Eda Mudalomp on teadnud juba lapsest peale, et temast saab tervishoiutöötaja. Eda on enamiku oma elust pühendanud inimeste aitamisele, ravimisele ja nõustamisele. Ta on tervishoius inimesi aidanud 39 aastat.

Mis sind inimesena kõige paremini iseloomustab?

Püsimatus. Ma tahan kõike teha ja kõikjale jõuda. Aeg-ajalt hakkab mul peas küpsema mõne põneva ürituse idee. Kui ma olen plaani oma peas peensusteni paika saanud, mõtlen edasi, kuidas ja kelle abiga see teoks teha. Siiani on see väga hästi õnnestunud ning oleme koostöös Põlva haigla ja Eesti Õdede Liiduga korraldanud mitmeid motivatsiooniüritusi.

Mis sind tõmbab üritusi korraldama?

Mulle meeldib organiseerida, suhelda inimestega, saada uusi kogemusi ja avastada uusi paiku. Vähemalt 15 aastat olen vabatahtlikult Põlva haiglas üritusi korraldanud. See sai alguse jaanipidudest, millele lisandusid vastlapäeva üritused ja jõulupeod. Pikka aega oli meil traditsiooniks ka sügismatk. Nüüd on see veidi muutunud ja käime hoopis ilusaid aedu külastamas. Eelmisel aastal käisime Võrus paradiisiaias. See meeldis inimestele väga, info levis ja nii külastasid paradiisiaeda sel aastal ka õdede liidu Tartu liikmed.

Millised on inimesed väljaspool tööd?

Inimesed on rohkem vaoshoitud kui aastaid tagasi. Kui ma alles asusin üritusi korraldama, läks ikka tõsiseks peoks. Enam see nii ei ole, inimesed on muutunud. Ei ole enam raudvara, kes alati üritustel kohal on. Paljud meie haiglast on läinud pensionile või enam üritustel aktiivselt ei osale ning mulle tundub, et noored huvituvad millestki muust. Neli aastat tagasi oli meil pidulik jõuluüritus koos kaaslastega Mooste folgikojas. Tellitud oli ka õhtujuht ja elav muusika. Sellised üritused inimestele meeldivad, kuid hinnad on läinud väga kõrgeks ja korraldamine on seetõttu keerukas. Ma arvan, et see aeg hakkab läbi saama, kus mina noorematele kolleegidele üritusi korraldan.

Kuidas inimesed muutunud on?

Alguses käisime telkimas ja kõik olid rahul. Kui nüüd aga ööbimiskohta kahe valge lina vahel pakkuda ei ole, mõeldakse enne ikka väga hoolega, kui nõustutakse üritusel osalema. Oleme käinud Kihnu saarel ja seal ei olegi hotellis ööbimise võimalust. Sel juhul inimene ikka ööbib telgis ära, aga igatseb ikkagi kahe lina vahel olekut, eks ma ise ka.

Kuidas teha kordaminev üritus?

Mul on meeles esimesed Põlva haigla suvepäevad, mis toimusid Kauksis. See kujunes omamoodi äärmuslikuks, sest ööbisime telkides ning ootamatult tuli tohutu vihmasadu ja äike. Öösel läks veel vool ära ja ansambel pidi esinemise katkestama. Hommikul ei jäänud me aga vihma lõppemist ootama, vaid tegin kiirelt plaanimuudatuse. Sõitsime tookord Kuremäe kloostrit uudistama. Ürituste korraldajana tuleb olla paindlik ja peab olema valmis kiirelt muudatusi tegema.

Olen põhimõtteliselt üksinda korraldanud ka õdede üleriigilised suvepäevad Värskas Hirvemäel. Kui olla juba varem üritusi korraldanud ja kursis, kuidas asjad toimivad, on see täiesti teostatav ning minu jaoks ei ole selles midagi rasket. Mulle meeldibki pigem üksinda üritusi korraldada ja kokkuleppeid sõlmida. Kõige olulisem on, et oleks muusika, toitlustus ja õhtujuht. Muidugi on tähtis ka inimeste meelestatus. Kui inimesed on omaette nurgas, siis ei aita ka pea peal seismine.

Mida ootamatut oled iseenda kohta teada saanud?

Kuigi olen koleeriku tüüpi, suudan viimasel ajal jääda väga rahulikuks. See rahulikkus on tulnud tõenäoliselt ajaga.

Millest sa noorena unistasid?

