Tänavune aasta hooldustöötaja Selve Õis on Pärnu Haiglas hooldajana töötanud juba 12 aastat. Selvet tuntakse eelkõige tema imetlusväärse optimismi ja heatahtliku iseloomu järgi.

Kuidas algas sinu teekond hooldajana? 

Lõpetasin keskkooli 1986. aastal ja jätkasin õpingutega Tallinna meditsiinikoolis farmaatsia valdkonnas. Aasta hiljem vabastasin aga õppekoha ja asusin tööle tolleaegsesse sööklasse Atlantika, kus omandasin peale edukat eksamit kolmanda kategooria koka tunnistuse.

1995. aasta viis mind Pärnu Haigla siseosakonda, kus tegutsesin seitse aastat hooldajana. Ühel hetkel tundsin, et võiksin end proovile panna ka teistes valdkondades. Nii tegin väikese pausi ja töötasin toidupoes saaliteenindajana, hooldekodus hooldajana, samuti olen olnud õmbleja, lehekandja ja pakkunud koduse hooldaja teenust.

Noorena tahtsin meeletult õeks saada, see oli juba algklassides mu soov, kuid elu on teisiti läinud ning avastasin enda jaoks hooldustöötaja kutse. Aastatel 2011–2013 läbisin Pärnu Kutsehariduskeskuses hooldustöötaja kursuse. Tänu sellele kursusele mõistsin, et „kodus“ on ikka kõige parem, ja jõudsin 2012. aastal ringiga Pärnu Haiglasse tagasi.

Oled töötanud hooldajana haiglas ja hooldekodus ning pakkunud hooldusteenust ka inimese kodus. Mille poolest need ametid üksteisest erinevad?

Haiglas töötades on meeskonnatöö väga oluline. Hooldajad toetuvad üksteisele rohkem, et tagada patsientidele parim võimalik hooldus. Seevastu hooldekodus töötades on töörutiinid veidi teistsugused. Öövahetuse hooldajana oli mul rohkem vastutust, kuna kandsin hoolt kogu korruse eest ja pidasin valvet. Lisaks tagasin, et kõikidel hoolealustel oleks hommikuks vajalikud toimetused tehtud ja nad oleksid uueks päevaks valmis.

Koduhoolduse töökeskkond erineb aga märgatavalt, kuna kõik toimub hooldatava kodus. Seal on rohkem aega ja paindlikkust ning hooldajal on võimalus paremini inimesele keskenduda. See on rahulikum ja isiklikum kogemus, kus hooldaja ja hooldatava vahel võib tekkida lähedasem side. Just koduhoolduse rahulikumat tempot hindan kõrgelt.

Mis sind oma töös kõige enam köidab? Millised on olnud eredaimad hetked või töövõidud, mil oled taibanud, et teed õiget asja?

Kui ma vaid oskaks kindlat vastust anda! Üks oluline aspekt on kindlasti võimalus olla raskel ajal kellelegi toeks ja abiks. See teadmine annab mulle tõuke ja motivatsiooni igapäevaselt endast parim anda.

Eredad hetked ja töövõidud on minu puhul alati seotud inimestega, keda hooldan. Kui näen nende silmades sära või kuulen nende hääles tänulikkust, tunnen sügavat rahulolu ja tean, et teen õiget asja. Lihtsal sõnal „aitäh“ on väga suur jõud.

Minu jaoks oli eriti meeldejääv aeg, mil olin töötu, aga sain võimaluse hakata koduhooldajaks. See tõi mind keerulisest perioodist välja. Hooldajana sain ühiskonnale tagasi anda ja samal ajal leida ka ise tugevust ja rahuldust, tehes midagi, mis on südamelähedane.

Milliste põhimõtete ja väärtuste järgi töötad?

Minu arvates on tähtis tagada kvaliteetne teenindus ja professionaalsus. Usun, et igal minu hooldataval on õigus saada parimat võimalikku hoolt ja tähelepanu. Veendun alati, et minu osutatav hooldus vastaks kõrgeimatele standarditele ning et kõik korraldused oleksid täidetud täpselt ja hoolikalt.

Mil viisil lood sideme hooldatavatega, et neil oleks mugav ja turvaline?

