Meil oli au veeta juulikuus kaheksa töist päeva Montrealis, kus toimus Rahvusvahelise Õdede Nõukogu (ICN) volikogu ja kongress. Sõit Kanadasse kestis 12 tundi ning ajavahega kohanemiseks meil aega ei jäänud, sest kohe maandumise järel olime juba tegudel.

Meie päevad möödusid Montreali linna südames suures konverentsikeskuses, mille all oli metroojaam, mõnesaja meetri kaugusel vanalinn, Hiina linnaosa ja kaubandustänav. Ühel õhtusel jalutuskäigul õnnestus meil põgusalt osa saada keskväljakul toimunud Jazz-festivalist, kus saime hetkeks hinge tõmmata ja töömõtted pausile panna.

Õdede hääl peab olema kuulda

ICNi kolmepäevasel volikogul olid kohal 76 riigi esindajad. Esimesel päeval võeti arutlusele õdede pandeemiajärgne väsimus ning õdede jätkuv puudus. ICN koondas aruandes „Recover to rebuild“ („Taastumine taasülesehituseks“) üle saja uurimistulemuse, mille järgi suureneb halveneva tervise ja elanikkonna vananemise tõttu vajadus tervishoiuteenuste järele, kuid seoses õdede puudusega halveneb teenuse kättesaadavus. See on paratamatus, kui riigid kohe ei tegutse. Õed vajavad väljaõpet ja hoidmist, õdedesse peab investeerima. Kahjuks enamik valitsusi seda vajadust ei näe, mistõttu õdede töötingimused halvenevad ja olukord muutub järjest tõsisemaks.

Lisaks räägiti volikogus ja ka kongressil palju koostööst. ICN on olnud kaasatud nii G7 kohtumisel kui ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) ja Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) tippkohtumistel. Tehakse kõik endast olenev, et õdede hääl oleks kuulda. Koostöös EFNiga (European Federation of Nurses Associations) tehti Rahvusvahelisele Tööorganisatsioonile (ILO) pöördumine õendusklassifikatsiooni teemal, mis ei väärtusta õendust piisavalt ja peaks olema paremini kooskõlas õendusarendustega. Lisaks on toetatud kriisikoldeid nii Ukrainas ja Afganistanis kui ka Aafrika riikides. Ka kliimamuutused on ICNi tegevustes tähelepanu all, sest see mõjutab otseselt õendust ja inimeste tervisevajadusi.

Kõikidele maailma õdedele suunatult kutsuti hiljuti ellu veebipõhine õppeplatvorm, kus on fookuses patsiendiohutus ja WHO õenduse ning ämmaemanda ülemaailmsed strateegilised juhised. Koostöös ICNi kuuluvate õendusorganisatsioonidega alustati mentorprogrammiga, mille eesmärk on toetada väiksemaid ja alles loodud riiklike õdede liite. Kõik ICNi välja antud juhismaterjalid on andnud suure panuse erinevate riikide õendusarendusele. Näiteks eriõenduse areng on kiire paljudes riikides ja peatselt antakse ICNi poolt välja ka uus eriõendust toetav raport.

Volikogu teisel päeval kohtusid kõrvalruumis eri riikide õendusüliõpilased. Eesti esindust kahjuks ei olnud, sest pandeemia tõttu on meie üliõpilased viimased kolm aastat olnud pigem passiivsed. Samas loodame väga, et olukord peagi muutub, sest panustama oodatakse neid nii Euroopa kui ka maailma tasemel. Tudengite kaasamisest räägiti lisaks volikogule palju ka kongressil. Noored on meie tulevik, oluline on saada nad kaasa rääkima kohe õpingute ajal, siis tekib ka harjumus olla kuuldud ja muutuste juures.

Head sõnad annavad jõudu

Volikogul oli meile kaks eriti head sõnumit. Kõigepealt anti ülevaade ICN liikmesriikides tehtud küsitluse tulemustest, kuhu andsime sisendi ka meie. Eesti esindajatena paistsime väga hästi silma mitmes aspektis – edu palgaläbirääkimistel, eriõdede uued õigused, õendusmääruse koostamine, magistritasemel eriõdede õppekavad ning mitmekülgne koostöö erinevate osapooltega, sh koormusnormide arutelud.

Teine oluline tunnustus oli see, et Eesti Õdede Liidule anti ICNi liikmesuse pronkstaseme auhind (ICN Membership Inclusiveness Bronze Award). Auhinnaga tõstetakse esile õdede esindusorganisatsioonid, kes on oma igapäevategevusega saavutanud eeskujuliku taseme. Lisaks ametlikule tunnustusele tulid mitme riigi esindajad meile ka eraldi tänu ja tunnustust avaldama ning sooviti jõudu samal teel püsimisel.