Ma sain iseseisva elu peale väga kiiresti. Läksin pärast 8. klassi Tartu meditsiinikooli, mille lõpetasin 1984. aastal. Olin siis 18-aastane ja läksin kohe mehele. Praegu olen koos oma koolipõlve armastusega, tänavu täitus meil 16. abieluaasta. Valisime oma pulmapäevaks maagilise 07.07.2007. (Lumivalge KIA Sportage, millega ta intervjuule sõidab, kannab numbrit 707 EDA).

Olen kolmandat korda abielus ja alati võtnud mehe perekonnanime, sest mulle ei meeldinud minu neiupõlvenimi Parras. Nüüd olen uhkusega Mudalomp. Minu abikaasa Tõnu väärtustab oma perekonnanime ja seto päritolu väga kõrgelt. Sellise nimega peabki ringi käima sirge seljaga.

Kust sa ise pärit oled?

Veriora vallast, Leevi külast, praegu on see Räpina vald. Minu ema töötas Põlva rajooni keskhaigla Leevi teraapiaosakonnas pesupesijana. Haigla oli meie kodu lähedal ja silkasin tihti emaga haiglasse kaasa.

Kas sul lapsi ka on?

Mul on kaks poega, Karel on 32-aastane, Kristjan 26, ja ma olen ka vanaema, mu seni ainus lapselaps sai augustis kolmeseks. Õnneks on lapsed jäänud elama minu lähedusse – noorem poeg elab Tartus ja vanem siinsamas Põlvas.

Millest sa mõtlesid, kui sa 8. klassi lõpus kodust ära pidid kolima?

Ma kolisin 1981. aastal meditsiinikooli astudes ühikasse. Elu oli tore, olime pinginaabriga ühes toas. Suur pidutseja ma ei olnud, aga olin muidu aktiivne. Kuna kodu oli kõigest 50 km kaugusel ja käisin igal nädalavahetusel bussiga kodus, siis suurt koduigatsust ei tekkinud.

Mul oli võimalus aeg-ajalt ka koju helistada, sest meil oli kodus telefon. Kõik seda endale lubada ei saanud, mistõttu käidi tihti meie juures helistamas või oodati kõnet.

Mis küsimustega sa koju helistasid?

Erilisi muresid mul ei olnud. Selle küsimusega, kuidas näiteks muna praadida, ma ei helistanud. Ma oskasin süüa teha ja mulle meeldib söögitegemine siiani. Olen mõelnud, et kui ma tervishoius enam ei ole, avan oma kohviku. Olen plaaninud kodukohvikute päeval osaleda, kuid seni olen teiste tegemistega hõivatud olnud. Eelistan spontaanset lähenemist, mulle ei meeldi oma tegevusi pikalt ette planeerida.

Mis su lemmiktoit on?

Hapukapsas igal moel: praekapsas, mulgikapsad, kapsasupp ja salat. Lapsepõlvest on kaasa tulnud traditsioon teha igal kevadel vähemalt korra rabarberilehesuppi, riisiputru ja rabarberikisselli. Olen seda traditsiooni jätkanud, see märgib meie peres suvehooaja algust ning ootan seda kevaditi väga.  Teen siiani selliseid toite nagu sült, pasteet ja pirukad. Ka hapuoblikasupp pole mulle võõras. Minu firmaroaks on liha-singipirukaid. Suitsuliha teeb minu arvates kõik toidud väga maitsvaks. Nii nagu mulgipudru sees peab olema suitsupekk ja sibul, peab piruka sees olema suitsuliha. Siis on asjal õige maitse – uma mekk.

Kuidas sa elus oma tee leidsid?

Ma olen kogu aeg tahtnud olla õde. Ma ei ole kunagi mõelnudki teisiti, et minust võiks keegi teine saada. Ma olin veendunud, et lähen Tartu meditsiinikooli. Kutsusin endaga kaasa ka oma pinginaabri Kaire Ammeri. Tema on samuti jäänud meditsiinile truuks ja töötab praegu kiirabis.

