Kuna glaukoom on Eestis üsna levinud silmahaigus, uurisid Tartu Ülikooli Kliinikumi silmakliiniku õed Eesti harrastussportlaste näitel, kas sportimine võib tõsta silma siserõhku ja tekitada suuremat glaukoomiriski.

Ootamatu algusega ,,uus normaalsus”

Glaukoom on spetsiifiline nägemisnärvi neuropaatia, millega kaasneb pöördumatu vastava osa vaatevälja kahjustus. WHO andmetel on nägemispuude ja pimeduse põhjustajana glaukoom silma haiguslikest seisunditest maailmas teisel kohal. Hinnangulise prognoosi järgi oli
2020. aastal glaukoomi tõttu pimedad 11,2 miljonit inimest. Tartus läbi viidud populatsiooniuuringu andmetel on glaukoomi levimus 50-aastaste ja vanemate elanike hulgas 16,5%. Glaukoomi suurimaks riskifaktoriks on tõusnud silma siserõhk, mis põhjustab nägemisnärvi koosseisus olevate närvikiudude mehaanilist kompressiooni. Tõusnud silma siserõhk halvendab ka nägemisnärvi verevarustust. Füsioloogiliseks silma siserõhuks peetakse väärtust alla 21 mmHg. Euroopa glaukoomi ravijuhtnööride põhjal on ainsaks tõenduspõhiseks ravivõtteks silma siserõhu langetamine ja selle madalal tasemel hoidmine.

Füüsiline koormus võib mõjutada silma siserõhku

Füüsilise pingutuse mõju silma siserõhule on süstemaatiliselt hinnatud alles üsna hiljutistes uuringutes. On leitud, et aeroobse füüsilise koormuse mõju on vähemalt lühiajaliselt silma siserõhku langetav, samas anaeroobse koormuse korral olid järeldused vastukäivad. Liigse
koormuse korral võib glaukoomi esineda sagedamini kui mõõduka spordiharrastuse puhul. Ka aeroobne füüsiline koormus võib seega silma siserõhku tõsta. Üldiselt on leitud, et regulaarne füüsiline pingutus ei suurenda glaukoomi esinemise riski. Pingutusaegne silma siserõhk võib aga osadel glaukoomi mittepõdevatel inimestel tõusta patoloogilisele tasemele. Seni pole teada, kas regulaarne silma siserõhu tõus võib olla glaukoomi vallandavaks faktoriks, kuid on teada, et tõusnud silma siserõhk on üks peamisi glaukoomi riskifaktoreid.

Füüsilise pingutuse käigus tõusevad inimeste pulsisagedus ja vererõhk ning nende tõus viib silma uveaaltrakti verevoolu kiiruse ja mahu suurenemiseni ning potentsiaalselt selle kaudu ka silmas toodetava sisevedeliku sekretsiooni suurenemiseni. Sekretsiooni suurenemise
tagajärjel tõuseb silma siserõhk, mis glaukoomi põdevatel ja ka riskigruppi kuuluvatel inimestel on negatiivse tähendusega. Füüsilise pingutuse mõju silma siserõhule on võimalik hinnata vaid seda vahetult mõõtes.

Uuring Eesti orienteerujate seas

Kuna glaukoom on Eesti inimeste seas küllaltki levinud, on oluline kasutada kõiki võimalusi selle kroonilise haigusega toimetulekuks. On väga oluline, et meil oleks ka Eesti populatsiooni olukorda kajastavaid algallikaid glaukoomi ja füüsilise koormusega seotud küsimustele.
Seetõttu viisid Tartu Ülikooli Kliinikumi silmakliiniku õed läbi uuringu, mille eesmärk oli hinnata võimalikku seost südame töö ja silma siserõhu vahel. Valimi moodustasid terved sportlikku liikumist harrastavad inimesed, kelle füüsilisi näitajaid mõõdeti orienteerumispäevakutel
hooaegadel 2022 ja 2023.

Võistluspäevadel on looduses maha märgitud kindla pikkusega rajad, mille võistlejad läbivad. Võistlusrada on avatud mõne tunni ning sportlased lähevad orienteerumisrajale neile sobival ajal. Tänu hajutatud stardile ja finišile oli võimalik teha mõõtmisi vahetult enne ja pärast füüsilist pingutust. Uuringus osales 78 uuritavat, 41 naist ja 37 meest. Neile tutvustati uuringu olemust, mille järel andsid nad kirjaliku informeeritud nõusoleku. Uurimistöö on kooskõlastatud Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komiteega.

Uuritavad osalesid anonüümselt: küsiti nende vanust ja sugu ning distantsi pikkust ja selle läbimise aega. Vahetult enne ja pärast füüsilist pingutust mõõdeti uuritava pulssi, vererõhku ja silma siserõhku. Vererõhk ja pulss mõõdeti elektroonilise vererõhuaparaadiga.