Põnev konverentsimaailm

Pärast volikogu toimus viiel järgneval päeval konverents, millest võttis osa üle 6000 õe kogu maailmast. Konverentsile esitati kokku 5871 ettekande teesid. Gerli Liivet, Anneli Kannus ja Marleen Mägi esitasid Eesti Õdede Liidu nimel konverentsile kolme ettekande tutvustused, millest aktsepteeriti kaks – posterettekanne õe ja eriõe pädevustest ning suuline ettekanne eriõenduse arendamisest. Suulises ettekandes kajastasime viimase kahekümne aasta eriõenduse arendustegevusi Eestis. Viie päeva jooksul oli võimalik kõikidel osa saada seitsmest plenaarist, ICNi regiooni sessioonidest, 17 sümpoosionist, 17 meistriklassist ja 66 väiksemast sessioonist. Lisaks saime osa suurest näitusealast ja erinevatest pisematest üritustest. Loomulikult ei olnud meil võimalik kõikjal osaleda, kuid põhjaliku eeltöö tulemusel tegime siiski oma valikud.

Meie hommikud algasid plenaaridel, kus olid fookuses inimõigused ja teineteisest hoolimine. Tutvusime Kanada tervishoiusüsteemiga ja kuulasime juhtimisgurude lugusid. Kõik peetud arutelud olid huvitavad. Toome siinkohal välja mõned mõtted, mis kõlama jäid.

• Õed tunnevad empaatiat patsientide suhtes, aga kasvatama peaksime empaatiat oma kolleegide vastu.
• Mitte inimeste heaks, vaid inimestega koos.
• Juhtide peamine roll on hoolitseda inimeste eest, kes hoolitsevad patsientide eest. Kui sul on halb töökultuur, siis õed ei armasta enam oma tööd ja kutset.
• Hea juht näeb enda ümber olevaid inimesi tõusmas endast kõrgemale.
• Sihikindlus, koostöö ja armastus on muutuste võti.
• Abiõed ehk nn odavõed ei ole õed. Nende osakaal ei tohi suureneda, sest see on oht meie tervishoiule ja patsiendiohutusele.

Osalesime ka mitmel sessioonil. Euroopa regiooni sessiooni õnnestumisse oli meie panus suur, sest koostöös Sinisilm Films videoproduktsiooni tiimiga valmis kolm lühifilmi. Lühifilmides tutvustasid oma töövaldkonda kogu maailma õendusele kooliõde Laura Somelar, pereõde Tiina Käi ja vaimse tervise õed Ragne Läheb ja Rimma Semjonova. Mitu väliskolleegi tunnustasid Eesti õendust õlale patsutades ning kiitsid Eesti esmatasandis töötavaid õdesid.

Ettekanne avas uksed rahvusvahelisse ajakirja

Meie suuline ettekanne eriõenduse arengust toimus 3. juulil, sessioonil nr 38. Peame tunnistama, et enne ettekannet olid närvid pingul, sest 20 aasta arendustegevuste ülevaade tuli edasi anda kõigest 10 minutiga. Saal täitus kiirelt, kuulama olid tulnud ka kolleegid Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolist ja Lääne-Tallinna Keskhaiglast. Aitäh toetuse eest, Ülle, Ulvi, Kristi ja Aleksei! Vahva oli see, et kuulajate seas olid inimesed, kes raporteerisid nähtut saalis meie Eestis olevatele kolleegidele. Nii saabus tagasiside kohe ka otse Eestist.

Pärast ettekannet tuli mitu inimest veel eraldi eriõenduse teemal suhtlema ning saabus ka soove, et me oma ettekannet jagaksime. Kui olime juba kodus tagasi, leidsime kirjakastist palve kirjutada rahvusvahelisse õendusajakirja artikkel samal teemal. Nüüd siis kirjutame ja kui avaldatud, anname kindlasti teada.

Eesti õendus paistab silma maailma õenduses. Oleme kvalitatiivsetele muutustele suunatud ja seda osatakse meie õeskonnas kõrgelt hinnata. Saabusime koju suure hulga uute kontaktidega ja kogemuse võrra rikkamana. Nüüd tuleb hakata mõtlema uute teeside peale, sest juba 9.–13. juuni 2025 toimub järgmine ICNi kongress, seekord meie kallite naabrite juures Helsingis.