Usun, et minu helde hoiak kandub edasi ka hooldatavatele ning aitab luua avatud ja usalduslikku õhkkonda, mis meie koostööd toetab.

Tean, et hooldustöötaja ja hooldatava vahelise suhte loomine võib võtta aega ning sõltub suuresti inimese individuaalsetest vajadustest ja isiksusest. Seetõttu teen alati algust viisaka tervitussõnaga ning jätkan hooliva ja lugupidava suhtlemisega. Suhtun igasse patsienti pühendumusega ning usun, et austus, empaatia ja kannatlikkus on usaldusliku ja tervikliku sideme loomise võti. Kuigi alati pole iga kontakt edukas, olen järjekindel ja proovin mõne aja pärast uuesti. See on taganud, et hooldatavad tunnevad end minu juuresolekul mugavalt ja turvaliselt.

Palun kirjelda oma tööpäeva.

Minu päev algab hommikul vahetuse ülevõtmisega, mil saan ülevaate toimunust ja patsientide seisundist. Seejärel asun tegutsema. Alustan toidu jagamisest palatitesse ja abistan patsiente söömisel ning joomisel. Järgnevad mitmed toimingud, nagu patsientide ettevalmistamine uuringuteks või operatsioonideks ning vajadusel voodipesu vahetamine ja inimeste abistamine duši all. Öise vahetuse ajal tagan, et patsiendid oleksid enne järgmise vahetuse saabumist puhtad, olgu selleks siis silmade, kõrvade või hammaste puhastamine või vajadusel mähkme vahetamine.

Kuidas nägi välja hooldaja töö 12 aastat tagasi? Kas hooldaja rutiinides on oodata muudatusi või arenguid?

12 aastat tagasi olid hooldaja töö põhilised tegevused võrdlemisi sarnased tänasega. Patsiendi vajaduste rahuldamine, nagu pesemine, söötmine ja jootmine, on endiselt prioriteetsed ülesanded.

Märgatavaim erinevus on toimunud seoses töökorralduse ja dokumentatsiooniga. Võrreldes tolleaegsega tuleb hooldajatel täita rohkem hoolduslehti ja tagada, et kogu vajalik info oleks korrektselt dokumenteeritud. Kuigi viimastel aastatel on räägitud hoolduspaberite täitmise digitaliseerimisest, pole praktikas see muutus veel rakendunud. Usun, et seda teemat kindlasti arutatakse veelgi, et muuta hooldajate tööd tõhusamaks ja vähendada dokumentatsiooniga seotud halduskoormust.

Mis võiks kutsuda noori hooldaja ametisse?

Hooldajana töötades saab väärtuslikke kogemusi ja teadmisi tervishoiualal, seega võib hooldaja töö olla hea esimene samm noortele, kes on tervishoiuvaldkonnas oma karjääri alguses.

Lisaks võib hooldajaks saamine olla suurepärane võimalus arendada olulisi oskusi nagu empaatia, kannatlikkus ja meeskonnatöö. Need oskused on väärtuslikud mitte ainult hooldustöötajale, vaid ka igas teises eluvaldkonnas, ning aitavad noortel saavutada edu edasistes tegemistes.

Küll aga on tegemist nii füüsiliselt kui ka vaimselt raske ametiga, seega olemuselt ei ole hooldaja töö paljudele noortele kutsuv. Tulevane hooldaja peab olema füüsiliselt tugev ja vastupidava närviga.

Mida ütleksid alles alustavatele hooldajatele?

Olge valmis selleks, et hooldajatöö võib olla nõudlik ja täis väljakutseid. Säilitage positiivne suhtumine ning olge valmis õppima uusi oskusi, et hõlpsamini kohaneda erisuguste olukordadega. Tähtis on meeles pidada, et hooldatavad võivad olla stressis või hirmul ning nende väljaütlemised ei peegelda nende tegelikke tundeid või suhtumist teisse. Töömõtteid ei tasu koju kaasa võtta, oluline on osata ennast pärast tööpäeva välja lülitada.

Milliseid väljakutseid hooldajana ise koged?

