Viljandi haigla psühhiaatriakliiniku õendusjuht Ilja Tretjakov soovitab vaimse tervise probleemide ennetamiseks investeerida aega enda ja lähedaste jaoks.

Mis viis teid mõttele minna Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õeks õppima?
Minus on kogu aeg olnud aitamise soov ja kuskil gümnaasiumi keskel teadsin, et mind huvitab tervishoid. Meditsiinipisikuga nakatas mind ema, kes on samuti õde. Kõigepealt proovisin ülikooli arstiteaduskonda, aga kuna ma polnud kindel, kas saan sisse, siis kandideerisin ka Tartu Tervishoiu kõrgkooli. Arstiteaduskonda ma ei pääsenudki. Olin muidugi pettunud, aga alustasin siiski õe erialal õpinguid. Ja elu läkski sellist teed pidi, et õendusest ma enam välja ei saanud, ajapikku hakkas see rohkem ja rohkem meeldima, muutusid arusaamad ja hoiakud, ja nägin, et õenduses on huvitavaid väljakutseid.

Kuidas jõudsite vaimse tervise valdkonda?
Ma ütleks, et algpõhjus oli juhus. Kooli ajal saime käia praktikal erinevates haiglates ja osakondades, nagu näiteks kardioloogia, sisehaiguste, kirurgia, ortopeedia, EMO jne ning üks viimaseid praktikaid oli psühhiaatria. See toimus Tartu Ülikooli kliinikumi laste psühhiaatria osakonnas, kuhu kool mind ilmselt kuidagi juhuslikkuse põhimõttel määras.

Ja hakkas meeldima?
Esimene nädal oli hirmutav küll – et mis asi see selline on!? See oli niivõrd erinev somaatilisest meditsiinist. Õe tööülesannetes on palju käelisi tegevusi – õendusprotseduure, ka elustamist ja esmaabi. Seda eriti intensiivravi, EMO ja kiirabi töös. Aga psühhiaatria ja eriti laste psühhiaatria oli täiesti teistmoodi. Esimene nädal oli üsna šokeeriv – ega ma ei saanud aru, mis seal teha tuli. Aga praktika oli 120 tundi ja aja jooksul kuidagi ma seal harjusin. Mul õnnestus saada lastega hea kontakt ja sealt edasi juba praktika sujus. Umbes kuu aega pärast praktikat kirjutasin vanemõele, et kas ma saaksin sinna tööle minna. Algul ei olnud neil vabu kohti, aga kuskil kuu aja pärast helistati ja küsiti, kas olen jätkuvalt huvitatud, sest üksus laienes ja värvati uusi töötajaid. Sealt edasi arenes kõik hästi kiiresti ja sinna valdkonda ma n-ö ära uppusin.

Milline on inimene, kes sobib õeks?
Oluline on aitamise soov. Mõistmine. Empaatiavõime. Need peavad õel olemas olema. Ka suhtlemise ja kuulamise oskus peab kõigil olema sõltumata sellest, millises erialavaldkonnas õena töötada. Samamoodi ka probleemi lahendamise oskus, kohanemise oskus, sest õendus ja tervishoid areneb kogu aeg ja muudatusi tuleb nii dokumentatsioonis kui ka töövõtetes. Paindlikkus ja meeskonnatööoskus on kõige kriitilisemad. Iseenesestmõistetavalt ka sõbralikkus ja viisakus.

Millega vaimse tervise õde tegeleb?
Meie põhiline tööriist on pea. Põhitegevus on patsiendi ärakuulamine ja sellest tulenevalt tema terviseseisundi hindamine, terviseriskide analüüsimine, terviseprobleemi olemuse kirjeldamine patsiendile, elustiilialane nõustamine. Vaimse tervise õde püüab paika panna esmase tegevusplaani, arutame, kuhu patsient edasi suunata, mida teha. Ja vajadusel ka üldine terviseseisundist lähtuv nõustamine – näiteks kuidas toime tulla tugevate tunnetega, kuidas oma seisundit jälgida, mida tähele panna. Kuna vaimse tervise õe vastuvõtule võivad tulla nii esmased kui ka korduvad patsiendid, siis sellest tegevused veidi varieeruvad. Ravimite väljakirjutamise õigust vaimse tervise õel ei ole, kuid saame toetada igati raviprotsessi nõustamisega.

Millal peaks pöörduma vaimse tervise õe vastuvõtule?
Ühest soovitust on siin raske anda, kuna sümptomid on väga erinevad, alustades unehäiretest ja lõpetades elutüdimusmõtetega. Aga nagu kõigi muude tervisehädade puhul, kui on tunne, et midagi on valesti või on mingi sümptom, mis hakkab elu segama ja muutub häirivaks, on ilmselgelt aeg pöörduda abi järele.

