Ajaga on õdede roll tervishoiusüsteemis muutunud. Õdede vastutuse ja iseseisvuse kasvuga on suurenenud ka vajadus erialateadmiste pideva täiendamise järele, et pakkuda kvaliteetset tervishoiuteenust. Mitmed Eesti õed on valinud oma professionaalse arengu või akadeemilise karjääri jätkuks doktorantuuris õppimise.

Kuna Eestis õendusteaduse doktoriõppekava puudub, suunduvad teadusdoktori ambitsiooniga Eesti õed õppima välismaale või valivad Eesti ülikoolides mõne lähedase doktoriõppekava, nagu näiteks arstiteadus või kasvatusteadused. Lähimad õppeasutused, kus saab omandada doktorikraadi just õendusteaduses, on Soomes.

Suurim huvi doktorikraadi omandamise vastu on õdedel, kes on liikunud tervishoiuvaldkonnast haridusse, ehk nendel, kes ei tööta enam tervishoiuasutustes, vaid on saanud kõrg- või ülikoolides õppejõududeks ja tegelevad tervishoiutöötajate uue põlvkonna koolitamisega. Vähem on neid, kes õpivad doktorantuuris ja jätkavad samal ajal kliinilises keskkonnas õena töötamist. Kuna doktorantidest õdede teekonnad on erinevad ja paljud ülikoolides töötavad doktorandid pole enam kliinilises praktikas, on keeruline täpselt hinnata, kui palju Eestis doktorikraadiga õdesid tegelikult on. Erialaringkonnas arvatakse, et neid on kümmekond.

Eesti õel on tugev motivatsioon omandada doktorikraadi

Tartu Ülikooli nooremlektori ja Turu Ülikooli doktorandi Janne Kommusaare sõnul on Eestis vaja rohkem doktorikraadiga õdesid, kes suudaksid panustada nii haridus- kui ka tervishoiusüsteemi, et tugevdada teaduspõhise praktika kasutamist ja tervishoiu arendamist tervikuna. „Kui Eestis on ligi 9000 õde ja neist doktorikraadiga on umbes kümme, tähendab see, et meil on doktorikraadiga õdesid ainult 0,1 protsenti õdede koguarvust. Soomes on see näitaja ligikaudu üks protsent, kuid ka seal leitakse, et doktorikraadiga õdesid ei ole piisavalt,“ märgib ta. „Kui ma 2018. aastal Tartu Ülikooli õppejõuna tööle asusin, sain kiiresti aru, et magistrantide juhendamiseks ja rahvusvaheliste teadusprojektide läbiviimiseks vajan doktoriõpingutest saadavaid sügavamaid teadmisi. Doktorantuur annab vajalikud oskused ja teadmised, et neid ülesandeid hästi täita,“ räägib Kommusaar.

Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste doktorant Siiri Maasen (fotol) tõdeb, et tema doktorikraad on seotud nii kliinilise kui ka haridusliku poolega, sest paralleelselt õppejõuametiga Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis töötab ta õena meditsiinikeskuses Confido. Maasen näeb oma doktoriõpingutes võimalust mõjutada õendusõpet ja õpikeskkonna arengut. „Mul on väga sügav missioonitunne pakkuda tulevastele õdedele tugevat haridust, mis toetaks õe identiteeti ja valmistaks üliõpilasi võimalikult hästi ette õe kasvanud rolliga toimetulekuks. Mulle on oluline toetada õppijaid nende arenguteel ja leida selleks parimaid kaasaegseid õppimisviise. Ka minu doktoritöö keskendub tehnoloogiarikka õpikeskkonna uurimisele ja eesmärk on luua selline õpe, mis toetab õppija professionaalset arengut, mitte ei kurna teda. Doktorantuur annab mulle võimaluse süveneda ja arendada õendusõpet süstemaatiliselt,“ leiab ta.

