EFN (European Federation of Nurses Association), meie esindusorganisatsioon Euroopas, tegutseb selle nimel, et õed saaksid regulaarselt uuendada oma teadmisi ja oskusi. Õe elukutse vaatenurgast toetab EFN püsivaid investeeringuid haridusse ja oskuste arendamisse, tunnustades õdesid kui võtmetegijaid kvaliteetse õendusabi säilitamisel ja patsientide ohutuse parandamisel.
Õdede elukestev õpe
Enne igat EFNi assambleed, millest liiduna alati osa võtame, küsitakse kõikidelt liikmesriikidest teatud teemade kohta infot. 2024. aasta oktoobri assambleel oli teemaks õdede elukestev õpe. Tagasisidest, mida andis 28 Euroopa riiki, selgus, et kõigist vastajatest on 13 riigis (46%) kehtestatud riiklik nõue oma õelitsentsi regulaarselt uuendada, 12 riigis (43%) ei ole kohustuslikke nõudeid, sealhulgas Eestis, ja kolmes riigis (11%) on osalised või ebaselged nõuded. Selged nõuded õelitsentsi säilitamise kohta on kehtestanud Albaania, Bulgaaria, Küpros, Prantsusmaa, Itaalia, Leedu, Rumeenia, Slovakkia, Sloveenia ja Ühendkuningriik. Samas on kehtestatud nõuded väga erinevad, varieerudes nii koolituse mahu kui ka hindamise regulaarsuse poolest.
Erialaseltsid teevad pädevuse hindamist 43%-s vastanud riikidest, valitsusasutuste kontrolli teostab 29% riike ja segasüsteemid on kasutuses 28%-l riikidest. Samas on õenduse erialaorganisatsioonid enamikus riikides olulisel määral kaasatud ka juhul, kui pädevuse hindamine on korraldatud riiklikult. 46%-l on õdede professionaalse enesetäiendamise nõue seotud tööandja toetusega, mis tähendab, et koolituste võimaldamise vastutus on ka tööandjal. 32%-l riikides on see soovituslik ning 21%-l ei ole ka soovitust seda võimaldada.
Koolituste rahastamiskorraldus on samuti erinev – 54% riikidest kasutab süsteemi, kus koolituste rahastamisel on vastutus nii tööandjal kui ka töötajal, 29%-l riikidest on see sõltuv tööandja rahastamisest ja 17%-l riikidest sõltub see õdede omafinantseeringust. Riikides, kus on täiendkoolituste nõude täitmine seotud tööandja vastutusega, on need nõuded tavaliselt sätestatud õigusaktiga. Näiteks Norras, Taanis ja Ühendkuningriigis õigusaktis nõuet ei ole, kuid on tugev ühiskondlik ja valdkondlik ootus, mida ka järgitakse. Kokkuvõtvalt liigub järjest enam riike selle poole, et täiendkoolitusel osalemise vastutus on jagatud tööandja ja töötaja vahel.
Enesetäiendamise kohutuse erinevus riigiti on murettekitav
EFN uuris veel, et mis juhtub siis, kui kehtestatud koolitusnõuet ei täideta. 36%-l vastanud riikidest toob nõuete rikkumine kaasa ranged tagajärjed. Näiteks Küprosel viib täienduskoolituse nõude mittetäitmine selleni, et õde ei saa enam töötada otsekontaktis patsientidega. Sloveenias eemaldatakse sellisel juhul õde registrist ning ka Ühendkuningriigis ei ole võimalik ilma uuendatud litsentsita praktiseerida. Samas 32%-l vastanud riikidest ei ole koolitusnõude mittetäitmisel tagajärgi ning 32%-l juhtudest töötatakse alles välja võimalikke abinõusid või sanktsioone. Selline varieeruvus Euroopas on EFNi hinnangul murettekitav, sest see seab teatud mõttes küsimärgi alla ka tööjõu vaba liikumise, kui enesetäiendamise kohustus on õdedel nii erinev.
28st vastanud riigist 96%-l on õel enne praktiseerimist kohustus ennast registreerida vastavas registris. Kõrge protsent näitab, et Euroopas hinnatakse kõrgelt õendusabi osutamisel kutsealast registreerumist. Andmetest selgub kolm peamist registreerimisasutuste tüüpi: riigi-/valitsusasutused (43%), kutseorganisatsioonid/kojad (39%) ja hübriidsüsteemid (18%).
Registreerimisprotsess on riigiti erinev nii keerukuse kui ka struktuuri poolest. Näiteks Rumeenias on registreerimiseks vaja mitut dokumenti, sealhulgas haridust tõendavate dokumentide notariaalselt kinnitatud koopiad, karistusregistri tõend ja tervisetõend. Mõned riigid on välja töötanud keerukad mitmetasandilised registreerimissüsteemid. Registreerimissüsteemidel võib olla ka mitu eesmärki peale põhilise kutseregistreerimise. Näiteks Itaalias OPI (Ordini Professioni Infermieristiche) mitte ainult ei halda registrit, vaid teostab ka kutsestandardite järelevalvet.