Kui on võimalik oma mure ise leevendada, siis on muidugi mõistlik alustada lihtsamatest eneseabi võtetest. Samuti võib tervisemurede leevenemisele abiks olla tervislik toitumine, piisav liikumine, korralik unehügieen. Küll aga tuleks elutüdimusmõtete puhul pöörduda kohe ja seda mitte edasi lükata. Oluline on kindlasti see, et kui inimene ise ei märka, siis võiksid seda teha tema lähedased. Vaimse tervise probleemidega tasub meeles pidada, et üldjuhul ei teki need päeva pealt ja kujunevad sageli erinevate läbielamiste tulemusel.

Kes käivad vaimse tervise õe vastuvõtul?
Tulevad lapsed, noored, täiskasvanud, eakad – kõik vanusegrupid on esindatud. Tore on see, et järjest enam on inimesi, kes teavad, kuhu tulla. Selles osas on olukord läinud kindlasti paremaks, et inimesed leiavad õige spetsialisti üles, teatakse, et selline inimene nagu vaimse tervise õde on olemas.

Milline on vastuvõtt?
Ikka alustatakse enda tutvustamisega. Seejärel tutvutakse patsiendiga. Kui on kaasas lapsevanem või lähedane, siis temaga ka. Olen uurinud, mis põhjusel nad vastuvõtule tulid ja kuidas ma saan neile abiks olla. Seejärel uurime avatud küsimustega tasapisi edasi, kuidas patsient toime tuleb ja kuidas igapäevane elu välja näeb. Tõsi on see, et usaldusväärse õhkkonna tekitamine võib võtta aega ja seda ei pruugi tunnise vastuvõtuga esimesel korral saavutadagi. Paljud probleemid on isiklikud ja nende avamine ei ole alati lihtne. Oluline on inimene ära kuulata ning anda talle võimalus ennast tühjaks rääkida.

Mis aitab usaldust luua?
Usaldust aitab luua see, et ma kuulan inimest ilma hinnanguteta. Tuleb olla hästi erapooletu, samas näidata üles huvi. Tuleb kasutada aktiivse kuulamise tehnikaid, peegeldada seda, mida patsient ütles. Mina soovitan patsienti kuulata paberi ja pastakaga, vältimaks samaaegset trükkimist klaviatuuril, mis nõuab oma tähelepanu. Kuigi ma tean, et see lisab hiljem tööd juurde, sest pead pärast ümber trükkima, sest ka dokumentatsioon on oluline. Aga pigem teha märkmeid siiski paberile. Sõltuvalt sellest, kui hästi inimene ennast avab ja kui suur on tema teadlikkus, kui hästi ta oskab ise oma probleeme täheldada, otsustan, kas on uuesti vaja kohtuda. Kui luua hea õhkkond, siis järgmine kohtumine on meeldivam ja nii see edasi läheb.

Mis patsiendist edasi saab, kui ta vastuvõtul ära käib?
Kergematel juhtudel jätkab patsient tavapärast elu. Või paneme paika esmased sammud. Kui on uinumisraskused või meeleolu alanemine, täidab patsient näiteks päevikut. Teise variandina vajab patsient suunamist täiendavatele uuringutele. Samuti võib õde otsustada suunata patsiendi psühhiaatri vastuvõtule või kokku kutsuda võrgustiku, kuhu on kaasatud arst, patsiendi lähedased, sotsiaaltöötaja. Kõik oleneb, kui tõsine ja mitmetahuline on probleem. Keerulisematel ja kiiret sekkumist nõudvatel juhtudel suunatakse patsient statsionaarsele ravile.

Milline on eesti inimese vaimne tervis?
Kui selles valdkonnas töötad, siis vahel tundub, et kõigil on mingit sorti vaimse tervise mure. Päris nii õnneks siiski ei ole. Ilmselt on paljudel mingil ajahetkel keerulisi olukordi, mis nõuavad tähelepanu ja väljenduvad stressis või üldises vaimses kurnatuses. On teada, et meeleolu- ja ärevushäired on ühed levinumad psüühikahäired üle maailma ja Eesti pole siin mingi erand. Kui vaadata statistikat, siis võib öelda, et igal aastal lisandub umbes 20 000 psüühikahäire diagnoosiga ambulatoorset patsienti. Tervise Arengu Instituudi (TAI) statistika järgi on meil umbes 90 000 ambulatoorset psühhiaatrilist patsienti, kellest umbes 10 000 vajavad ka statsionaarset ravi. Ja kindlasti on meil diagnoosimata psüühikahäireid. Vaimse tervise rohelises raamatus on välja toodud, et iga viies inimene kogeb vaimse tervise probleeme. Iseküsimus on, et kui paljudel areneb see häireks.

