aasta pärast, mil töökeskkond on veelgi mitmekesistunud, võib oletada, et ka tulemused muutuvad.
Vaadates vastajate vanuse ja tööstaaži seost stereotüüpsete hoiakutega, ilmnes, et enam pidasid õendust naistele sobivaks ametiks vanemad ja staažikamad kolleegid. Kirjanduse põhjal võib öelda, et selles tendentsis on üle aastakümnete toimunud nihe. Varasematest uurimustest selgus, et mida enam on kolleegidel kokkupuuteid meessoost õdedega, seda tolerantsemad nad on ning nihet võib ositi põhjendada vähese, kuid siiski meessoost õdede arvu ilmse tõusuga. Siinkohal mängib kindlasti rolli ka see, kellega koos koolis õpitakse ja koos töötama harjutakse.
Vahest kõige põnevam avastus oli aga see, millistena tunnevad end Eesti meessoost õed. Kui küsida, kes on tööga rahulolevamad, kas mees- või naissoost õed, statistilist erinevust ei ilmnenud. Küll aga hindasid meessoost õed enda ja töö sobivuse määra väiksemaks kui nende naissoost ametikaaslased. Analüüsitud andmete põhjal järeldus, et naissoost õed pidasid õendust enam naistele sobivaks erialaks, sõltumata sellest, kas nad on oma tööga rahul või mitte, samas kui tööga rahulolevamad meessoost õendustöötajad tajusid vähem stereotüüpseid hoiakuid kui need meessoost õed, kes olid oma tööga vähem rahul.
Sugude ja tervishoiuasutuste lõikes oli suhtumises kõige vähem erinevusi kiirabis töötavate mees- ja naissoost õdede hinnangutes. Samas valitses kiirabis ka kõige suurem tasakaal vastajate sugude vahel. Erakliinikutes märkis end töötama erakordselt vähe meessoost õdesid ning seal töötavad naissoost õed tundsid kõige tugevamalt, et õendus kui eriala sobib enam naistele. Kui võrrelda tervishoiuasutuste lõikes ainult naissoost vastajate hinnanguid, joonistub selgelt välja, et naissoost õed, kes töötasid kiirabis, pidasid õendust märgatavalt enam sobivaks nii mees- kui ka naissoost isikutele kui teiste tervishoiuasutuste naissoost õed.
Mida teha, et mehed end paremini tunneksid?
Mitmed välismaised uurimused on välja toonud, et enim aitab stereotüüpe murda positiivne eeskuju, mida soovitatakse kasutada juba karjäärivaliku teelahkmel olevate inimeste värbamisel õendusharidust andvate kõrgkoolide poolt. Mida enam tutvustada avalikkusele meessoost õde kui väärtuslikku partnerit tervishoius, seda vähem on stereotüüpidel kandepinda. Ka tuleb kasuks harida karjäärinõustajaid õenduse kui eriala mitmetahulisusest, et nad saaksid enam soovitada seda noortele sõltumata soost. Nagu näitasid ka uurimuse tulemused – mida enam puutuvad kolleegid kokku meessoost õdedega, seda sallivamad on töökeskkonnad üleüldiselt, seega probleem justkui lahendaks end ise.
On mõned valdkonnad, kus õdede sooline tasakaal on rohkem paigas, näiteks erakorraline meditsiin, kiirabietapp, anestesioloogia ja intensiivravi. Kogemus näitab, et kus mehi juba on, sinna tuleb neid juurde. Ühest küljest võib seda küll põhjendada töö iseloomuga, kuid teisest küljest puutuvad meessoost õed nendes keskkondades vähem kokku väljatoodud probleemidega, iseäranis isoleeritusega. Töökeskkonna mitmekesistamine, tasakaalustamine ja edendamine ei ole oluline mitte ainult mees- või naissoost õdede seisukohalt, vaid panustab otseselt õendusteenuse kvaliteeti ning kaudselt ka ravitulemustesse.