Olen Tartu meditsiinikoolis, praeguses Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis käinud tervelt neljal korral. Kõigepealt läksin 1981. aastal sinna õeks õppima. Uuesti asusin õppima 2003. aastal, kui seal avati õenduse tasemeõpe. Avastasin uue tasemeõppe võimaluse täiesti juhuslikult. Lugesin parasjagu Igor Mangi horoskoobist, et aeg on minna õppima, ja nii ma läksingi õppimisvõimalusi uurima. Kolmandal korral läksin Tartu Tervishoiu Kõrgkooli 2013. aastal ning spetsialiseerusin laste ja noorte vaimse tervise õeks. Vahepeal oli kutseõppeasutusest saanud rakenduskõrgkool ja sellega seoses muudeti ka nime. Viimati käisin magistrantuuris ning 2020. aastast alates on mul terviseteaduse magistrikraad vaimse tervise erialal. Ilmselt ma rohkem enam õppima ei lähe.

Kuidas sa oled nii pikalt tervishoidu jäänud?

Ma olen nii pikalt tervishoius, sest ma ei ole kogu aeg teinud ühte ja sama tööd. Lisaks nahaõele olen ka vaimse tervise õde ja koduõde. Nahakabinetis nahahaiguste erialal olen sügiseks töötanud juba 30 aastat ja see on kõige alus. Kui lähen koduõendust tegema, siis teadmised nahahaigustest ja hooldusest on kulda väärt. Samuti võib kodustel haigetel olla vaimse tervise probleeme ja ma pean oskama nendega suhelda ja neid aidata. Seega üks eriala toetab teist.

Aga sa oled päris päevitunud!

Jah, olen küll. Seda on ka arst märganud ja küsinud, kuidas ma nii päevitununa saan nahahaiguste kabinetis töötada. Vastan selle peale rõõmsalt, et siis ongi võimalus patsiendile öelda, et nii pruun, kui on kabinetis töötav õde, olla ei tohi ja et see on väga ebatervislik.

Aastaid oli Põlva haiglas nahahaiguste arst Aime Laul ja temalt õppisin ma palju. Ta näitas mulle alati erinevaid haigusjuhtumeid ja selgitas tausta, ent me näiteks teietasime üksteist. Me olime ainus paar Põlva haiglas, arst ja õde, kes üksteist teietasid. Kui ma sain 50, siis ta ütles, et nüüd võime juba sina öelda, aga siis ma enam ei saanud, sest see oli juba nii kaua kestnud ja harjumuse jõud on suur.

Nüüd juba üle kümne aasta on Põlvas nahaarst Annika Volke. Ka tema jagab oma teadmisi ja on väga põhjalik. Tunnen, et pärast magistrikraadi omandamist kaasatakse mind varasemast rohkem, seega harituma tervishoiutöötaja sõna on tänapäeval kindlasti kaalukam.

Kuidas sa nii hea välja näed?

Ma ei oskagi öelda, aga ma oskan ennast riietada. Loomulikult on aastatega 10 kilogrammi juurde tulnud, kuid seepärast ma ei pane endale kitsast kleiti selga. Panen sellise, mis mind visuaalselt sihvakamaks teeb. Ükskord üks neuroloog ütles, et pärast 45. eluaastat on soovitatav pikka seelikut kanda, sest sääred ei ole enam nii ilusad. Ja see on tõsi. Kuid vaatamata sellele meeldib mulle kanda ülepõlveseelikuid ja kõrgeid kontsi. Ma ei lähe kunagi kodust välja ilma soengu ja kerge jumestuseta. Kortse võiks muidugi vähem olla, aga need on kõik minu enda kortsud.

Millest need kortsud on tekkinud?

Mulle meeldib mõelda, et need on tulnud itsitamisest, kuid minu elus on olnud ka palju pisaraid. Mul on jäänud seljataha väga raske suhe, millest oli välja tulla äärmiselt keeruline. Olen tundnud väljapääsmatut olukorda. Toonase tervishoiutöötaja palgaga ei olnud mul võimalik omaette eluaseme soetamiseks laenu võtta ja minu tugevalt räsida saanud enesehinnanguga tundus lahkuminek võimatu ja hirmutav. Lõpuks laenasin raha, et osta ühetoaline korter Põlvas. Sain raskest eluperioodist heade sõprade toel üle ja olen praegu väga õnnelik. Ma üldiselt ei ole omaette norutaja ega kannataja. Kui on probleem, proovin välja mõelda, kuidas olukord lahendada.

Tegelikult kipuvad mu silmad märjaks minema pigem suurest rõõmust. Viimati liigutas mind suur tunnustus – Eesti Õdede Liidu poolt mulle antud aasta õe tiitel. Tunnen, nagu oleksin saanud elutööpreemia. Patsiendid õnnitlesid ja tänasid mind. Sain ka kõnesid ja sõnumeid ning selle asemel, et olla maru õnnelik, tuli mul hoopis liigutusest vesi silma.