„Õenduse valdkonnas on väga palju, mida uurida ja arendada, näiteks see, kuidas muuta tervishoiuteenused tõenduspõhisemaks ja ohutumaks. Mul on mitu teadusprojekti ideed, mis vajavad edasiarendamist ja seda saab teha vaid süvitsi mineva teadustöö kaudu. Usun, et doktoriõpe on vajalik ka selleks, et oma teadmisi võimalikult efektiivselt tulevastele põlvedele jagada,” sõnab Tartu Tervishoiu Kõrgkooli vanemlektor ja Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi doktorant Siret Läänelaid, kes keskendub oma teadustöös meeste ja naiste viljakust mõjutavate elustiilifaktorite uurimisele.

Doktorandid vajavad tuge töö ja õpingute ühildamisel

Doktorantuuri läbimine täiskohaga ja mõnikord isegi mitmes kohas töötava õe jaoks on suur väljakutse, kuna töö, õppimise ja isikliku elu ühildamine nõuab väga suurt ressurssi ja pealehakkamist. Siiri Maasen rõhutab, et tema jaoks oli kriitilise tähtsusega tööandja tugi, mis võimaldas tal leida tasakaal õppe- ja teadustöö vahel. „Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli juhtkond ja õendusõppetooli juhataja on loonud mulle tingimused, et saaksin oma töökoormust vähendada ja keskenduda doktorantuurile. See võimaldab mul õppida ja areneda doktorandina – ilma toetuseta poleks see võimalik,“ sõnab ta.

„Mul on pere ja kolm last, kes kõik käivad põhikoolis“, ütleb doktorant Janne Kommusaar. „Enne doktoriõppesse astumist pidin abikaasa ja tööandjaga arutama, kuidas igapäevaelu ümber korraldada. Kokkuleppel tööandjaga olen saanud vähendada töökoormust ning tänu Kristjan Jaagu välisõpingute stipendiumile, mis katab osa õpingutega seotud kuludest, saan viibida õpingute ajal Soomes, mis samuti tõstab õppimise kvaliteeti.“ Tema sõnul on tööandja ja pere toetus võimaldanud keskenduda õpingutele ja teadustööle ning liikuda karjääris edasi, saavutades eesmärgid, mida ta ilma doktorikraadita ei suudaks täita.

Ka Siret Läänelaid kirjeldab, et tema õpingud on sujunud hästi tänu tööandja ja perekonna tugevale toetusele. „Mul on olnud väga hea võimalus planeerida oma tööaega nii, et saan keskenduda doktoriõpingutele,“ märgib Läänelaid, lisades, et Tartus töötamine on suur pluss, kuna Tartu Ülikool on lähedal ja nii saab ta õpingutega seotud asjad ja töö omavahel hästi ühendada. Ta tunnustab ka ülikooli korraldatud kirjutamislaagreid, kus doktorandid saavad üheskoos süveneda oma tööde kirjutamisse. „Sellistes laagrites tajud, et sa pole oma töö ja katsumustega üksi – koos teiste doktorantidega kirjutades tekib ühtsustunne, mis on väga motiveeriv ja toetav,“ selgitab Läänelaid.

Eesti tervishoid vajab doktorikraadiga õdesid

„Tervishoiu eesmärk on pakkuda inimestele tõenduspõhist, tulemuslikku, ohutut ja eetilist abi. Selleks vajame ühiskonnas teadustööle orienteeritud professionaale, kellel on akadeemilised oskused arendada ja hinnata praegusi teenuseid, aga et ka vastata tuleviku vajadustele. Selleks vajame doktorikraadiga õdesid nii juhtimises kui ka hariduses. Lisaks vajame ülikooli uut põlvkonda teadlasi, kes pakuks uut teaduslikku teavet,“ sõnab Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi õendusteaduse õppetooli külalisprofessor Mari Kangasniemi, kes on õendusteaduse osakonna professor Turu Ülikoolis.

Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli rektori Ülle Ernitsa sõnul saavad doktorikraadiga õdedest valdkonna eestvedajad, kes arendavad terviseteadust õendusteaduse vaatest. „Kuigi meil on Eestis mõned doktorikraadiga õed, vajame neid tunduvalt rohkem, et aidata kaasa teaduspõhiste õenduspraktikate arendamisele ja eriala õpetamisele. Iseenesest peaks tervishoiusüsteemis õendust juhtima inimesed, kellel on terviseteaduse doktorikraad, kes saavad tuge pakkuda õendusjuhtidele terviseteaduse tulemuste praktikasse viimisel ja lahenduste leidmisel. Kui soovime, et tervishoiuteenused oleksid kõrgel tasemel, on meil vaja panustada rohkem ka doktorikraadiga õdede koolitamisse ja võimalusel tagada neile võimalus õppida kodumaal,“ märgib Ernits.

Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ulla Preeden rõhutab samuti teaduspõhise arengu tähtsust, mis on vajalik nii kliinilises praktikas kui ka akadeemilises töös. „Doktorikraadiga õdede kaasamine teadustöösse ja kliinilisse praktikasse on vajalik, et saaksime hinnata ja arendada tervishoiuteenuseid vastavalt parimatele praktikatele. Oluline on, et doktorikraadiga õed saaksid oma teadmisi rakendada ka kliinilises töös. Teadustöö tulemuste elluviimine avaldab otsest positiivset mõju tervishoiusüsteemile ja patsientide heaolule,“ lisas ta.

Ülle Ernits rõhutab, et kõrgeima haridustasemega õdesid on vaja ka eriõenduse arendamiseks. „Eesti Õdede Liit on läbi aja teinud väga head tööd eriõdede tunnustamisel. Mulle tundub, et kuigi tänaseks ei ole eriõed veel piisavalt rakendust saanud, on juba kõigile selge, et eriõde on tervishoiusüsteemis ülimalt pädev ja vajalik spetsialist,“ rõhutab ta. „Järgmine samm oleks doktorikraadiga õdede vajaduse prognoosimine ja nende positsiooni, volituse, rolli ja vastutuse kirjeldamine. Eesti haridusasutustel on juba praegu olemas siht õendusteaduse doktoriõppe korraldamiseks, kuid lisaks sellele on vaja riigil ülikoolile kinnitada, et doktorikraadiga õdesid on Eestil endal vaja. Samuti on vaja näidata tervishoiu- ja haridussüsteemis ära need kohad, kus doktorikraadiga õed peaksid töötama,“ ütleb Ernits.

Ulla Preedeni sõnul on eriõenduse areng Eestis tihedalt seotud rahvusvaheliste teadusstandardite ja praktikatega, kuid kõik need ei pruugi siin automaatselt toimida. „Eriõenduse toomine Eestisse 2005. aastal oli suur edusamm, mida toetati Euroopa Liidu kaasrahastusega. Algselt oli see lihtsalt üks lisa-aasta põhiõppele, isegi mitte magistriprogramm. Vastava magistriõppekava ehitasime üles, toetudes rahvusvahelisele kogemusele. Magistrikraadiga eriõdedel on võimalus teha märkimisväärset karjääri nii kliinilises keskkonnas kui ka haridussüsteemis. Kliinilises praktikas saavad magistrikraadiga eriõed Eesti tingimustes katsetada ja rakendada maailmapraktikaid, kuna just nemad tunnevad valdkonna kitsaskohti ja vajadusi kõige paremini. Õendusteadus peab Eestis veel arenema, et saavutada suurem iseseisvus, kuid selleks ongi vaja valdkonna eestvedajaid ja seda rolli võiksid kanda doktorikraadiga õed,“ selgitab Preeden.

Eesti haridusasutused aitavad õdedel jõuda doktorikraadini

Kuigi Eestis puudub võimalus õppida õendusteadust doktoriõppes, on haridusasutused võtnud eesmärgiks toetada õppijaid doktorantuuris õppimisel teistel erialadel.

„Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonnas oleme loonud doktorantidest õdedele tugeva uurimis- ja õppimisvõrgustiku. Akadeemiliste pädevuste arendamiseks pakume doktorikursusi, seminare ja võimalusi osaleda rahvusvahelistes ja valdkondadevahelistes kogukondades. Eesmärk on hoida doktoriõpe õdedele atraktiivne, pakkudes kõrge kvaliteediga akadeemilist haridust nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasemel. Tartu Ülikooli eesmärk on anda doktorantidele pädevused, mis vastavad ühiskondlikele ja akadeemilistele vajadustele ka tulevikus,“ selgitab Kangasniemi.

Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektori sõnul on doktoriõppe võimalused Eesti rakenduskõrgkoolides piiratud õigusaktidega, mis ei luba rakenduskõrgkoolidel doktoriõpet pakkuda. „Praegused seadused seavad piiranguid õdede doktoriõppe korraldamisele rakenduskõrgkoolides, kuigi just nemad võiksid pakkuda teaduspõhise õenduse ja praktiliste oskuste mõtestatud ühildamist. Kõrgkoolid töötavad selle nimel, et saavutada teadusliku tegevuse evalveerimise nõuded, mis aitaks ületada seadusandlikke takistusi ja valmistada ette pinnase, et rakenduskõrgkoolidel oleks õigus pakkuda doktoriõpet. Kvaliteedilävendi saavutamine loob võimaluse tõestada, et sarnaselt ülikoolidega suudavad ka rakenduskõrgkoolid täita doktorikraadi taseme nõudeid,“ lisab Preeden.

Kõrgkoolid loovad ka uurimisrühmi, mille abil soovitakse tulevikus doktorantuuri poole pürgijatele pakkuda järjepidevaid teadustöö võimalusi. Koolid teevad koostööd nii Tartu Ülikooli kui ka välismaa ülikoolidega, samuti luuakse kontaktvõrgustikke ja sõlmitakse koostöölepinguid, mis võimaldavad üliõpilastel vahetada kogemusi ja osaleda rahvusvahelistes teadusprojektides.

Rektor Ulla Preeden kirjeldab, et kõrgkool teeb sihikindlat tööd selle nimel, et leida ja luua praktilisi koostöövõimalusi ja teadustöö alasid, mis võiksid tugevdada õendusteaduse arengut Eestis. „Kuigi meil pole doktoriõppeõigust, panustame süsteemselt sellesse, et pakkuda üliõpilastele uurimisteemasid ja projekte, mida nad võiksid oma doktoritöös käsitleda. Teaduspõhiste lahenduste loomine ja nende võimaluste avardamine on tervishoiukõrgkoolide ühine eesmärk,“ rõhutab ta.

Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ülle Ernits rõhutab, et kuigi Eestis ei ole tervishoiudoktorantuuri ülesehitamiseks piisavalt tugevat riiklikku või institutsionaalset toetust, on tervishoiusüsteemi arendamiseks ja õendusteaduse toetamiseks vaja ühtset ja eesmärgistatud doktoriõpet. Ühe lahendusena toob ta Soome eeskuju, kus doktoriõpe on üles ehitatud ülikoolidevahelise koostöö vormis. „Soomes pakub õendusteaduse doktoriõppe võrgustik HoVaTo igal aastal ligikaudu kümme kursust, mis on kättesaadavad kõigile Soome õendusteaduse doktorantidele. Võrgustik ühendab kõiki viite õendusteaduse doktoriõpet pakkuvat ülikooli Soomes. See lähenemine aitab leevendada ressursinappust, mis väiksemates riikides teadusarendust sageli piirab,” kirjeldab Ernits. Ta lisab, et samalaadne koostöömudel võiks olla sobiv ka Eesti oludes. „Oleme juba aastaid seda süsteemi välja pakkunud ka Eestile.“

Ernits selgitab, et praegu on abiks siirdedoktorantuuri süsteem, mis pakub enneolematult häid võimalusi doktorikraadi omandamiseks ka kõrgkooli õppejõududele. „Meil õpib praegu siirdedoktorandi lepinguga Eesti ülikoolides viis või kuus doktoranti. See toimub nii, et meie kõrgkoolina sõlmime ülikooliga koostöölepingu ja ülikool võtab õppija doktorantuuri. Siirdedoktorantuuri kaudu saavad doktorandid teha oma teadustööd tööaja sees. Ehk siis kõrgkool tagab tööaja, rahastab uuringut ning koostöös ülikooliga pakutakse doktorantidele tuge kahe organisatsiooni poolt. Lisaks määratakse kõrgkooli doktorikraadiga õppejõud ülikoolis doktorandi kaasjuhendajaks, mis võimaldab kõrgkooli juhendajatel saada doktoritöö juhendamise kogemust ja siduda end doktoriõppe protsessiga,“ kirjeldab Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli rektor.

