Suure pühendumusega õde-nõustaja Ave Vaidla läheb iga päev rõõmuga tööle, nii juba 43. aastat. Tema tihedatesse päevadesse mahuvad nii vastuvõtud ja koolitused kui ka vabatahtlik töö mitmes ühingus ja liidus. 

Kuidas jõudsid tervishoidu?

Nii minu vanaema, ema, mitu tädi kui ka tädipoeg olid tervishoiutöötajad. Ema töötas psühhoneuroloogiahaiglas õena ja hiljem laborandina. Mulle meeldis mõte töötada ema ja vanaema eeskujul ka ise tervishoiusüsteemis.

Teiste eest hoolitsemine ja aitamine on mulle pakkunud südamerahu juba lapsepõlvest saadik.

Mis ameteid sa oled pidanud?

1981. aastal pärast Tartu Meditsiinikooli lõpetamist suunati mind tööle Tallinna Vabariiklikku Onkoloogia Dispanserisse (VTOD), mis nimetati Eesti taasiseseisvumisel ümber Onkoloogiakeskuseks. Põhja-Eesti Regionaalhaiglaga (PERH) toimus ühinemine 2006. aastal. 2006. aastal läbisin Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli tasemeõppe õenduse erialal. Lisaks käisin ennast täiendamas Soomes, aastatel 2006–2007 õppisin Helsingi rahvusvahelises kõrgkoolis Arcada infektsiooniõeks. 2019. aastal läbisin kliinilise õe erialakoolituse. Nii sai minust eriõde ja alustasin tööd õde-nõustajana. 2019. aastaks olin jõudnud läbida kõik onkoteraapiliste ravivõimaluste eri üksused (kirurgia, keemia- ja kiiritusravi). Lisaks olen töötanud infektsioonikontrolli õena ning 12 aastat onkoloogia- ja hematoloogiakeskuse õendusjuhina. Kogu selle töö kõrvalt olen ennast pidevalt erialaselt täiendanud ning panustanud õendus-hoolduspersonali töövaldkonda professionaalse töökultuuri ja meeskonna loomisega.

Onkoloogiliste ja hematoloogiliste haigetega tegelemine on mulle südamelähedane. Töötan selles valdkonnas juba 43. aastat.

Kuidas on tervishoid selle ajaga muutunud?

Onkoloogiliste ja hematoloogiliste haiguste ravis ja ka teistes valdkondades on viimasel kümnendil toimunud suur läbimurre. Immuunravi ja sihtmärkravi kasutuselevõtt on kaasa toonud vähiravis olulise kvaliteedi  paranemise, pakkudes kestvat ravivastust ja pikaajalist elulemust. Täppismeditsiin, CAR-T ravi (Eestis veel kättesaamatu ravimeetod), ravi isikupärastamine ja personaliseeritud ravi on tänapäeval innovatsioon.

Nii patsientide parem teadlikkus kui ka sõeluuringutes käimine võimaldab avastada haigust varasemas staadiumis. Vähidiagnoosi saanud patsientide arv on Tervise Arengu Instituudi statistika järgi küll tõusutrendis, kuid suremus on vähenenud tänu edusammudele, ennetustele, sõeluuringutele ning uutele diagnostika ja ravi võimalustele.

Minu tööleasumise aastatel tuli keemiaravimid ja antibiootikumid valmistada tavalises protseduuritoas, kus puudusid kaitseriietus ja kummikindad. Meditsiinitarvikud olid korduvkasutatavad, neid puhastasime ja keetsime iga tööpäeva lõpus. Praegu lahustatakse keemiaravimid apteegis, kus on tagatud tsütostaatiliste ravimite tänapäevane käitlemine turvalise keskkonna tagamiseks. Kasutatakse ühekordseid meditsiinitarvikud, mida käideldakse vastavalt ohtlikele jäätmetele kehtestatud nõuetele.

Palun räägi õde-nõustaja tööst.

Minu igapäevatööks on hematoloogiliste ja onkoloogiliste patsientide nõustamine.

Patsiendi raviteekonnal on väga tähtis, et ta ei jääks oma murega üksi. Haigla keskkonnas on teekond läbi mõeldud ja probleemide ilmnemisel on abi kohe kättesaadav. Selleks et inimene ka kodus hakkama saaks, vajab ta kogenud õe (eriõde-nõustaja) põhjalikku nõustamist ja suunamist. Tuleb arvestada iga patsiendi iseärasusi ning selgitada võimalikke ravist tulenevaid kõrvaltoimeid ja seda, kuidas nendega toime tulla.

