Suure südamega Ilve-Teisi Remmel tähistab 15. detsembril oma 85-aasta sünnipäeva. Ta on terve oma elu pühendanud õdede iseseisvuse saavutamisele ja nende koolitamisele.

Kust olete pärit?

Olen suure pere noorim, 11. laps oma vanematele. Enne sõda olid mu isal Pärnus suured ärid ja ta oli pastor . Ma ei saanud lapsena aru, kui raske oli mu vanematel ja vanaemal.

Kord nägi isa Pärnu rongijaamas üht perekonda, kus olid väiksed lapsed. Nad olid näljas ja ta tõi nad koju meie juurde. Lastel oli aga läkaköha, tol ajal seda ei ravitud. Minu kaheaastane vend ja vastsündinud õde said selle haiguse ning tüsistuseks kopsupõletiku ja surid. Seega kõige vanemat õde ja venda me ei ole näinud. Aga meil oli väga armastav perekond ja rõõmus lapsepõlv.

Kuidas koolis oli?

Minu õde lasti Pärnu koolist lahti, kuna ta oli kristlane. Ta läks Iklasse Metsapoole põhikooli õpetajaks ja ma läksin viimasesse, seitsmendasse klassi, tema juurde. Pärast sõda  magasime sageli mantlites selleks, et kui öösel tuleb küüditamine, ei jääks mõni oluline asi maha. Meie armas klassijuhataja võeti 1949. aastal tunnist ja visati nagu puuhalg veoauto kasti. See on mul silme ees siiamaani.

Millal mõistsite, et peaksite suunduma tervishoidu?

Tervishoidu jõudsin isa soovitusel. Minu suur unistus oli saada matemaatika õpetajaks, sest oskasin ainet väga hästi. Aga isa ütles, et su õde on koolist poliitilistel põhjustel lahti lastud, sa ei saa olla õpetaja. Mine õpi ametit, millega saad leiba teenida.

Tallinna Meditsiinikeskkoolis oli just avatud velskri eriala ja läksin seda õppima. Töötasin esmalt õige vähe lastekodus, kuid ma ei suutnud sealsele süsteemile alluda. Seejärel läksin Tallinna Raudtee Lastehaiglasse patronaažiõeks. Mul oli seal ainult üks viga: ma ei osanud hästi vene keelt.

Minuga koos töötav arst, dr Sofia Rudnitskaja töötas paralleelselt Eesti Meremeeste haiglas arstlikus ekspertiisi komisjonis ning kutsus mind sinna tööle. Vahetasingi töökohta ja jäin sinna 35 aastaks. 1978. aastal sain ülemõeks ning pidasin seda ametit kuni 1995. aastani.

Kas ülemõe amet andis võimu või hoopis häda?

Iga algus on raske. Raske oli see, et olin eestlane ja mitteparteilane ning ma ei saanud hinges olla kaasas kogu selle korraga. Kõige suurem raskus oli, et õdesid ei peetud tol ajal kellekski ega millekski, tuge oli vähe. Kui Meremeeste haigla peaarstiks sai dr Vello Subi, läks olukord paremaks, sest tema hindas õdesid. Ta võttis juhtkonda kõik eestlased ning saime sellepärast ka Moskvast kaebuse.

Lõime õdede ja haigla nõukogu, kus ühise laua taga istusid osakonna juhatajad koos oma vanemõega ja arutasid haigla perspektiive. Muidugi oli meie parteiorganisaator püha viha täis, et julgesin sellist asja teha. Ta ütles, et see pole mingi kord, et õed istuvad peaarsti kõrval, nii ei kõlbavat.

Vahest Jumal annab tarkust, kuidas üle elada ka kõige rängemad olukorrad. Tollel ajal sain usu pärast palju kannatada ja sellepärast, et olin eestlane. Mind on haiglast ära viidud ka miilitsate vahel.

Mis olukorrad need olid?

Olen vahel mõtlematu. Pidasime 24. veebruaril 1981 vastuvõtu toa vanemõe sünnipäeva, kus ütlesin, et Annakene, sa pead täna oma sünnipäeva, aga meil, eestlastel, on täna veel üks sünnipäev – Eesti Vabariigi sünnipäev.

