Olen kaitseliitlane ja töötanud aastaid vanglateenistuses. Tervishoidu sattusin Kaitseliidu ning sealse jaosanitari ja parameediku õppe kaudu. Viimase tõuke elukutset vahetada andis mulle minu elukaaslane, kes samuti töötab õena nii Tallinna vanglas kui ka Pärnu haiglas. Kandideerisin õe erialale Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli ja siin ma nüüd olen – samaaegselt õpin ja olen Pärnu haigla kardioloogia osakonna abivend.
Kas midagi muutub, kui mehed liituvad kollektiiviga?
Minu esimene töökoht tervishoius oli hooldaja Pärnu haigla psühhiaatriakliiniku akuutravi osakonnas. Ma olin üks esimesi mehi, kes kliinikus sellele ametikohale tööle võeti. Enne meeste töölevõtmist pidid naissoost õed ja hooldajad ise hakkama saama nii agressiivsete kui ka teiste keeruliste patsientidega. Pärast meeste tulekut muutusid õdede sõnul patsiendid palju rahulikumaks ja õed tundsid ennast turvalisemalt.
Vanglas töötavad õed tunnevad ennast suhteliselt turvaliselt, sest neid saadab alati valvur, kes on saanud väljaõppe, kuidas käituda, kui kinnipeetav muutub ohtlikuks. Samuti on vanglaametnikul erivahendid, mida vajadusel kasutada. Haiglas aga valvureid ei ole ning tuleks mõelda sellele, kuidas tagada õele turvatunne ja kes on tema selja taga, kui patsient peaks muutuma agressiivseks. Vanglas töötades teadsin alati, et minu selja taga oli vanglateenistus ja avaliku teenistuse seadusest tulenevalt õigus erinevatele hüvedele, kas siis vigastuse, püsiva töövõimetuse või surma korral teenistuskohustuste täitmise ajal. Patsiendi kindlustus on meil nüüd olemas, aga oleks aeg mõelda ka oma õdede kindlustamisele.
Olen oma osakonna naiskolleegide käest uurinud, kuidas nad suhtuvad sellesse, et mehed on kollektiivis. Paljud on öelnud, et meeste viibimine ja töötamine suures naiste kollektiivis on mitmekesistav ja toonud osakonda teistsugust hingamist. Mis seal salata, ühtlasi võivad mehed tasakaalustada ka naiste omavahelist hõõrumist.
Ka patsientide käitumises on näha suuri erinevusi, eriti siis, kui astun sisse naiste palatisse ja tutvustan ennast, et olen täna teie õde. Naispatsiendid suhtuvad meesõdedesse teisiti kui naissoost õdedesse. Miks see nii on, peab küsima neilt endilt.
Miks ei ole õe eriala meeste seas populaarne?
See on seotud stereotüüpidega. Õe amet on aastasadu olnud naiste amet ja selle arusaamise muutmiseks läheb arvatavasti veel palju aastaid. Olen seda suhtumist ka oma tuttavate seas näinud. Kui mainin, et töötan õena, on paljudel üllatunud nägu.
Arvan, et mehi peletab sellest ametist eemale üks sõna – õde. See on sõna, mis seostub naissooga. Ka ämmaemanda amet ei kõla kuigi mehiselt. Minule teadaolevalt ei tööta Eestis ämmaemandana mitte ühtegi meest.
Nii nagu meil tervishoius on olemas unisex-riided, võiks mõelda ka õe ametinimetuse muutmisele. Olen enam kui kindel, et siis muutub ka meeste suhtumine sellesse ametisse. Sobiva sõna leidmiseks võiks läbi viia küsitluse. Vanglas kutsutakse õdesid näiteks meedikuteks. Samuti olen näinud, kuidas paljud meessoost õed muudavad haiglas nimesiltidel oma ametinimetuse ära ja panevad sinna näiteks vend või abivend. Meil on sellised ametid nagu kirurg ja arst, mis on vägagi sooneutraalsed.
Eestikeelne vaste sõnale nurse on „õde“, samas kui inglisekeelne sõna sister tähendab eesti keeles samuti õde. Paras sõnamäng. Olenemata sellest, kuidas ja mis kontekstis sõna „õde“ Eestis kasutatakse, jääb see viitama naissoole.
Vaatamata sellele leian, et meestel on õenduses väga palju erinevaid ja põnevaid võimalusi, kuidas ennast proovile panna. Iga päev võib ette tulla ootamatuid adrenaliinirohkeid olukordi. Tunnen, et saan kollektiivis abiks olla ka tegevustes, mis nõuavad suuremat füüsilist pingutust. Lisaväärtusena on hea, kui on võimalik tulla vastu patsientide soovidele. Näiteks on haiglates tekkinud olukordi, kus patsiendid soovivad, et nendega tegeleksid nendega samast soost töötajad.