Kui inimene saab vähidiagnoosi, on see šokk. On arusaadav, et kõik räägitu ei jää korraga meelde ja vajab korduvalt üle rääkimist. Omal kohal on siin raviskeemide kirjalikud teabelehed ning ravimite manustamist kirjeldavad ravilehed, mis antakse patsiendile kaasa. Vajadusel tuleb pakkuda psühholoogi, hingehoidja, sotsiaaltöötaja tuge. See võib aidata inimesel oma teekonda hoopis teistmoodi mõista. Meil on kõik spetsialistid olemas, aga nende juurde saab vaid vajaduspõhiselt.

Lisaks olen veenipordi õde-nõustaja. Oma teadmisi ja oskusi ei jaga ma ainult patsientidega, vaid tegelen ka töötajate koolitamisega. Oma missiooniks pean koolitada Põhja piirkonna õdesid veenipordi kasutamise ja hoolduse vallas, et patsiendid saaksid aktiivravi lõppedes oma kodu lähedal asuvas tervishoiuasutuses veenipordiga seotud protseduuridel käia.

See ongi õdede töö – patsiente abistada, juhendada, sisendada usaldust ja turvatunnet.

Mis sind selle keerulise valdkonna juures paelub?

Kui ma tööd alustasin, oli elust lahkujaid väga palju. Haigused olid väga progressiivsed ja ägedad. Tänapäeval on head ravivõimalused ja patsiendid käivad minu vastuvõttudel pikalt. Kõrvaltoimeid muidugi on ja siis on minu roll inimest innustada ravi läbi tegema ja õpetada patsienti kõrvaltoimetega hakkama saama.

Minu ümber on toredad inimesed – toetavad kolleegid ja tänulikud patsiendid. See annab lootust ja jõudu, et ma jaksan ja tahan seda tööd teha.

Kuidas sa ennast hoiad?

Olen tervislike eluviisidega ning noorena õppinud ka aeroobikatreeneriks. Varakevadest hilissügiseni armastan käia oma kodu lähedal jões ujumas. See annab energiat ja jõudu taastumiseks.

Pean väga lugu muusikast. Eriti inspireerib mind professionaalne rokk ja klassikaline muusika. Käime abikaasaga võimalusel erinevate maade kultuuride ja vaatamisväärsustega tutvumas. Kui kodus tagasi oleme, siis saame aru, kui hea siin on olla.

Hindan väga oma peret. Tunnen suurt rõõmu laste ja lastelastega koos olemisest, neid on kokku kuus.

Minu kõrval on juba 43 aastat tubli ja toetav abikaasa, kes hindab õdede tööd kõrgelt ja toetab mind minu õpingutes ja tegemistes.

Millistesse liitudesse ja ühingutesse sa kuulud?

Lisaks Eesti Õdede Liidule kuulun ühiskondlikesse organisatsioonidesse, nagu Eesti Leukeemia- ja Lümfoomihaigete Liit (ELLL), Eesti Vähiliit ja Eesti Hemofiiliaühing.

Olen olnud ka Eesti Onkoloogiaõdede Ühingu pikaaegne aktiivliige ja juhatuse liige. Olin seal onkoloogiliste ja hematoloogiliste koolituste korraldusmeeskonnas, et harida meie tublisid õdesid aastast aastasse.

Õdede liidus olen olnud alates 2004. aastast, eelnevalt kuulusin MÕSi ja EÕSi. Liitu kuulumine on minu jaoks auasi. Tegutsesin pikalt usaldusisikuna PERHi Hiiu korpuses ning aktiivliikmena PERHis. Praegu olen PERHis peausaldusisik. Mul on ümber kolleegid, kellega koos asju arutame ja juhatuses parendusettepanekuid tegemas käime.

Pärast seda, kui leukeemiaga lähedalt kokku puutusin, liitusin ELLLiga, kus olen tänaseks ka juhatuse liige. Korraldame kaks korda aastas koolitusi, kuhu kutsume erineva valdkonna spetsialiste lektoriteks.

Milline on sinu töökoormus?

Olen töötanud pidevalt täiskoormusega. Minu igapäevatöö on tempokas ja tööpäevad  sisutihedad, saan väita, et intensiivsed.

Minu vastuvõtule tulemiseks ei pea patsiendid end registratuuris registreerima, vaid meil on eelnevalt ajad kokku lepitud. Sageli tulevad ka need, kellega pole aega kokku lepitud. Võtan nad ikkagi vastu, ei ole ühtegi ukselt tagasi saatnud. Ma ei saa abivajajale öelda, et mine ära ja tule teine kord. Minu kohustus on patsienti aidata. Tihti venivad tööpäevad pikaks.