Pärast ülekuulamist jäin väga haigeks. Eks see kõik mõjutab, ole kui tugev tahes. Varsti avastati mul pahaloomuline kasvaja ja olin raskes seisus Pelgulinna haiglas. Minu peale kaevanu tuli sinna minu käest andeks paluma kartes, et suren ära.

Kas olete suutnud talle andestada?

Jah, teadsin juba enne, kes mu peale kaebas. Käisin tööl alati rõõmsa näoga, õppisin seda oma peaarstilt, kelle peale samuti palju kaevati. Ta tuli hommikul alati särades tööle ja mõtlesin, et saan minagi nii. See oli mu kõige parem relv.

Kuidas tervisemure lahenes?

Eks sealt edasi on palju probleeme olnud, mulle on tehtud mitmeid operatsioone.

Kas Teil lapsi ka on?

Ei, mul ei ole peret, sest minu armastatu suri. Aga mul on tervelt viis kasulast. Nad hüüavad mind muidu nimepidi, aga väljaspool kodu ütlevad mulle vanaema – see on nii südantsoojendav.

Kuidas see juhtus?

Kui hakkasin 2000. aastal mõtlema, et varsti on aeg lõpetada oma tegevus Eesti Õdede Ühingus (EÕÜ), kutsus Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu president Helari Puu mind sellisesse organisatsiooni nagu Sõbra Käsi. Tegelesime seal kodutute lastega, tegime neile päevahoiu ja hiljem lastekodu. Peeteli kiriku lastekodust tuli meile üks pisike tüdruk, kes sai just 7-aastaseks.

Pea tõusis mure, et riik ei saa rahastada neid lapsi, kellest vanemad ei ole loobunud. Nii otsisin üles tema pere nähes abivajadust, hakkasin nende kõigi eest hoolt kandma.

Mis teid aitab sellistes olukordades, kus teised näeksid ainult halba?

Jumal, ainult palved ja ainult Jumal. Olen õppinud seda oma isalt. Leian, et see amet, mida ma õppisin, on kõige õigem. Õe ametis saab palju halastust näidata.

Mis on halastus?

Armastus ja hoolimine. Me olime kunagi ju halastajaõed. Mulle meeldib ema Teresa ütlus: „Kui kõik on tehtud, siis on veel palju teha“. Annan praegu loenguid suremisõpetusest ja õendusabist surma puhul ning toonitan seda alati. Kui südames ei põle tulukest, siis ära ole õde.

Kuidas Te oma südame teise poole leidsite?

Ikka tervishoiust. Ta oli kõrva-nina-kurguhaiguste arst ja me töötasime koos Meremeeste haiglas. Tema kaotus oli väga valus. Jõudsin Vladimiriga (Aristotilev) koos olla vaid kaks aastat. Ma ei tea, kas olen pea 50 aasta jooksul üldse varem suutnud sellest rääkida, ma kaotasin ta nii järsku. Leidsin ja kaotasin. Järelikult pidi see nii minema, muidu ei oleks minu elutee selline olnud.

Mis juhtus?

Sõitsime 1976. aastal Musta mere äärde Gelendzikki puhkama. Ta läks ujudes kaotsi. Otsisime kolm ööd-päeva ja leidsime ta lõpuks … ilma jalgadeta. Ilmselt mõni mootorpaat tõmbas teda. Kõige hullem oli ta kirstus tagasi tuua. Seejärel hakkasingi ainult tööd tegema. Võib-olla ma poleks olnud nii pühendunud õenduse arengule, kui mul oleks olnud pere ja lapsed.

Aga mul on palju õe ja venna lapsi. Meil on suur pere, üle 100 liikme. Saame kõik hästi läbi ja suhtleme palju. Tunnen ennast oma pere keskel väga rõõmsana.

Mis on olnud Teie elu suurimad õppetunnid?

Läbielamised, mis on andnud tugevust ja kindlameelsust. Ma olen väga tänulik oma isale, kes on meid kasvatanud nii, et inimene ei tohi olla kibestunud, vaid peab olema rõõmsameelne. Nii saab ka kergemini raskustest üle.

