Šveitsi õdede liit tundis huvi, kuidas mõjutavad Eesti e-lahendused õdede igapäevatööd. Nemadki soovivad ellu viia muutusi, millega tagada ühtse info kättesaadavus tervishoius.

Asusin Eesti Õdede Liidu juhatuses tööle 2016. aastal ja minu prioriteediks said rahvusvahelised suhted. Sel hetkel ei olnud meil veel otsekontakte, teadsime Euroopa ja maailma õendusorganisatsioonidest vaid nii palju, kui veebilehtedelt infot leidsime. Tänaseks oleme arvestatavad koostööpartnerid nii Euroopas kui ka kogu maailmas. Meid kaasatakse EFNi (European Federation of Nurses Associations) ja ICNi (International Council of Nurses) volikogudesse ja töögruppidesse ning meilt küsitakse väga sageli ekspertarvamust. Eelmise aasta oktoobris tuli kiri healt kolleegilt, Šveitsi Õdede Liidu rahvusvaheliste suhete juhilt Roswitha Kochilt, kes kutsus mind Šveitsi kongressile sessiooni üheks peaesinejaks.

Olukord Šveitsi tervishoiumaastikul

Šveits on oma pindalalt veidi väiksem kui Eesti, aga inimesi on seal oluliselt rohkem. Kui meid on 1,3 miljonit, siis nende rahvaarv on suisa 8,7 miljonit. Šveitsil on neli ametlikku riigikeelt: saksa, prantsuse, itaalia ja romanši keel. Ligi 70% rahvastikust räägib saksa ja 20% prantsuse keelt ning ka kongress oli kakskeelne.

Eesti on juba ligi 30 aastat digiriik, kuid Šveitsis see nii ei ole. Eriti tervishoiusektoris tunnetavad šveitslased oma mahajäämist. Neil ei ole sellisel kujul tervise infosüsteemi nagu meil ja andmed, mis tekivad tervishoiuteenuse osutamise käigus, kuuluvad teenust osutavale asutusele ega koondu kesksesse süsteemi. Erinevate tervishoiuasutuste süsteemid on eraldi, dokumenteerimine käib eri keeltes ning omavahel infot ei vahetata. Nüüd on ka Šveits riigina liikumas e-tervise suunas ja minu ettekanne aitas neil näha, kuidas võiks terviseinfo liikuda õe vaates, kui info liiguks digitaalselt ja andmete omanik oleks inimene ise.

Eesti Õdede Liidu panus kongressil

Olin palutud esinema digilahenduste ja innovatsiooni sessioonile ja minu ettekande teema oli „E-Eesti õdede ilu ja valu“. Ettekande õnnestumisse andsid oma panuse TEHIK, Ida-Tallinna Keskhaigla, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Medicum, Medendi ja Pirita Perearstikeskus, kes jagasid nii infot kui ka fotomaterjale. Ettekandes andsin lühiülevaate Eesti Tiigrihüppe projektist ja kiirest infotehnoloogilisest arengust viimase 30 aasta jooksul. Põgusalt peatusin meie e-riigil, kuid fookus oli eelkõige e-tervise taristul nii õe kui ka inimese vaates. Tõstsin esile meie digiretsepti, digiregistratuuri, e-konsultatsioonid ja e-saatekirjad.

Lisaks kogu ilule tõin välja ka valupunkte, milles õed parendusi soovivad, sealhulgas ootus elektroonilisele õenduskeele rakendamisele, pidevalt suurenev dokumenteerimise maht, juriidilised takistused õdede pädevuse rakendamisel ning parendamist vajav meeskonnatöö eri spetsialistide vahel.

Pärast ettekannet osalesin paneelis koos Šveitsi sotsiaalministeeriumi ametnikega. Üheskoos arutlesime terviseandmete turvalisuse üle, sest šveitslaste jaoks oli võõras mõte tsentraalsest andmebaasist, kus andmete omanik on inimene ise. Suurt muret tekitasid võimalikud küberrünnakud. Sain siinkohal jagada vaid oma kogemust ja kinnitada, et eestlastel on usaldus oma e-riigi vastu suur, andmelekkeid pole esinenud ning naudime info vaba liikumist, mis lihtsustab nii asjaajamist kui ka oma terviseinfo haldamist. Kinnitasin, et mulle kui õele ja Eesti kodanikule meeldib saada nendest võimalustest osa ning ma usaldan riiki andmete turvalisuse tagamisel.

Uued kontaktid ja teadmised

Samal päeval astus ettekandega üles ka Ühendkuningriigi professor Dame Anne Marie Rafferty, kes on viimase 40 aasta jooksul panustanud üle maailma erinevatesse õendusarendustegevustesse ning osaleb aktiivselt nii EFNi kui ka ICNi ettevõtmistes. Ta andis ülevaate õenduse arengust, puudutas soolise võrdsuse teemat ning tõi välja õdede valmisoleku ja jõu järjest enam endi eest seista. Seda kõike tegi ta fotodega, mis illustreerisid jutupunkte suurepäraselt. Saime omavahel tuttavaks ning loodame tulevikus koostööd teha.

Kongressil oli ligi tuhat kuulajat. Tegemist oli hübriidüritusega, saalis oli siiski ligi 700 õde. Mina tegin oma ettekande inglise keeles, kuid sünkroontõlge oli nii saksa kui ka prantsuse keelde. Kuna mõistan saksa keelt, sain osa ka teistest teemadest, mida kongressil käsitleti. Eriti eredalt meenub vaimse tervise õe ettekanne dementsusega inimeste toetamisest. Ettekandja tutvustas ühte projekti ja tõi välja, et kui dementsusega inimestel lastakse süüa ajal, mis tundub neile õige, ega piirata ka söömiseks kuluvat aega või laiemalt ei allutata tegevusi kindlasse ajaraami, vähenes inimeste ravimite kogus ning nad magasid öösiti iseseisvalt kauem ja paremini.

Täname Šveitsi Õdede Liitu kutse ja usalduse eest teemat avada. Lähetus andis palju positiivseid emotsioone – uue kogemuse, palju uusi kontakte ja indu ka edaspidi rahvusvahelistesse suhetesse panustada. Ettekandeid kuulates tõdesin, et tervishoiu digitaalsete lahenduste vallas on Šveitsi tervishoiusüsteemil veel pikk maa minna, kuid õdede ind kaasa rääkida ja sobivaid lahendusi otsida on tugev.