Ta rõhutab, et selline süsteem innustab ka teisi õppejõude. „Oleme näinud, kuidas töökaaslaste kogemused inspireerivad ka teisi doktoriõpinguid ette võtma. Meie koolis on kolleegide suhtlus väga tihe ja kui doktorantuuri läinud õppejõud jagavad oma saavutusi, nagu sooritatud eksamid või edukad teadusprojektid, siis levib motivatsioon edasi – õppejõud mõtlevad: „Mina tahan ka!“ Ernitsa sõnul aitab see „nakkav“ mõju kasvatada motiveeritud akadeemilist kogukonda.

Elukestev õpe on õenduse lahutamatu osa

Janne Kommusaar rõhutab, et elukestev õpe on õdede karjääris loomulik ja ainuõige valik, kuna tervishoid ja tehnoloogia arenevad kiiresti. „Õde peab alati kursis olema uusimate avastuste ja teadusuuringutega. Näiteks keskendub minu doktoritöö õdede digitervise pädevustele ja tehisintellekti kasutamisele tervishoius. Selleks et hoida end nendes valdkondades kursis, ei ole valikut – õed peavad ennast pidevalt arendama, sest digitaliseerimine ja tehnoloogia areng mõjutavad meie tööd pidevalt. Õde peab alati olema valmis uute väljakutsetega toime tulema,“ selgitab ta.

Siiri Maasen, kes on lisaks õppejõu ja õe ametile ka Eesti Endoskoopiaõdede Ühingu president, märgib, et õdede pädevus ja enesetäiendamine on otseselt seotud patsientide ohutusega. „Tervishoius on kõik pidevas muutumises – aparatuur, tehnoloogiad ja isegi haiguste käsitlused arenevad pidevalt. Õena ei ole võimalik mitte õppida, sest teadmiste ja oskuste pideva täiendamisega saame pakkuda kvaliteetset õendusabi ja tagada patsiendiohutuse,“ sõnab ta. „Tänapäeva tervishoius on õdedele suuremad ootused ja neil on suur vastutus. Õdedel peab olema alati kuklas teadmine, et tema ülesanne on juhtida arsti tähelepanu patsiendi seisundi muutustele – ükskõik, kas ta on palatis, kiirabis või on ta kodu- või kooliõde. Alles siis saab arst teha raviotsuse. Seega, õe teadmised peavad olema peaaegu samal tasemel arsti teadmistega.“

Siret Läänelaid rõhutab, et elukestev õpe on loomulik osa elust, sest see võimaldab tal areneda ja pidevalt juurde õppida. „Enesetäiendamine ja eneseareng pakuvad mulle suurt naudingut. Arvan, et tegelikult alati on, mida õppida! Mul on juba ideid, kuidas pärast doktoritöö kaitsmist end edasi arendada,“ selgitab Läänelaid ja kutsub õdesid õppimist ette võtma. „Eestis on palju tublisid ja uudishimulikke õdesid, kuid sageli jääme liiga tagasihoidlikuks. Tahan julgustada õdesid astuma samm-sammult edasi, alustades magistriõppest ja soovi korral suunduda hiljem doktoriõppesse. Doktoriõpe avab laiemad võimalused, olgu see siis pedagoogikas või arstiteaduses. Kõik uksed on avatud, kui julgus on olemas. Ja ehk jõuame ühel päeval sinnamaani, et saame avada Eestis oma õendusalase doktoriõppe, kus eestvedajad on just meie enda doktorikraadiga õed!“