Muidugi andis vaimse tervise halvenemisele oma osa ka COVID-19 pandeemia, eelkõige sellest tulenevad piirangud ja tõsised muudatused elus. Kõige parem on vaimne tervis 18–24 ja 35–49-aastastel. Kõige kehvem aga 65-aastastel ja vanematel. Positiivne on see, et TAI 2021. aasta vaimse tervise uuringu I küsitluslainest 76% osalejatest oli oma eluga rahul või väga rahul.

Kuidas vaimse tervise probleeme ennetada?
Alustada tuleb juba lapseeast, aidates lapsevanemana lapsel probleeme ennetada ja ära tunda ja õpetades nendega tegelemist. Paljud probleemid saavad alguse sellest, kui peres on suhted korrast ära. Aga väga palju aitab, kui lapsevanem on olemas, räägib ja märkab, kuidas lapsel läheb. Tihti mõeldakse, et mul on palju tööd ja ma olen väga väsinud. Samas aeg läheb kiiresti ja näiteks viie aasta pärast märkad, et aega on ikka vähe, kuid noorel on meeleoluhäired. Aja leidmine, märkamine ja suhtlemine aitab paljusid probleeme ennetada. Kui seda võtta kui investeeringut tulevikku, siis nagu iga investeerimisega tegelev inimene teab, siis tulemust kohe ei saagi, kõik tuleb tasapisi. Aga perekonda ja suhetesse investeerimine on kindlasti üks tulusamaid.

Kust see aeg leida, kui ometi on vaja nii palju tööd teha?
Kui inimesed tahavad teha palju tööd ja tervishoius on see sage, siis tuleb ka seda planeerida. Ja sama on perega olemine – selliseid koosviibimisi nagu teatrisse, restorani või reisile minek tasub ette planeerida. See ei tähenda, et iga õhtu või päev peab välja nägema kui graafikujärgne tegevus, ent näiteks heaks abivahendiks on perekalender. Üldiselt tuleks alustada lihtsamatest tegevustest, nagu koos söögi valmistamine, koos söömine, jalutamine jne ning kasulik on luua peretraditsioonid.

Kas sul endal jätkub oma lähedaste jaoks piisavalt aega?
Siin ma olen kehvas olukorras. Soovitan teistel aega leida, aga endal ajaga hästi ei ole. Kuna ma elan Tartus, siis kuskil 8–10 tundi vaba aega nädalas veedan ma autos, et Viljandisse tööle jõuda – füüsilisele tervisele see muidugi hea ei ole, aga ma loodan, et see on hea vaimsele tervisele. See on aeg, kui mul tekib võimalus oma mõtted ära mõelda. Kui ma koju jõuan, siis mul töömõtteid enam peas ei ole.

Kuidas te perega ühist aega leiate?
Aeg on väga napp. Kuna käin tööl, koolis, tegelen koolitamisega, siis vaba aega justkui ei ole, aga just selliste tihedate graafikute kõrvalt me ka koosolemise aega planeerime. Õhtud oleme koos ja teeme koos süüa, sööme koos. Aga väljasõidud, reisid või spaasse minekud ja ka oma isiklikud tegevused tuleb pikemalt ette planeerida.

Milline inimene sa vabal ajal oled?
Kõige enam vaba aega on mul öösel, aga seda olen üldiselt üritanud kasutada magamiseks. Kui mul on või kunagi oli rohkem vaba aega, siis ikka klassika – sport, muusika ja huvitab ka IT-valdkond. Soojemate ilmadega on minu hobiks discgolf. See on hea rahulik värske õhu spordiala, mis vajab keskendumist, mõtlemist, planeerimist, analüüsimist ja aitab akusid laadida.
Kui on sobiv tuju ja vaba päev, siis vahel eksperimenteerin söögitegemisega, kokkan millegi uue kallal, mida varem pole proovinud. Vahel õnnestub, vahel mitte eriti, aga mõningaid omaks kujunenud ja lemmikuid retsepte mul juba on. Mis puudutab raamatuid, siis õpingute tõttu loen pigem teaduskirjandust. Hobide seisukohast võtan seda ajanappust siiski kui ajutist ebamugavust. Igale poole ei jõua. Kuna praegu on peres ka üheaastane tütar, siis temaga üritan veeta kõige rohkem vaba aega, mis mul on.