Kõige suurem väljakutse on dementsuse või muude vaimsete või füüsiliste probleemidega patsientidega tegelemine. Nende hooldamine võib olla keeruline, kuna sellises olukorras võivad inimesed olla segaduses, ärevil või agressiivsed. Lisaks nõuavad erilist tähelepanu ja hoolt operatsioonist taastuvad või just narkoosist välja tulnud patsiendid. Hooldaja töö nõuab suurt empaatiat, kannatlikkust ja oskust suhelda rahulikult ning mõistvalt.

Kust leiad tuge keerulistel hetkedel?

Üks minu lemmikviise enda turgutamiseks on jalutada looduses. Värskes õhus liikumine annab mulle energiat ning aitab akusid laadida. Samuti meeldib mulle õppida, armastan osaleda erinevatel koolitustel ja enesetäiendamise seminaridel. Saan sel moel haiglakeskkonnast välja ja aju mõtleb millelegi muule kui tööle. Mulle meeldib käia ka teatris ja kinos ning tegeleda käsitööga. Õmblemine, kudumine, heegeldamine ja mööbli korrastamine pakuvad mulle mitmekülgset loomingulist rahuldust ja võimalust väljendada oma individuaalsust ning käelist osavust.

Kust sa endale huvipakkuvaid koolitusi leiad? Mida põnevat oled õppinud?

Koolituste maailm avanes mulle hooldekodus töötades, kui üks keeruline olukord pani mind otsima uusi lahendusi ja tuge. Alates sellest hetkest on koolitused ja loengud olnud minu jaoks mitte ainult harivad, vaid suurepärased stressimaandajad nagu teatris ja kinos käigudki.

Olen õppinud klassikalise massaaži baasteadmisi ning osalenud Eesti Õdede Liidu pakutavatel koolitustel ja loengutel. Leian huvitavaid koolitusi koolilehtedelt ja mõnikord mainin ka tööl, kui soovin mõnes konkreetses valdkonnas ennast arendada.

Huvitun peamiselt koolitustest, mis on seotud tööga, sest see võimaldab mul omandatud teadmisi ja oskusi kasutada oma ametis ka praktiliselt.

Millal ja miks liitusid Eesti Õdede Liiduga? Mida see sulle andnud on?

Aastaid tagasi olin Eesti Tervishoiutöötajate Ametiühingu liige, kuid siis toimus muudatus ja Õdede Liit võttis selle üle. Jäin liikmeks, sest tundsin, et see organisatsioon toetab minu valdkonna töötajaid ning pakub mitmekülgseid võimalusi arenguks ja suhtlemiseks.

Õdede liit on andnud mulle palju. Käin meelsasti liidu koolitustel ja motivatsiooniekskursioonidel, mis on harivad, lõbusad ja meeldejäävad. Üks eredamaid mälestusi on ekskursioon Vormsi saarele, mis oli täis avastusi ja unustamatuid elamusi. Sellel armsal rahulikul saarel on naabrid piisavalt kaugel, et mitte üksteist segada. Ja loomulikult on seal üks maagiline kaheksakujuline tee, kus võib isegi ära eksida. Sinna saarele plaanin veel rändama minna. Kuigi olen tavaliselt Eestis üksikreisija, pakuvad õdede liidu korraldatud ekskursioonid hea võimaluse grupireisideks. Mulle meeldib avastada uusi kohti ning käia ringi Eesti linnades nagu Rakvere, Viljandi ja Tartu.

Sind tunnustati tänavu aasta hooldustöötaja tiitliga. Kas tiitel tuli sulle üllatusena? Millised olid esimesed emotsioonid?

Aasta hooldustöötaja tiitel oli minu jaoks kindlasti üllatus. Mulle tundub, et olen oma tööd teinud lihtsalt selleks, et aidata ja toetada neid, keda seda vajavad. Seetõttu ei ole ma kunagi mõelnud, et minu panus võiks olla tiitlivääriline. See oli suur üllatus, et minu seda on märgatud ja sellisel tasemel hinnatud. Samal ajal tundsin ka suurt rõõmu ja uhkust, et olen suutnud oma tööga teha midagi inimeste heaolu parandamiseks.

Möödunud aasta novembris pälvisin Pärnu aasta hooldustöötaja tiitli ning ka see oli suur üllatus ja rõõmupäev. Need tunnustused on mulle väga olulised ja motiveerivad mind jätkama oma tööd, et pakkuda parimat võimalikku hooldust.