Eesti tervishoiu üks suurimaid probleeme on õdede puudus. 18. veebruaril sõlmiti tervishoiu konsensuslepe, millega õenduse õppekohtade arv tõuseb aastas 500lt 700 tudengini, mis on piisav õdede puuduse järkjärguliseks vähenemiseks. See on üks samm, mis annab Eesti tervishoiusüsteemile võimaluse paranema hakata, aga inimkeskse tervishoiuni on veel pikk tee minna.
Õdede puudus Eestis on teemaks olnud aastaid. Riikliku koolitustellimuste süsteemi kaotamisel ei mõeldud läbi, mis saab päriselt valdkondades, kus töötegijaid on riigile väga vaja. Kriitilist seisu hakkasid lahendama tervishoiu kõrgkoolide rektorid, algatades 2015 aastal konsensusleppe, millega lepiti kokku õdede koolitusmahud 2016 -2020: iga-aastane vastuvõtt suurenes 400lt 500ni. Kahjuks ei arvestanud kavandatud tõus 2014. aastal Tartu Ülikooli professori Kiiveti tehtud analüüse, mis kinnitasid juba siis aastas 700 õe koolitamise vajadust.
Konsensuseni aitas jõuda euroraha
Tänane konsensuslepe ei sündinud lihtsalt – õdede liit kutsus partnereid tulevikku vaatama juba 2019. aastal, ammu enne seda, kui pandeemia tervishoiu halvas. Ometi jõudsime lepinguni alles nüüd. Teistes riikides sai pandeemiast käimatõmbav jõud: näiteks Soome suurendas pandeemia ajal vastuvõttu 1000 õe õppekoha võrra, sest inimeste aitamist piirab eelkõige tervishoiutöötajate puudus.
Üks pudelikael, miks konsensusleppe sõlmimine nii palju aega võttis, oli praktika juhendamise tasustamisvõimaluste leidmine töötavatele õdedele. Juhendamine on lisatöö ja juhendamise kvaliteedist oleneb tulevase õe pädevus. Perearstide, kiirabi ja õdede liidu jaoks ei olnud vastuvõetav, et sellist tööd tehakse tasuta. Samuti ei ole praktika juhendamine, võrreldes riigi- või haigekassa eelarvega, kallis – Sotsiaalministeeriumi arvutuste järgi maksab praktika juhendamise tasustamine aastas umbes 1,5 miljonit.
Sotsiaalministeerium leidis võimaluse praktika juhendamist tasustada REACT-EU meetme kaudu ehk Euroopa rahaga. See on oluline tugi töötavatele õdedele, kes on ühed neist, kes hakkavad täiendavate kolleegide õpetamise raskust kandma. Samuti andis lisatasu leidmine võimaluse tuua kokku kõik osapooled: haiglad, perearstid, kiirabi ja erameditsiini. Õdede õppekohtade arvu tõus jätab Eesti inimestele alles vajaliku tervishoiuteenuse. Õdedele annab see lootuse näha perspektiivis töö intensiivsuse vähenemist.
Kuidas õdesid tervishoius hoida?
Lootust tuleviku osas on õdedel hädasti vaja. Juba enne pandeemiat oli õdede töökoormus ebainimlikult kõrge ja pandeemias on see ainult tõusnud. Uuringud näitavad, et tervishoiuteenuse kvaliteet on oluliselt parem, kui õde tegeleb vahetuse jooksul kuni 6 patsiendiga. Päriselt tegeleb õde 12-15, mõnikord isegi 20 patsiendiga. Töö intensiivsus on üks peamisi põhjuseid õdede läbipõlemisele ja tervishoiusüsteemist lahkumisele. Selleks, et tänaseid ja tulevasi õdesid tervishoius hoida ja patsientidele päriselt head tervishoiuteenust pakkuda, peame kehtestama koormusnormid ehk kõikide tervishoiuteenuste osas kokku leppima, mitme patsiendiga õde ühes vahetuses tegeleb.
Ravijärjekordi aitab lühendada ja õdedele annab motivatsiooni ka eriõe teenuse rakendamine. Eriõed on spetsialiseerunud õed, kes saavad võtta eriarstidelt üle krooniliste haigustega patsientide jälgimise, mis vabastaks arstide aega uute patsientidega tegelemiseks. Tulemuseks pole vaid eriõdede motivatsiooni tõus karjäärivõimaluse ja pädevuse rakendamise tõttu, vaid ka ravijärjekordade lühenemine.
Inimkeskne tervishoid tähendab, et hoitud on nii patsiendid kui ka tervishoiutöötajad. Õdede vastuvõtu suurendamine, koormusnormide kehtestamine ja eriõe teenuse algatamine on kõik sammud inimkesksema tervishoiu suunas. Sellesse nimekirja võiks lisada veel mitmeid paranduskohti, kuid nii nagu esmaabis on oluline kõigepealt takistada verejooks, peame ka tervishoiusüsteemi parandamisel kõigepealt tegelema elu ohustavate probleemidega.
Täna rõõmustame õdede õppekohtade arvu suurenemise ning praktikajuhendamise tasude loomise üle. Tegutseme selle nimel, et otsustajatel jätkuks jõudu ka järgmiseid samme astuda.