Hakkasin hiljuti lugema vaimse tervise raamatut „Oska öelda ei!“ ning pärast kümne lehekülje lugemist sain aru, et see pole mulle. Väga paljudel juhtudel ma ei saagi öelda ei, aga kindlasti kunagi loen selle raamatu läbi.

Kuidas sa kõike jõuad?

Ma arvan, et ma jõuan sellepärast, et ma armastan oma tööd.

Praegu tulen koormusega toime, aga dokumenteerimine võtab küll väga kaua aega. Seoses patsiendi vastutuskindlustuse seaduse jõustumisega tuleb epikriiside kirjutamisel olla eriti hoolikas. Kui vastuvõtule tuleb 30 haiget, olen kella 19ni majas ja kirjutan epikriise, see läheb kolm tundi üle minu tööaja. Ma ei saa seda jätta ka järgmiseks päevaks, sest siis on uued vastuvõtud. Pean ära lõpetama, et süda oleks rahul ja saaksin öösel magada. Kui midagi veel öösel meenub, trükin hommikul ruttu selle epikriisi. Kuna olen muusikakoolis lõpetanud klaveri eriala, siis trükkimine käib mul väga kiiresti.

Elan Jüris, looduskaunis kohas Pirita jõe kaldal. Meil on maja ees jõgi ja kosk. Vee sulin ja vees olemine annavad mulle väga palju jõudu ja on rahustava toimega. Kunagi, kui maja alles ehitama hakkasime, mõtlesime küll, et ei tea, kuidas seal hakkama saame, aga kõik on saanud. Kõik lapselapsed peavad oskama ujuda. On hästi oluline, et oleks turvaline, kõik teavad, et üksinda veekogu äärde ei lähe.

Nõval Rannakülas on meil ka vahetult merega piirnev suvekodu, kus lastelastega tihti käime. Need paigad annavad jõudu. Muidugi vajavad majapidamised ka palju hoolitsemist ja tegemist, aga lihtsalt ei peagi midagi tulema. Elu ei peagi lihtne olema ja töö ei pea ka lihtne olema. Öeldakse: „Mida rohkem sa teed, seda rohkem ka jõuad.“

Mis tundeid tekitab sinus aasta õe tiitli saamine?

Mul oli tõeliselt hea meel. Selline tunnustus teeb rõõmsaks, annab jõudu ja jaksu edasi töötada.

See on mu elutöö preemia.

Pojad helistasid ja tahtsid kohe Tartusse sõita, aga ütlesin, et tulen koju ja siis tähistame. Sel nädalavahetusel on tähistamist veelgi. Tõeliselt tore, et ka rahvusvaheline õdede päev ja emadepäev sattusid ühele päevale, sellist asja pole varem olnud. Emadepäeva tähistame alati üheskoos kodus valmistatud tordi söömisega.

Kuidas sa puhkad?

Alati, kui ma puhkan, on minu juures lapselapsed. Meil on kodus ka väga suur aed. Pere ja looduslähedane kodu ongi minu maanduspaik.

Käime palju seene- ja marjametsas ja teen korjatud saagist hoidised. Aias on meil marjapõõsad, viljapuud, maasikad, vaarikad ja kasvuhoones tomatid, kurgid, paprikad – kõik on olemas. Kasvatan oma lapselastele võimalikult palju ise. Kui nad mõnikord ütlevad, et tahavad midagi näksida, saan ainult käega aia poole viibata ja midagi ütlema ei pea. Kohe tuleb vastus, et jah, vanaema, me läheme nüüd kasvuhoonesse või aeda maasikaid-vaarikaid otsima. Selle peale vastan: „Väga tore, tublid lapsed.“

Ma küll väsin sellest aktiivsest puhkusest, loomulikult, aga see meeldib mulle väga. Tunnen oma suurest perest ning oma aias toimetamisest suurt rõõmu.

Kas sul jääb aega ka mõne hobi jaoks?

Praegu mitte, aga olen käinud laulmas Rae kammerkooris. COVID-19 pandeemia ajal tulin sealt ära, sest maskidega laulda ju ei saanud ning ma ei tahtnud riskida sellega, et haiguse oma perele, eelkõige haigele emale viin. Praegu läheb kooril väga hästi, nad käivad esinemas ka festivalidel väljaspool Eestit. Kes teab, äkki lähen ühel päeval koori tagasi. Mul on hea muusikaline kuulmine ja saan otse noodist laulda, seega õpiksin laulud vajadusel ruttu selgeks.