Millised tänusõnad on sulle kõige rohkem korda läinud?

Hiljuti tuli mind tänama üks inimene selle eest, et ma hoolisin. Tal olid käed tohutus lööbes ja ma mäletan, et võtsin need käed oma pihku. Ta tundis minu käte soojust ja hoolivust ning see oli jätnud talle väga sügava mulje. Seda aastaid hiljem ütlema tuldud tänu vastu võttes sain aru, et olen teinud midagi sellist, mis on inimest hingepõhjani liigutanud.

Kuidas sa lastega töötades neile ligi pääsed?

Minu juurde jõuavad lapsed, kellel on mure ja kes ei oska seda kellegagi jagada. Lõpuks on mure nii suur, et nad valivad pigem neutraalse võõra inimese, kelle poole pöörduda. Tihti sellest piisabki, et sind on ära kuulatud ega ole tegude või mõtete pärast hukka mõistetud.

Teisalt jõuavad minuni vaimse tervise probleemidega lapsed. Kuna töötan väikeses maahaiglas, on meie võimalused paraku piiratud. Kui laps vajab psühholoogilist nõustamist või ravimit, saan neile soovitada pöördumist näiteks Viljandi haiglasse, kus on olemas vastava eriala spetsialistid, psühholoogid ja psühhiaatrid.

Kuidas sa koduõenduseni jõudsid, mis sind seal hoiab?

Koduõendust olen teinud ligi kümmekond aastat. See on teistsugune õetöö – sa oled alati väga oodatud. Nahahaiguste kabinetis töötan enamasti laua taga ja jagan soovitusi, kuid koduvisiitidel saan teha praktilist sidumist ja kateetrite vahetust. Koduõenduspatsiendid on enamasti eakad, nii 80–90-aastased. Ka nemad saatsid mulle pärast tunnustuse saamist sõnumeid ja helistasid. Olin väga üllatunud, et see neile korda läheb.

Kuidas sa ennast Eesti Õdede Liidus leidsid?

Tulin Eesti Õdede Liitu aastal 2007, kui toonane asepresident Tiiu Kõrran kutsus mind juhtima Põlva piirkonda. Aasta hiljem saime Põlvamaa ühendusega parima piirkonna tunnustuse. Pidasin seda ametit 13 aastat, seejärel toimus ühinemine ja jäi alles neli suurt piirkonda. Piirkonnajuhina tundsin kõiki liikmeid, mul oli nagu oma Riigikogu, 101 liiget. Praegu olen usaldusisik, Eesti Õdede Liidu volikogu liige, kuulun terviseõenduse seltsingusse ja löön aktiivselt kaasa ürituste korraldamisel.

Mida on Eesti Õdede Liit sulle pakkunud?

Mulle kui püsimatule inimesele on Eesti Õdede Liit olnud suurepärane väljund. Liit on avardanud tohutult minu silmaringi ja pakkunud arenguvõimalusi. Olen saanud väga palju uusi tutvusi ja osalenud huvitavatel koolitustel.

Eesti Õdede Liidu eesotsas on tõeliselt tugevad ja tegusad juhid. Me ei ole kunagi rahvusvaheliselt olnud nii tugevad kui praegu. Selle üle on mul väga hea meel.

Kuidas on õe positsioon muutunud?

Esimese õehariduse sain võrdlemisi ammu, 1984. aastal. Sel ajal oli õde arsti parem käsi ning tegutses arsti juhtnööride järgi. Kindlasti pidi õde tegema seda, mida ütles vanemõde ning oma arvamuse avaldamist pigem ei olnud. Praegu enam sellist hierarhiat ei ole. Nüüd kui ma ise olen nii kaua nahahaiguste osakonnas töötanud, on hoopis mõnikord arstid need, kes tulevad ja küsivad minult nõu. Osalen muu hulgas ka nahavähi ravijuhendi koostamises. Õed on tänapäeval haritud ja arstile igati võrdväärseks partneriks.

Mis sind edasi veab?

Ma lähen iga päev rõõmuga tööle. Minu ümber on väga head kolleegid. Olen töötanud pea 40 aastat ühes haiglas ja mul on välja kujunenud oma sõprus- ja tutvusringkond. Üheks edasiviivaks jõuks on väga hea läbisaamine kolleegidega.