Silmarõhu mõõtmiseks kasutati portatiivset ICare 100 tonomeetrit. Sellesse elektroonilisse seadmesse asetatakse ühekordselt kasutatav andur, mis mõõtmise hetkel puudutab silma sarvkesta. Puudutus on minimaalne ning mõõtmiseks ei ole vaja kasutada silma tuimestust. Seade arvutab kuue järjestikuse mõõtmise aritmeetilise keskmise ja tulemus kuvatakse ekraanile mmHg-s.

Tulemused ja arutelu

Uuringusse kaasatud 41 naise ja 37 mehe seas olid mehed mõnevõrra vanemad – mehed keskmiselt 47, naised 44 eluaastat –, kuid erinevus ei olnud statistiliselt oluline. Vanuseline jagunemine gruppides oli ühtlane ja võrdne.

Meeste valikus olid võrreldes naistega pikemad distantsid, vastavalt 3,7 ja 3 km. Enamik distantse jäi 2,3 ja 4,2 km vahemikku. Kaalutud keskmiseks distantsi pikkuseks oli 3,37 km ning selle ühise parameetri võtsime aluseks silma siserõhu muutustega korreleerimisel. Distantsi läbimise intensiivsuse väljenduseks arvutasime kiiruse (distants (km) jagatud ajaga (min)). Uurisime harrastussportlasi, kes olid starti tulles eelnevalt teinud soojenduse – seega stardieelsed mõõtmised ei olnud rahuolekus, vaid füüsiliseks pingutuseks valmistunud (harrastus)sportlase oma. Uuritavate keskmine pulss enne rajale minekut oli 65 ning rajalt tulles 99 pulsilööki minutis. Raja läbimisega osalejate alumine vererõhk keskmiselt langes ja ülemine tõusis (joonis 1). Enne starti oli keskmine vererõhk 146/87 mmHg ja pärast raja läbimist 151/84 mmHg.

Mõõtmistulemused (joonis 2) näitasid, et mõõdukas treening mõjub silma siserõhule positiivselt, sest keskmiselt oli silma siserõhk vahetult pärast raja läbimist madalam (parem silm 14 mmHg ja vasak silm 13 mmHg) kui enne raja läbimist (mõlemad silmad 15 mmHg). Pärast füüsilist pingutust kahe silma vahel siserõhud pigem ühtlustuvad.

Keskmiselt langes silma siserõhk distantsi läbimisel 50%-l uuritavatest. Kui parema silma siserõhk langes, jäi vasaku silma siserõhk samaks või tõusis 19%-l. Kui vasaku silma siserõhk langes, jäi parema silma siserõhk samaks või tõusis 8%-l uuritavatest.
Mõlemas silmas tõusis silma siserõhk 23%-l uuritavatest.

Kuigi enamiku uuritavate silma siserõhk langes, ei olnud languse ulatus siiski statistiliselt oluline. Samuti ei olnud seda silma siserõhu tõus. Sugude võrdluses tõusis silma siserõhk mõlemas silmas enam naistel ja langes enam meestel, kuid see erinevus ei olnud statistiliselt oluline. Neljal uuringus osalejal oli parema silma siserõhk kõrgem aktsepteeritud füsioloogilisest vahemikust ja viiel nõnda vasaku silma puhul. Samadel uuritavatel jäi parema silma siserõhk kõrgemaks kolmel ja vasakus neljal uuritaval. Ühel uuritaval tõusis pingutuse järel esialgselt normaalne silma siserõhk füsioloogilisest oluliselt kõrgemale, mistõttu sai inimene kutse tulla silmaarsti vastuvõtule. Silma siserõhu ja distantsi pikkuse, kiiruse, vererõhu ning pulsi parameetrid korreleerisime lineaarse regressiooni meetodil. Ühelgi mõõdetud parameetril ei olnud otsest mõju pingutusjärgsele silma siserõhule. Kui pingutuse-eelselt oli silma siserõhk mõlemas silmas ühesugune, siis pingutuse järel langes silma siserõhk mõlemas silmas, kuid vasakus silmas statistiliselt oluliselt mõnevõrra enam. Täpsem analüüs selget põhjuse ja tagajärje seost ilmsiks ei toonud. Ühe seletusena võib välja pakkuda, et kuna rõhu mõõtja oli paremakäeline, siis vasaku silma mõõtmisel tekib väike protseduuriline erinevus võrreldes paremaga. Mõõdukas kuni keskmine aeroobne füüsiline pingutus ei tõsta tervetel täiskasvanutel silma siserõhku, vaid see pigem langeb. Väga üksikutel juhtudel, ilmselt eelsoodumuse olemasolul, võib see patoloogiliselt tõusta – see tähendab, et need inimesed peaksid sellise harrastuse puhul oma silma siserõhku regulaarselt kontrollima. Uurimistöö tulemuste valguses võiks tulevikus uurida silma siserõhu muutusi glaukoomi diagnoosiga tervisesportlastel.