13.–14. oktoobril kohtusid Sloveenias muinasjutulises Bledis Euroopa Õdede Nõukogu (EFN ehk European Federation of Nurses Associations) assambleel Euroopa õendusorganisatsioonid. Kohtumine andis võimaluse arutada päevakohaseid teemasid ja jagada parimaid praktikaid.
Viimasest näost näkku kohtumisest oli möödunud juba ligi kolm pikka aastat ja rõõm taaskohtumise üle oli suur. Delegaate võõrustas koos EFNi juhtkonnaga Sloveenia õenduse ja ämmaemandate liit, kelle presidendiks on Monika Azman. Olid töised kaks päeva. Sloveenia hoolitses hea võõrustajana ka selle eest, et delegaadid saaksid osa kohalikust kultuurist ja toidust. Eesti Õdede Liitu esindasid kohtumisel asepresident Gerli Liivet ja Põhja piirkonna juht Marleen Mägi.
Eriõendus on üle Euroopa populaarne teema
Eriõendust käsitlevate teadustööde avaldamine on hoogustunud üle maailma ning näha on, et eriõenduse teema on aktuaalne ja oluline. Assambleel anti ülevaade EFNi läbiviidud üleeuroopalise eriõenduse uuringu tulemustest. Uuring koosnes kirjanduse ülevaatest ja eriõendust käsitlevast küsitlusest, millega uuriti, kuidas vastab riikide praktika ICNi (The International Council of Nurses) eriõenduse juhendmaterjali soovitustele. Küsitlusele oli vastanud 35 Euroopa riiki. Tulemustest selgus, et vaid 11 riigis, nende seas Eestis, on riiklik regulatsioon, mis sätestab eriõdede haridustaseme. Euroopas varieerub eriõenduse rakendamine aga suurel määral. Uuringu töörühma juht oli Wandy Preston Ühendkuningriigist, töörühma kuulus ka Gerli Liivet. Uuringu täpsemad tulemused avaldatakse tõenäoliselt rahvusvahelises õendusajakirjas International Nursing Review. Artikli valmimisel anname sellest kindlasti eestikeelse ülevaate õendusportaalis.
Uuringu tulemuste tutvustamise järel arutas eriõenduse tuleviku üle ka EFNi professionaalne komitee. Ühiselt toetati ettepanekut täiendada järgneva aasta jooksul EFN tööjõu Matrix 3+1 dokumenti, mis annab suunised õdede ja eriõdede pädevuste kohta. Järgneva 2–4 aasta jooksul töötatakse välja eriõenduse arendamise teekaart, mis tugineb hea praktika näidetele ja toetab riike, kes ei ole teemaga nii edukalt edasi liikunud. Viie aasta pärast on plaanis uus küsitlus, et hinnata arengut. Loodame, et siis on palju enam riike, kus eriõed praktikas päriselt tegutsevad. Tulevikus asutakse arutama selle üle, et ehk oleks mõistlik eriõendust reguleerida hoopis üleeuroopalise direktiivi tasemel.
Rahvusvaheline ametikohtade klassifikaator vajab uuendamist
ICNi tegevjuht Howard Catton tõstatas assambleel teema, et kuigi õendus on viimasel aastakümnel oluliselt muutunud, on ILO ehk Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ametikohtade klassifikaator ajale jalgu jäänud. Klassifikaatori korrastamine on oluline eelkõige rahvusvaheliselt võrreldava statistika kogumiseks. Praegune klassifikaator ei juhindu haridustasemest ja riikides kehtivatest regulatsioonidest, vaid tööülesannetest. Õenduses on aga väga oluline arvesse võtta ka pädevusi ja õdede haridustaset.
ICN on juba kahel korral vastava märgukirja ILO komisjonile edastanud ja on olemas plaan ametikohtade klassifikaatori uuendamiseks, aga planeeritav ajaraam ei rahulda õendusvaldkonna eksperte. ILO selgitas haridusnõuete puudumist sellega, et õenduses on riigiti palju variatsioone ja see takistab ühetaolist käsitlust. Kahjuks ei ole ILO revisjonitöögrupis õde, mistõttu on sisendi andmine eriti oluline. Tööjõu komitee arutas teemat ning leidis, et EFN ja ICN peavad ühendama jõud, et teha ILO ametikohtade klassifikaatoris vajalikud muudatused, mis päriselt aitaksid valdkonna arendamisele kaasa, mitte ei takistaks seda.
Ühine valmistumine elanikkonna vananemiseks
Kolmas suur teema, mida assambleel arutati, oli pikaajaline hooldus (ingl long term care). Rõhutati, et eakate- ja õenduskodudes jaguneb vastutus hooldusel oleva inimese eest tervishoiu- ja sotsiaalteenuse vahel. Teenuse kvaliteedi tagamises peavad mõlemad pooled teadma, mis on kellegi ülesanded, et teha sisukat koostööd.
Eakatekodud ei ole täna kuskil Euroopas atraktiivseks töökohaks õendus- ja hoolduspersonalile, seega on nendes asutustes suur õppinud spetsialistide puudus ja olemasolev meeskond on sageli alamotiveeritud. See viib teenuse kvaliteedi langemiseni ja suurendab vigade tekkimise riski. Eaka elanikkonna osakaalu suurenemine Euroopa rahvastikus aga nõuab, et teemaga aktiivselt tegeletaks ning leitaks lahendusi praeguste kitsaskohtade lahendamiseks. Tuleviku võimalustele ja ohtudele tuleb mõelda praegu, mitte alles siis, kui tulevik on kohal.
„Vaikne tiksumine“ on jõudnud ka õendusse
Paljudes töövaldkondades üle maailma räägitakse järjest enam nähtusest, mida nimetatakse „vaikseks tiksumiseks“ või sõna-sõnalt vaikseks tööst loobumisest (ingl quiet quitting). Seda nähakse juhtuvat juba mitmes Euroopa riigis ja see on jõudnud ka õendusesse. Lihtsustatult tähendab see, et töötaja tuleb tööle, teeb nii vähe kui võimalik, lisaülesannetest keeldub, koolitustest ei ole huvitatud ning kui vahetus läbi, lahkub minuti pealt. Kui töökohal tekib konflikt, siis pigem lahkub ta päriselt, mitte ei püüa olukorda lahendada. Õendus ei ole aga eriala, kus sellist olukorda saaksime lasta tekkida. Eestis pole meie teada teemat veel uuritud ja seega puudub ülevaade, kui palju seda esineb. See võiks kindlasti olla huvitav uurimisteema terviseteaduse magistrantidele.
Kõikidele eelnevatele teemadele lisaks arutati assambleel ka EFNi 2023. aasta eelarvet ja (lobi)tegevusi. Plaan on kulusid järgmisel aastal vähendada. EFNi liikmed soovivad eelarve osas suuremat läbipaistvust ja leidsid, et vajalik on kirjeldada selged eelarvepõhimõtted, mida tulevikus aluseks võtta. Moodustati töörühm, kuhu Eesti esindajana kuulub ka Gerli Liivet. Lisaks kuuluvad töörühma esindajad Hispaaniast, Islandilt, Šveitsist, Belgiast, Maltalt ja Ühendkuningriigist. Eelarve põhimõtted peavad olema valmis järgmise aasta aprilliks, kui kogunetakse taas Horvaatias.