Eriti oluline on meeskonnatöö. Mul on vedanud, minu kõrval on olnud alati toetavad inimesed. Sain aru, et ilm a tugeva meeskonnata ei saavuta midagi.

Olen südamest tänulik Soome, Rootsi ja Taani õdedele, kes tulid meid õpetama ajal, mil me ei teadnud üldse, mis on õendus ja õendusplaan. Olen tänulik, et sain käia nende juures õppimas. Meil oli vaja teha üks revolutsioon.

Rääkige sellest revolutsioonist.

1991. aasta sügisel, kui olin Meditsiiniõdede seltsi (MÕS) esinaine, viisime läbi suurürituse, kus ennistasime Eesti Õdede Ühingu nimetuse, MÕS oleks saanud siis 25-aastaseks. Tegime ühingule lipu ning lasime selle õnnistada Kaarli kirikus, sellele järgnes rongkäik läbi Tallinna. See oli erakordselt vajalik. Me saime näidata, et õed on midagi väärt.

Ilmuma hakkas ajaleht Õe Sõna. Meditsiinikoolide õe õppesse hakati vastu võtma ainult keskkooli baasil ja õppeaega pikendati senise kahelt aastalt kolme aastani. Õppekava korrigeeriti, viidi sisse õendusalased õppeained ja vajalik õppematerjal tõlgiti soome keelest. Pidasime läbirääkimisi Tartu ülikooliga ning jõudsime nii kaugele, et võeti vastu esimene kursus õenduse üliõpilasi. Õpe ei olnud päris selline nagu oleksime soovinud, eesotsas olid siiski arstid ja õpe küllaltki arstikeskne. Oli suur pööre, kui meditsiinikoole hakkaksid juhtima õed, mitte arstid.

Kuidas see läks?

Väga raskelt, sain kahel korral suure auditooriumi ees rängalt mõnitada ja sõimata. See on jätnud hinge sügava jälje. Esimene kord oli peaarstide kolleegiumil, kui käisin peaarstidele seletamas, mis on õde ja õendus. Teine kord oli perearstide seltsi ees, kui tahtsin organiseerida koduõendust. Hoidsin mõlemal korral end tagasi, et mitte nende ees nutma hakata ja nutsin pärast kodus.

Aga aeg on näidanud, et Teil on õigus olnud.

Jah, nüüd on olemas kooliõendus, koduõendus, pereõendus – kõik see tuli välja võidelda ja läbi raskuste.

Kuidas uute süsteemide loomine käib?

Õppisime koduõendust nii Taanis kui Soomes, kuid ikkagi tegime lõpuks oma mudeli. Õppisime ka õendusabi, meil ei olnud vanasti sellist mõistet. Meil oli õde, arsti abiline, kes täitis neid korraldusi, mida arst andis. Õde ei teinud mingeid oma plaane, nüüd on meil õendusplaanid. Ma ei unusta iialgi, kui esimest korda soomlased küsisid, mitme etapiline töö teil on, kas kahe- või kolmesüsteemne. Olin siis Meremeeste haiglas ülemõde. Ütlesin läbi tõlgi, et mina ei tea mitte midagi, aga ärge seda ütelge, teeme väikse pausi.

Mis tunne see oli?

Kohutav, mul oli häbi. Me ei teadnud mitte midagi, sest polnud seda õppinud ega õendusplaani näinud. Küsisin pausi ajal oma Soome kolleegide abi, et nad räägiks, mis nende süsteemide vahe on. Sain vastuseks, et kahesüsteemne on õde ja hooldaja ja kolmesüsteemne, kui on lisaks ka abiõde. Läksime tagasi ja vastasin, et oleme kindlasti kahesüsteemsed, meil on õde ja hooldaja.

Malmö õed käisid meid siin õpetamas. Lisaks organiseerisin Tartu Ülikooli õe kursuse üliõpilastele praktika nii Soome kui ka Rootsi. Nad õppisid seal kahe aasta jooksul ning osad õed saatsin sinna veel eraldi, ning käisin ka ise seal õppimas. Õed õpetasid meile õenduslugusid ja näitasid oma töid ja tegemisi. Selle järgi hakkasime koostama enda oma – millist meie tahame, millise süsteemiga meie läheme.

