Noorena mõtleme keskeast kui millestki kaugest, mida me kindlasti ei oota. Mõtiskleme, millal see saabub, ning tunneme hirmu välimuse muutuse ees.
Tegelikult on keskiga rahunemise ja iseendale uue pilgu pööramise aeg. Kindlasti ei ole see midagi koletut, pigem on see oma hirmudest ja ebakindlusest ülesaamise aeg. Aeg, mil oskame väärtustada iseennast ja oma unistusi – me teame, kes me oleme ja kuhu tahame jõuda. Me ei ole vihased oma keha peale ning leiame üles enda head omadused, kui need peaksid olema veel avastamata. See on ka tõeliste sõprade leidmise aeg. Usaldagem iseennast, eelkõige oma sisetunnet ja oma südant.
Vanaks saamist mõistetakse riigiti erinevalt. Seoses keskmise eluea kasvuga on nihkunud ka arusaam keskeast. Euroopa Sotsiaaluuringu andmetel algab keskiga eestlaste silmis 43. eluaastast, samas Itaalias peetakse keskealiseks alles 53-aastast inimest.
Sotsioloogiliste tegurite mõttes vananevad mehed ja naised erinevalt. Samast uuringust tuleb välja, et naised saavad varem vanaks kui mehed ja seda peamiselt meeste hinnangul. Keskea perioodil (vanuses 43–65) hakkavad ilmnema esimesed vananemismärgid nii välimuses kui ka tervises. Samuti hakkab ühel hetkel nõrgenema vaimne võimekus. Raskem on end ka vormis hoida, kuid see pole võimatu, tuleb lihtsalt rohkem vaeva näha.
Keskeas ollakse tavaliselt oma karjääri tipus – on mida oodata! Ollakse ka avatumad iseenda suhtes ja väärtustatakse sügavamaid ja intiimseid suhteid. Iseloomulik on rollide muutus ja suurem tegevusvabadus. Tegevusvabadusele aitab kaasa laste kodust lahkumine ja iseseisvumine. Vanema roll jääb väiksemaks ja endale jääb rohkem aega. Tuleb ümber paigutada oma ressursid ja jaotada need vastavalt uuele elukorraldusele.
Vananemine – see on rahu, leppimine ja selgus. Just see, mida vajame. Õige naine ei aja hommikul peegli ees kortse taga, ei otsi paaniliselt halle juuksekarvu ega varja oma sünniaastat. Ka taljele lisandunud sentimeetri pärast ei tasu pead norgu lasta – õige naine võtab lihtsalt midagi ette, mitte ei kurda.
Nii nagu noorusaeg ei lõpe mingis kindlas vanuses, ei alga ka vanadus kõigil samal ajahetkel, vaid sõltub inimesest. Kuigi lõpuks on vanus vaid number ja igaühe nooruse või vanaduse määrab tema enesetunne, mõjutab ühiskonna arusaamine inimeste vanusest nii tööelu, aktsepteerimist ühiskonnas kui ka õigusi ja kohustusi. Mõneks asjaks peetaks üht liiga nooreks, teist jällegi liiga vanaks.
Mulle meeldib mõelda, et keskiga saabub pigem 40ndates ja tegelikult on kõik mõtlemises kinni. Me pole vanad, kui oleme saanud 40 või isegi 50. Ma võin teile kinnitada, et oma parimatel päevadel tunnen ennast neljakümnendates aastates, passi järgi olen aga tunduvalt vanem. Erksana hoiab aktiivsus ning uute asjade proovimine ja õppimine.
„Inimene on vana alles siis, kui ta enam midagi ei tunne,“ on öelnud kirjanik Erich Maria Remarque.