Millest sa unistad?

Noorena unistasin, et tahan kindlasti abielluda, lapsi saada ja palju lapselapsi omada – kõik need unistused on täitunud. Kui õeks sain, oli soov ennast koolitada ja edasi liikuda. Ma ei ole kunagi ise uut töökohta otsinud, mind on kutsutud või suunatud. Viimati kui õendusjuhina lõpetama pidin, olin veidi solvunud. Saan aru, et uued tulevad peale, kuid see, kuidas seda kõike korraldati, oli minu jaoks negatiivne.

Mees lohutas, et näe halvas asjas head, ja hakkas tooma näiteid, mis on hea. Ta tuletas meelde, et ma lõpetasin 2019. aastal kliinilise õenduse spetsialisti õppe cum laude ning soovitas mul hakata õde-nõustaja ametikohta looma. Ta ütles, et see ongi minu amet ja kutsumus, see sobib mulle.

Täna olen selle valikuga rahul. Töö on intensiivne, väljakutseid pakkuv ning südamelähedane.

Mis paneb sind iga päev rõõmsal meelel tööle minema?

Ma ei ole 43 aasta jooksul kordagi läinud vastumeelselt tööle. Alati lähen naeratades ja positiivse suhtumisega. Mul on selline töö, mis on patsientidele väga oluline, teen seda hoolivuse ja armastusega. Patsiendid tulevad samuti hea meelega minu vastuvõtule. Olen õppinud selleks, et neid aidata ja suunata vajadusel teiste spetsialistide vastuvõttudele. Meil on väga head tiimid, kellega koostööd teha. Meeskonnatöö on väga oluline.

Patsientide aitamine – see ongi minu töö.

Mida on ema sulle tööellu kaasa andnud?

Mul on õnneks ema veel elavate kirjas. Ta on vähihaige, kes vajab hoolt. Seega pärast tööd jõuan veel ka tema juurde – teda pesema, süüa tegema ja vaatama, et tal oleks kõik hästi ja rohud saaksid võetud. Ta elab üksi ja saab praegu veel hakkama, aga tal on tekkinud kerge dementsus. Ta on 86-aastane ja vähihaigusega elanud juba 15 aastat.

Ema on andnud mulle kohusetunde, aususe ja hoolivuse teha oma tööd südamega. Ta ütles küll, et õe amet on vähe tasustatud, aga tööd jätkub eluajaks ja see ei kao kuskile. Ta soovitas minna arstiks õppima, aga otsustasin, et tahan saada õeks, väga heaks õeks. Mina pole kunagi käinud palga pärast tööl, mul on pere ja toetav mees. Mees küll ütleb, et võiksin võtta väiksema koormuse, aga kuna olen võtnud ette nii suure tüki, ka veenipordi teenuse ja koolitused, mis mulle väga meeldivad, siis ma praegu sellest veel ei loobu ja väiksemale koormusele ei lähe.

Millises vaimus oled oma lapsi ja lapselapsi kasvatanud?

Oleme oma lastele ja lapselastele püüdnud alati edasi anda mõtet, et tuleb paluda, olla tänulik selle eest, mis sul olemas on, ning hoolida ja armastada ligimest. Kui on pahandust tehtud või ebaviisakalt käitutud, siis peab seda endale tunnistama ja andeks paluma. Peab oskama ka andestada.

Piiblis on öeldud: „Jumal aitab neid, kes aitavad teisi.“

Kas andestamine on ka sinu pika abielu saladus?

Usun küll, minu mees on pärit Setomaalt ja ta on kõva pähkel, aga mina (mulk – toim) ei anna samuti järele. Kaks kõva kivi on kokku saanud, aga sobivad. Arutada ja rääkida on vaja palju, muidu ei tule tõde välja. Vahel on nii, et inimesed liiguvad ühes suunas ja neil on üks sihtmärk, aga nad jõuavad sinna erinevat teed pidi. Sel juhul on hea arutada ja aktsepteerida ka inimeste erinevaid valikuid. Tõusud ja mõõnad on kõigil, see ei kao kuskile. Aga iga mõõna juures ei saa kohe öelda, et me ei sobi enam kokku. See pole õige, peab väga palju rääkima, hoolima, üksteisele toeks olema – see toob tulemusi. Inimesele ei anta rohkem, kui ta suudab kanda.