Ühel kohtumisel, mida raha puudusel korraldasin omaenda kodus, küsisid Taani esindajad, et mida mina tahan, kas ma saan palka. Ütlesin, et ma ei saa palka, teen seda ühiskondlikus korras. Seejärel pakkusid nad mulle finantseerimist, millest keeldusin. Vastasin, et meil on vaja koolitust. Nii sündis 1993. aastal Eesti-Taani ühisprojekt õdede rakendusliku kõrghariduse õppekava väljatöötamiseks. Igast koolist käisid seal õendusmudeleid õppimas kaks õpetajat ja meie ühingust kaks õde, lisaks Taani õed. Taani ja Rootsi hakkasid meile saatma erialaseid raamatuid, mille tõlkisime eesti keelde. Minu eriline tänu Mare Kraavile, kes töötas tollel ajal Haridusministeeriumis ja oli meile igati toeks ja abiks.

Õppekava valmis 1996. aastal ja samal aastal võeti vastu õdesid uue õppekava alusel, õppeajaga 3,5 aastat. Meil oli väga äge vaidlus Tartu Ülikooliga. Mulle pole kogu elu jooksul nii palju professoreid helistatud kui siis. 1996. aastal said meditsiiniasutused kutsekõrgkoolideks ning meie nõudsime, et direktor peab olema õde.

Mida Te oma elutööks peate?

Seda, et õdedel on kõrgharidus ja kraadiõpe, ja et meil on koduõendus ja kooliõendus. Meid käisid külastamas rahvusvahelise õdede nõukogu tegevdirektor ja president Constance Holleran ja Kirsten Stallknecht, kes mõlemad on teaduskraadiga. Läksime tolleaegse dekaani juurde näitama, et siin on õed, kellel on kaks teaduskraadi. See aitas tuua ülikooli bakalaureuse- ja magistrikraadi, nüüd on meil veel ka doktorikraad.

Kui Ilme Aru pälvis esimesena õenduses magistrikraadi, siis ma ütlesin, et võin nüüd minna puhkusele, nüüd on suur elutöö tehtud.

Pean oluliseks ka seda, kui EÕÜ võeti esimesena endistest Nõukogu Liidu liikmetest vastu Rahvusvahelise Õdede Nõukogu liikmeks.

Tänu Rootsi ja Soome toetustele saime 1993. aastal Madridis olla kaheksakesi. Neid tundeid on raske kirjeldada. Seisime koos asepresident Aime Kulliga suurel amfiteatri laval ja Eesti esindaja kutsuti koos Rootsi Õdede Liidu presidendiga tunnistust vastu võtma. Viiskümmend aastat ei olnud meie lipp lehvinud, see oli tõeline ime ja au.

Ma arvan, et igaüks minu asemel oleks teinud sama. Võib-olla ainult selle vahega, et mul on tagala kõigi elusündmuste puhuks. Ilma selleta on väga raske.

Kes on olnud Teie tagala?

Minu suur pere on minu kõige suurem toetaja. Eriti minu kaksikutest õde ja vend, kes on minust kaks aastat vanemad. Mul ei ole olnud elus ühtegi südamesõbrannat, sest selleks on olnud minu õde. Ei ole päevagi, kus me jätame rääkimise vahele, mõnikord räägime suisa neli-viis korda päevas. Sama on vennaga. Nad on igal eluhetkel minu kõrval, nii kurbuses kui rõõmus.

Lisaks peab töö juures olema toetav kollektiiv. Ma olen alati enda ümber organiseerinud juhtivatest õdedest tuumiku, kelle peale saab loota. Õnneks oli ka arste  – Laur Karu, Vello Subi, Heljut Kapral –  kes mõistsid õdesid ja said aru, et tervishoius on põhitandemis õed. Õdede ühingus oli meil tugev juhatus ja volikogu. Olen südamest tänulik oma asepresidentidele – Aime Kull, Mall Põder, Piret Tamm ja kõigile juhatuse liikmetele.

