Tartu Ülikooli Kliinikumi ämmaemand Marrit Kanna töötas pärast eriala omandamist 16 aastat Inglismaal, enne kui Tartus tööle asus. Intervjuus jagab ta mõtteid võõrsil ammutatud kogemustest.  

Kuidas te jõudsite ämmaemanda tööni? Milline oli teie Inglismaal õppimise kogemus? 

Ma läksin koos perega 2004. aastal Inglismaale ning õppisin seal kohalikus ülikoolis ämmaemandaks. Hakkasin tööd tegema juba kooliskäimise ajal, kuna Inglismaal moodustab praktika õppest väga suure osa.  

Inglismaal saab õppida eraldi kas ämmaemandaks või õeks. Õendus jaguneb omakorda kolme suunda: täiskasvanute õendus, lasteõendus ja vaimse tervise õendus. Olulised märksõnad on teaduspõhisus ja elukestev õpe – sa vastutad ise oma täiendkoolituste ja kutsepädevuse uuendamise eest.  

Minu õpingute ajal oli õeks ja ämmaemandaks õppimine Suurbritannias veel tasuta, kuid mõni aasta tagasi see muutus. Nüüd peab õpilane ise maksma õppemaksu 9250 naela aastas. See tähendab, et ümberõppele enam väga ei mõelda, kuna võlakoormus kasvaks väga suureks. Ka magistriharidus on tasuline. Eestis on väga hea õendushariduse süsteem, inimesed peaksid seda rohkem hindama ja austama. 

Millised on peamised erinevused Eesti ja Inglismaa tervishoiusüsteemi vahel?  

Inglismaa tervishoiusüsteem on riiklik ning erinevalt Eestist saavad tasuta tervishoiuteenust kasutada kõik, kes riigis elavad ja residendi staatust omavad. Süsteem on üles ehitatud nii, et patsiendile ei kaasne mingisuguseid tasusid (ei voodi- ega visiiditasu), kõik on National Health Service’i ehk NHSi poolt kaetud. NHSi alla kuuluvad ka perearstid, kiirabi ja sotsiaalvaldkond (nt hooldekodud, tugiteenused jne). Seega on tegemist väga suure süsteemiga ning selle mahukus on lisaks kasulikkusele ka palju probleeme tekitanud.   

Mida võiks välja tuua ühe või teise süsteemi eelistena?  

Eeliseks on kindlasti see, et pikaajalised arengusuunad on ühiselt välja töötatud ning iga haigla ei pea strateegiate loomisega eraldi tegelema. Siia alla kuuluvad näiteks kvaliteedijuhtimise, patsiendiohutuse, patsiendikesksuse strateegiad ja paljud teised. Infovahetus eri organisatsioonide ja haiglate vahel on tunduvalt efektiivsem ja kiirem, palju pööratakse tähelepanu elektroonilise ühtse süsteemi loomisele. 

Uudistes on palju kajastatud õdede streiki Inglismaal. Millised on seal valdkonna suurimad väljakutsed?  

Streigitakse suuresti samade probleemide pärast, mis on Eestiski tuttavad: töökoormus, palk, töötingimused ja -keskkond. Kuna personalipuudus on suur – Inglismaal on puudu 50 000 õde ja ligi 2000 ämmaemandat – siis pole harvad juhud, kui tuleb teha 14-tunniseid tööpäevi ilma söömata ja pausideta.  

Kuigi palganumber on Inglismaal suurem, siis ka elukallidus on hoopis teine. Inglismaal on vahemaad väga suured, aga nii ühistransport kui ka auto omamine on kallis. See tähendab, et tööl käimiseks tuleb teha suuri kulutusi. Paljud on leidnud, et neil on lihtsam töötada mujal, kus palk võib olla küll väiksem, aga tööd saab teha kodu lähedal ning väiksema stressitasemega. 

Olukord on muutunud nii hulluks, et paljud õed kasutavad toidupankasid. Kadunud on motivatsioon, COVIDi aeg tõi läbipõlemise – oli hirm ja teadmatus.  

Streikimise põhjus peitub ka selles, et õed näevad, kuidas kujunenud olukord mõjutab patsiendiohutust ja teenuse kvaliteeti, mida suudetakse pakkuda.  

Millised olid suuremad üllatused, kui te Eestisse tagasi tulles siin tööle asusite? 

Inglismaal on hooldaja, õde, ämmaemand ja arst võrdne ning ühtne meeskond. Ei tule kõne alla, et õde teeks mõne protseduuri teadmata, miks see on vajalik. Kõik arutatakse meeskonnas läbi. Lisaks on erinevused juhtimiskultuuris. Eestis on süsteem arstide poolt juhitud, Inglismaal on haiglates sageli osakonnajuht õde või ämmaemand ning õed kuuluvad kindlasti ka tippjuhtkonda. Iseseisvus ja austus eri ametiastmete vastu on see, mida Inglismaal näeb rohkem.  