Oled Verge metoodika koolitaja. Mis on Verge?
Verge on agressiivse ja vägivaldse käitumisega toimetuleku metoodika. Verge on norrakeelne sõna ja tähendab järelevalvet, eeskostet ning metoodika ise on ka Norrast pärit. Alates 2012. aastast õpetatakse Verge metoodikat ka Eestis.
See meetod sisaldab praktilisi toimetulekutehnikaid nii verbaalse kui ka füüsilise agressiooniga. Samuti pannakse suurt rõhku ennetustöö ja piiride seadmise olulisusele, mis aitab ära hoida olukordade eskaleerumist. Verge meetodi füüsiliste võtete keskmes on inimlikkus, turvalisus, valutus ja efektiivsus ehk eesmärk on ka agressiivse patsiendi ohjeldamisel kasutada füüsilisi sekkumisi, mis on inimväärsed ega tekita lisakahju. Meetodit rakendatakse põhiliselt tervishoiu-, sotsiaal- ja haridusvaldkonnas.

Kas Eestis on vaimse tervise õdesid piisavalt?
Eks õdede puudus on igal pool, aga viimastel aastatel on see olukord paranenud. Eestis on pärast talviseid lõpetamisi kokku 150 vaimse tervise õde. Viis aastat tagasi oli neid umbes neli korda vähem. Samas ei ole lõpuni teada, kui paljud töötavad oma erialal. Sotsiaalministeeriumi välja antud vaimse tervise rohelises raamatus on öeldud, et õdede ja psühhiaatrite suhtarv võiks olla umbes üks ühele, seega spetsialiseeritud psühhiaatriline abi vajaks juurde ca 60–110 vaimse tervise õde. Kui aga rääkida ka esmatasandi tervisekeskuste vajadustest, siis vajadus on oluliselt suurem. Igal juhul on olukord läinud oluliselt paremaks, aga arenguruumi veel on.

Kui populaarne on noorte õdede hulgas vaimse tervise valdkond?
Kindlasti pole see ebapopulaarne. Oma osa on ka praktikal, mida õe õppe käigus läbitakse. Ega mina ka kooli minnes ei arvanud, et psühhiaatria on huvitav ja et ma võiksin sellele pühenduda. Hetkel on põhiõppe õdedel kokkupuude psühhiaatrilise patsiendi praktikaga väga erinev, kuid selle läbimine võiks olla kohustuslik. Tervishoiukõrgkoolides saab omandada magistrikraadi tasemel vaimse tervise õe kvalifikatsiooni. Sellega küll juhtus selline paradoksaalne lugu, et kaks aastat tagasi seda õppekava Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis ei avatud, kuna eelnenud aastal oli gruppi äärmiselt keeruline täis saada. Samas eelmisel aastal oli huvilisi, kes soovisid õppima tulla, mitu korda rohkem kui õppekohti. Vastu võeti vaid 12 parimat. Populaarsuse tõusule aitab kindlasti kaasa ka vaimse tervise õenduse kui eriala areng – erinevate terapeutiliste oskuste omandamise võimalus ja kasutamine, mis laiendab vaimse tervise õe rolli ning võimekust töötada erinevatel tasanditel veelgi iseseisvamalt.

Kui hästi on vaimse tervise teenus kättesaadav?
Vaimse tervise valdkonnas töötab palju eri spetsialiste. Samas on enamikust spetsialistidest puudus, sh psühhiaatrid, vaimse tervise õed, kliinilised psühholoogid. Eestis on neli psühhiaatriakliinikut, kus abi on kättesaadav, iseküsimus on ligipääsetavuses ehk järjekordades. Kindlasti on ambulatoorne abi paremini kättesaadav Tartus ja Tallinnas. Lisaks on juurde tekkinud erakliinikuid, mis omakorda on laienenud, perearstikeskused ja esmatasandi tervisekeskused. Igal pool küll ei ole vaimse tervise õde, aga ka perearst saab inimese esmased vaimse tervise mured ära lahendada, kuulata või märgata riske, mis viitavad vaimse tervise häire kujunemisele või olemasolule. Kättesaadavust on kindlasti parandanud e-konsultatsioonide võimalus, digiregistratuur ja kaugvastuvõtu võimalused. Kuigi päris igal pool abile väga hästi ligi ei pääse, on võimalusi võrreldes viie aasta taguse ajaga siiski oluliselt rohkem.