Mu viimane töökoht oli koduõenduses. Läbi suurte raskuste rajasin esimesena koduõendusteenuse ja lõime koos Ana Peebo ja Valentina Hazinskajaga ettevõtte OÜ Koduõde. Seal oli mul suurepärane meeskond, tundsin tõelist naudingut. Kui tervis poleks alt vedanud, töötaksin seal ehk tänaseni.

Meil oli õdedega usalduslik suhe, püüdsin nende jaoks alati aega leida. Mul oli ainuke nõue, et ei tohi salata, ükskõik, mis on juhtunud. Ma ei riielnud kunagi, leidsime alati mingi väljapääsu. Suhtlen nendega siiani, nad ütlevad endiselt mulle „meie mamotška“. Tähtis on armastada oma kolleege ja neist hoolida. Nad peavad tundma, et sa seisad nende eest.

Kuidas on õed ajaga muutunud?

Mul on hea meel, et õed on saanud iseseisvuse ja et meil on eriõed. Aga ma olen väga kurb, et osadel on puudu empaatiast, neil ei ole armastuse tulukest. Õed on jäänud arvutisse ja kontakti haigega sageli ei ole, seda tahaks tagasi tuua.

Millest see on tulnud?

Õdedel on alati väga palju tööd olnud ning selle taha ei saa pugeda. Tänapäeva inimesed ei ole aga enam nii vastupidavad, nad on nõrgemad. Oleme nad isa ära hellitanud.

Inimesed on eneseteadlikud, nad teavad, et sellise koormusega ei pea töötama ja nad ei tööta. Ega vanasti me ei julenud öelda, kui meile tuli lisapatsient. Kui õed ei suuda sellise koormusega töötada, tuleb midagi ette võtta. Aga suuresti on see ajastu mõju, noored ongi praegu iseteadlikud. See ei ole paha, aga ei tohi ka üle võlli minna.

Mis pilguga Te tänast õdede liitu vaatate?

Väga suure südamesoojusega. Mulle teeb rõõmu nende entusiasm. Ma näen nende võitlusvõimet. Rõõmu teeb nende rahvusvaheline töö, mis vahepeal väga soiku jäi. Me peame olema pildil ja näitama, mida oleme saavutanud. Nende õige siht teeb südamest rõõmu. Ma olen nii tänulik, et Anneli Kannus seda veab. Näen temas vahel iseennast.

Kes on olnud Teie eeskujud?

Olen väga palju õppinud Erna Bostonilt. Ta oli tasakaalukas ja väljapeetud. Enne mind oli MÕSi esinaine Maimu Jürgenson. Imestasin tema kindlameelset hoiakut. Ta oli alati galantne ja korrektselt riides. Mul on meeles ka Anita Metsmäe, kes oli keskhaigla ülemõde. Ta juhendas koolis praktikat ja õpetas ka seda, kuidas kitleid kokku panna. Õdede ühingu esimest presidenti Anna Ermat pole ma kahjuks näinud, aga olen temast palju lugenud. Mul on meeles tema sõnad õdedele, et õppige ükskõik mida, aga jääge õdedeks.

Mida on patsiendid Teile öelnud sellist, mis kaasas käib?

Kõige rohkem käib kaasas tänulikkus ja seda ei pea alati sõnadega väljendama. On ju raskeid patsiente, kes ei ütle midagi, aga näed tänutunnet nende silmadest ja hoiakust – see on väärtus omaette.

Näen, kuidas lähedane rõõmustab, kui ma tema juurde lähen. Kasvõi see, et viin ta kuhugi parki istuma. Seda me saame alati oma lähedastele võimaldada. Ükskõik kui vilets oled, ikka õue, viimse hingetõmbeni. Haiged vajavad seda lähedust.

Olen siit ilmast ära saatnud mitu väga lähedast inimest, sealhulgas oma isa ja vennapoja Cardo Remmeli. Iga kord kui valuhoog tuli, panin käe pea alla ja hoidsin käest. Nägin, kuidas see valu leevendas. Olen mõistnud, kui tähtis on lähedase lähedus ja puudutus. See kergendab ja annab tahet veel elada.

