Pidevalt arenevas tervishoiusüsteemis tuleb õdedel oma teadmisi täiendada ning arendada praktilisi oskusi, mis tagaksid neile võime kohaneda muutuvate nõudmistega. Õdede pidev professionaalne areng on tähtis mitte ainult nende enda töövõimele ja rahulolule, vaid ka tervishoiusüsteemi kvaliteedi tagamiseks.
Õppejõu ja lektorina on mul õnnestunud koolitada nii õendusüliõpilasi kui ka juba staažikaid ja kogenud kolleege. Mulle on äärmiselt oluline, et osalejad lahkuksid loengutelt lisaks teoreetilistele teadmistele ka praktiliste oskustega, mis aitavad ja toetavad neid igapäevatöös.
Tihti seisavad üliõpilased silmitsi pingelise õppekoormuse, keeruliste praktikumide ja tiheda tunniplaaniga. Õendusõpingud nõuavad pidevat õppimist, praktikal viibimist ning paljud üliõpilased töötavad kooli kõrvalt juba abiõe või hooldajana. Nii jääb tihti vähe aega isiklikuks eluks, hobideks või puhkamiseks.
Üliõpilaste koolitamise juures meeldib mulle nende entusiasm ning soov proovida ja praktiseerida midagi uut. Suure huviga ootavad tudengid esimest praktikakogemust päris haiglas ja päris patsientidega. Mäletan ise, kui suur oli rõõm esimesest õnnestunud vereanalüüsist. See on õe teekonnal üks olulistest verstapostidest, mis jääb alatiseks meelde. Esimene edukalt sooritatud protseduur toob uhkuse ja rahulolu, aga ka mingisuguse erilise vastutuse. Samad emotsioonid valdavad tihti ka äsja praktikalt tulnud üliõpilasi. Lisaks tohutu tänutunne, kuna juhendava õe kannatlikkus, teadlikkus ja valmisolek jagada oma kogemusi on noorele üliõpilasele hindamatu.
Kahjuks on olnud ka vastupidiseid kogemusi, kus üliõpilased tunnevad end üleliigsetena. Õendusõpingud ja praktikumid võivad olla väga pingelised ning sageli on tudengite hirmud ja ebamugavustunne suurenenud just siis, kui nad pole kindlad oma tegudes ja oskustes. Näitena võin tuua kogemuse, kus üliõpilasel ei olnud praktika jooksul korduvalt õnnestunud kanüüli paigaldada ning ta tundis suurt ebakindlust ja hirmu protseduuri ees. Praktika teisel poolel vahetus juhendaja, kelle toetuse ja kannatlikkusega sai üliõpilane mitu positiivset kogemust.
Kogenud õdedele võib protseduur tunduda lihtsa tegevusena, kuid üliõpilane vajab tuge, julgustust ning mis kõige olulisem – juhendamist. See aitab neil aru saada, et nad on osa meeskonnast ning et nende panus on oluline, isegi kui nad on alles algajad. Lektori ja juhendajana olen alati suhtunud tudengisse kui tulevasse kolleegi või ka võimalusse, et nad võivad ühel päeval olla need, kes pakuvad tuge mulle või minu lähedastele. Olgem üliõpilaste juhendaja ja toetajana hoolivad ja kannatlikud!
Tänane tervishoiusüsteem seisab silmitsi paljude väljakutsetega, kuid üks on selge – see vajab tublisid, motiveeritud ja professionaalseid õdesid, kes oleks valmis mitte ainult patsientide eest hoolitsema, vaid andma ka oma panuse süsteemi edendamisse.