Tööjõupuudus raskendab täiendõppes osalemist
Kõik 28 riiki identifitseerisid tööjõupuuduse kui olulise takistuse täiendõppes osalemisel. Kirjeldatud väljakutsed saab rühmitada kolme peamisse omavahel seotud kategooriasse: ajapuudus, piisava personali puudumine ja organisatsioonilised takistused. Ajapuudus tähendab, et koolitustel käimine ei ole tööajast võimalik ja seda tehakse isiklikust puhkeajast. Personalipuudust selgitati eelkõige sellega, et koolitustel ei saa osaleda, kuna pole tööl asendajat. Sageli toodi esile organisatsioonilisi tõkkeid, eelkõige seda, et asutus ei toeta rahaliselt koolitustel osalemist. Paljud riigid kirjeldavad nende väljakutsete keerulist koosmõju. Vastustest võib järeldada, et tegemist on Euroopas süsteemse probleemiga, mis nõuab koordineeritud lahendusi.
EFNi liikmesriikide ülevaade annab selge aluse, et vähemalt Euroopa Liidu vaba tööjõu liikumise huvides oleksid kehtestatud kõikidele sarnased standardid õdede professionaalse arengu soodustamiseks, juhised rahastamise ühtlustamiseks ning parimate praktikate jagamiseks. Nende poliitiliste algatuste elluviimise edu eelduseks on erialaorganisatsioonide koostöö, mida EFN teeb, kuid oluline on ka koostöö tervishoiuteenuse osutajate, haridusasutuste ja poliitikakujundajate vahel nii igas riigis kohapeal kui ka Euroopa tasandil.
Eesmärk on nõudeid ühtlustada
EFNi assambleel lepiti kokku, et vaja on liikuda Euroopa Liidu üleste ühtlustatud nõuete suunas. Selleks et oleks lihtsam tunnustada õdede professionaalsust piiriüleselt, soovitab EFN kaaluda täiendkoolituse standardi loomist, mis kehtestaks miinimumnõuded täiendkoolituse mahtudele. Lõppeesmärk on võimaldada kõikidele õdedele juurdepääs professionaalsele arengule, et toetada kvaliteetse õendusabi osutamist Euroopas.
Assambleel võeti vastu ka EFNi seisukoht seoses õdede elukestva õppega, sellega saab tutvuda lingil: https://efn.eu/wp-content/uploads/2024/11/EFN-Policy-Statement-on-Transferring-CPD-Credits-across-the-EU-Oct.-2024.pdf
Eesti Õdede Liit toetab õenduse arenngut ka väljaspool Euroopat, olles mentoriks Libeeria Õede Liidule.
Mentoriks ICNi ODENNA projektis
ODENNA (Organizational Development of National Nursing Associations ) projekt on ellu kutsutud Rahvusvahelise Õdede Nõukogu ICNi poolt ning kavandatud juhtimis- ja mentorprogrammina riiklikele õdede ühendustele, kes soovivad oma riigis suurendada liidu mõjukust, organisatsiooni jätkusuutlikkust ja teadlikkust, et vastata üha suurenevatele nõudmistele nii oma liikmete kui ka õendusarenduse seisukohalt. Eesti Õdede Liidule pakuti võimalust kandideerida mentoriks ning osutusime valituks. Meie juhendatavaks sai Eswatini Õdede Liit.
Eswatini õdede liidu ootus oli, et toetaksime neid liidu strateegilise arengukava koostamisel. Pärast kahte kohtumist selgus 2024. aasta septembris, et liidu juhtkond on vahetumas ning puudub ajaressurss projekti panustada. Jäime ootele ja ligi kuu hiljem pakuti meile võimalust olla mentoriks Libeeria Õdede Liidule.
Libeeria organisatsiooni suurim väljakutse oli kommunikatsioonistrateegia väljatöötamine, et suurendada aktiivsete liikmete arvu ning olla oma riigis paremini nähtav ja teadvustatud erinevate osapoolte jaoks. Neil oli olemas algne idee, mida sooviti saavutada, kuid projektina oli strateegia veel poolik. Oleme neile andnud terve rea soovitusi ning kohtumisi on toimunud juba neli. On näha Libeeria õendusorganisatsiooni siirast soovi koostöösse panustada ning loodetavasti näeme esimesi tulemusi jube suve hakul.
Aafrika riikide õendusorganisatsioonide suurim erinevus meist on see, et nende liitude eestvedajad teevad oma tööd vabatahtlikkuse alusel. Nad sõltuvad toetajatest ja sponsoritest ning uute ideede väljatulemise eelduseks on paljuski see, kas on olemas raha nende elluviimiseks. Eestis oleme erialaühendusena sõltumatud ja see on kindlasti meie suur eelis. Kui Eestis on väga tavalised kommunikatsioonivahendid nii listikirjad kui ka suhtlus sotsiaalmeedias ja veebis tervikuna, siis meie senine kogemus näitab, et nende internetiühendus on pigem halb, e-aadresse kõikidel liikmetel ei ole ja infotehnoloogilised vahendid on pigem tagasihoidlikud. Oma tegevuste tutvustamiseks loodetakse eelkõige televisioonile ja raadiole, kasutatakse lendlehti ja tänavale paigaldatavaid plakateid. Samas on näha nende riikide esindajate silmis rõõmu ja innukust oma valdkonda arendada.