Haigeid ei tohi üksi jätta. Tähtis on, et õed saaksid sellest aru ka haiglas ja ei peidetaks ära kellasid, millega õde kutsuda, eriti hooldekodudes. Tähtsa reformina tahan ära mainida ka selle, et hooldekodudes on õed. Seda ajasime väga kaua ja see sai teoks pärast mind.Kui veel saaks Tallinna õenduskeskuse, aga see unistus vist niipea ei täitu.

Rääkige sellest, mis see peaks olema?

Kokku pidi koonduma tugipersonal, hooldekodu, õendushaigla, koduõendus, tegevusteraapia ja sotsiaaltöötajad. Oli veel juttu õenduskeskusest, kus töötavad paralleelselt koos sotsiaalhooldajad ja õed. Seda mudelit oleme näinud nii Rootsis kui ka Taanis ja Soomes. Loodan, et see projekt läheb kunagi läbi.

Praegu on nii, et kui kodus on raskelt haige inimene, käib tema juures lisaks õele ka sotsiaalhooldaja. Oleks loogiline, et nad teeks omavahel koostööd. Näiteks võiks hooldaja inimest pesta vahetult enne seda, kui õde läheb siduma. Järgmine kord läheb hooldaja näiteks ülehomme, aga õel ei olegi võib-olla vaja minna, kui hooldaja vaatab üle, et kõik on sidemega korras. Kuidagi ei saa seda tervishoidu ja sotsiaaltöö poolt kokku, olgugi, et meil on üks ministeerium.

Tegime ka õenduskodude projekti ja käisime sellega mitu korda ministeeriumis. Ei saa sedagi tehtud. Meil on praegu õendushaigla, kus inimene saab olla maksimaalselt 60 päeva, aga kuhu ta edasi läheb? Oleme seda ajanud juba kümmekond aastat, kui mitte rohkem.

Kas Te mõne autasu olete ka Eesti riigilt saanud?

Olen küll. 1999. aastal sain Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgi. Mul on 2006. aastast ka Tallinna teenetemärk õendusabi korraldamise eest ning terve hulk tänukirju. Mulle pakuti veel teist teenetemärki, kui me Lennart Meri põetasime, aga ma ütlesin, et ühel õel ei sobi saada kahte ordenit.

Rääkige oma tööst Lennart Meriga.

See oli väga suur väljakutse. Ta oli ikkagi meie president, tundsime tema ees suurt aukartust. Korraldasime ööpäevase valve, et ta saaks võimalikult kaua olla oma kodus. Ta harjus meie õdedega nii ära, et kui ta lõpuks haiglas oli, nõudis ikka samu õdesid ning haigla õdedega ei leppinud.

Tema ainuke tungiv palve oli, et ta ei taha kaotada väärikust ka sel hetkel, kui ta sureb, ning seda ma talle lubasin. Kui tema tund tulema hakkas, helistas mulle valves olev õde ja ma läksin tema juurde, et teda toetada. Ta suri vaikselt. Me tõesti püüdsime teha kõik, et väärikus jääks lõpuni alles.

Kuidas aidata inimesel väärikalt surra?

Me peame teda hindama, viimase hetkeni. Me ei tohi näidata, et ta on juba surija. Ta on elav olend, inimene, viimase hetkeni. Nii kaua kui süda töötab, kui silmad kinni lähevad ja veel natuke edasi, sest me ei tea, millal kuulmine kaob.

Öelge mõned üldinimlikud soovitused, kuidas oma eluga päriselt midagi saavutada?

Ütlen alati, et tuleb seada eesmärgid ja tahta. Peab olema tahtejõud. Vaatamata kõigile raskustele. Midagi ei saa peale sundida, inimene ise peab tahtma.

Kui me iseseisvusime ja ma kuulsin, kuidas Soomes ja Rootsis õed elavad, tekkis mul kinnisidee. Ma ei suutnud millegi muuga tegeleda kui vaid sellega, kuidas meie õed saaksid iseseisvaks. Eesmärgini jõudmiseks peab tahtma kogu südamest, pead sisimas põlema. Vaid nii saad innustada ka teisi. Kõnet ei saa pidada, kui sa ise ei ole innustatud.

Fotod: Magnus Heinmets