Mis võiks Eestis paremini olla? 

Ohu- ja kahjujuhtumite registreerimise süsteem Eestis juba toimib, aga arenemisruumi on veel hoiakute kujundamisega. Ravivigadest tuleb tuleviku jaoks õppida, mitte süüdlast otsida. Me kõik teeme vigu, aga peaksime saama taolistest olukordadest õppida, et patsiendiohutus paraneks.  

Alati saab muutuda patsiendikesksemaks ja patsiendisõbralikumaks. Ka ravijuhendeid võiks olla rohkem ja need võiksid olla spetsiifilisemad ning ühiselt kasutusel, et kõik saaksid pakkuda sarnase kvaliteediga teenust.  

Milliste kultuuriliste või muude eripäradega tuli Inglismaal töötades arvestada?  

Suhelda tuli eri kultuuridest pärit patsientide ja personaliga. Patsiendid võivad olla pärit eri piirkondadest või ei pruugi üldse inglise keelt rääkida, see mõjutab kvaliteetse hoolduse ja teenuse pakkumist väga. Inglismaal ei tohi näiteks perekonnaliiget tõlgina kasutada, sest kunagi ei tea, kuidas peresisene olukord sõnumi tõlkimist mõjutab. Haiglas, kus ma töötasin, oli pidevalt kasutamiseks olemas telefonipõhine tõlketeenus. 

Tükk aega eemal töötades jäi alguses silma siinne suhtumine teise rassi või usuga inimestesse, keda natuke nagu kardeti. Tegelikult pole nüüd enam Eestis mitmekultuurilisus võõras. Meil on siin asüülitaotlejaid, palju välistudengeid ja omajagu erineva kultuuritaustaga paare.  

Tervishoiutöötajatel tuleb nii rahvuslikke, usulisi kui ka näiteks ealisi jm omapärasid hakata rohkem arvesse võtma, patsiendid on muutumas ja me peame ajaga kaasas käima. 

Tooge mõned näited! 

Näiteks ortodokssetel juutidel ei viibi mees enamasti sünnituse juures või kui viibib, siis seisab seljaga sünnitaja poole ning loeb raamatust palveid. Kui mees soovib vastsündinut süles hoida, siis peab ämmaemand olema vaheisik, sest mees ei tohi veritsevat naist puudutada. On tavaline, et naine läheb paariks nädalaks pärast sünnitust meie mõistes n-ö sanatooriumisse, et puhastuda ja alles siis koju minna. 

Islamikultuuris viibivad mehed järjest rohkem sünnituse juures, aga väga traditsioonilises perekonnas on tavaliselt sünnitoetaja mehe ema. Vastsündinule pannakse näpuotsaga mett huulele, mis peaks lapsele head õnne tooma. Samuti keeratakse paberileht rulli, pannakse lapsele vastu kõrva ning meesterahvas sosistab nii vaid lapsele mõeldud esimese palve. Esimese paari nädala jooksul aetakse nii poistel kui tüdrukutel juuksed täiesti maha. Need on sellised väiksed süütud asjad, mida peab teadma, et neist mitte ehmuda. 

Mida võiks Inglismaal kogetust Eestisse üle tuua? 

Kogukonnateenuse, sealhulgas koduteenuse pakkumine ämmaemanduses ja õenduses on asi, mis juba on suurema süsteemina käima lükatud.   

Inglismaal on õdede ja ämmaemandate igapäevatöös teadustööst ja -uuringutest lähtumine väga oluline, see tuleb juba koolist kaasa. Ei ole üldse kummaline, kui õde otsib tööajal välja mõne erialase artikli, mis aitab tal olukorra teaduspõhiselt lahendada. 

Kindlasti tuleks Eestis suurendada infovahetust sotsiaalvaldkonna ja haiglapersonali vahel, et me saaksime pakkuda ühtset mudelit või teenust.  

Arusaadav, et andmekaitset on vaja, kuid meie töö on kohati raskem, kui me ei näe haiglas, kui on toimunud lastekaitse sekkumine või koduvägivalla juhtum. Teinekord kuuleme olukordadest, mis osutuvad suureks probleemiks, alles hiljem või koduvisiitide käigus. Mitte et Inglismaal see süsteem ideaalne oleks, kuid infovahetus eri ametkondade – haigla, politsei, lastekaitse jt vahel on kindlasti parem. Sideme loomine ametkondade vahel on äärmiselt oluline. 

Sama kehtib ka hoolekandesüsteemi puhul. Haigla personalil oleks oluline teada, et patsienti koju saates tema hoolekanne kodus toimib, tal on kodutoetus ja tugiisikud.