Eesti Õdede Liit on saanud 100-aastaseks, mistõttu on paslik meenutada olulisemaid verstaposte õenduse arengus. „Meenutamata minevikku, ei saa olla ka tulevikku,“ on öelnud maailma esimene õendusprofessor Mary Adelaid Nutting.

Inglise põetaja ja meditsiiniõde Florence Nightingale sündis 12. mail 1820. Teda peetakse nüüdisaegse õenduse rajajaks ning tema sünnipäev on kuulutatud Rahvusvahelise Õdede Nõukogu poolt rahvusvaheliseks õdede päevaks. Eesti esimesed õed, tollal nimetati neid halastajaõdedeks, said väljaõppe Tallinnas asunud Diakonisside Majas, mis avati 1867. aastal.

1923

• 9. novembril loodi Eesti Õdede Ühing. Presidendiks valiti Anna Erma, kes oli eelnevalt läbinud tervishoiu hoolekande kursuse Inglismaal. Õde Anna hindas väga kõrgelt eetikat ja häid kombeid. Tema lemmik värv oli kollane, mida ta kasutas nii EÕÜ kooli kui ka eluruumide kodusemaks muutmisel. Eesti Õdede Ühingu asutajaliikmed: Juliana Abi, Ida Amturaan, Anna Erma, Marta Kärde, Helmi Kimmel, Helene Malson, Elisabeth Palm. Esimeseks ja tähtsamaiks ülesandeks oli õdede kooli loomine, et ühtlustada õdede haridustaset, sest mitmesugused õdede kursused ei suutnud asendada traditsioonilist kooli.

1925

• Tartu Ülikooli juurde asutati Eesti Õdede Ühingu õdede kool. Kooli lõpetajate nimed olid Rahvusvahelise Õdede Nõukogu (ICN) registris ja meil lõpetanud õed said selle diplomiga töötada ka USAs, seda võimalust ka kasutati. Õpetajateks olid enamikus ülikooli õppejõud. Kooli võeti keskharidusega kuni 25-aastaseid naisi, kellel oli ette näidata arstitõend hea tervise kohta. Oluliseks peeti loomulikku ja lihtsat välimust ja laitmatut perekonda. Sisseastumissoovijaid oli palju, õde Anna vestles kõigi kandidaatidega isiklikult. Kursuse suuruseks oli 13 õpilast ja õppeaeg oli kolm aastat. Õppetöö toimus eesti keeles. Internaadis oli äratus 5.45 ja öörahu 22.20. Esimesel aastal olid õpilased kell 7–14 kliinikutes tööl ja õppetöö toimus õhtuti umbes neli tundi. Õppemaks oli 25 krooni kuus ning igaüks pidi endale muretsema vormirõivad. Mitmed vanemad üliõpilased tegid lisaks koolitööle lisavalveid lisateenistuse saamiseks. Samas õppijad olid kooli ja elukorralduse osas positiivselt meelestatud.
• Eestis töötas 390 halastajaõde.
• 23. aprillil anti õdede registreerimise ja vormikandmise kohta määrus, mille kinnitasid Punane Rist ja Vabariigi Valitsus.

1928

• 17.–19. novembril toimus Riias Balti riikide halastajaõdede konverents, kus moodustati Balti riikide halastajaõdede komitee. Eesmärgiks seati koostöö Punase Risti seltsidega, halastajaõdede registreerimine ning õdede kooli minimaalse programmi väljatöötamine. Sama aasta novembris külastas Ameerika Õdede Ühingu esindaja ka Eesti Õdede Ühingu õdede kooli.

1932

• Võeti vastu tervishoiupersonali kutsetegevuse seadus, mille järgi pidid õed olema lõpetanud õdede kooli, omama Eesti Vabariigi kodakondsust ja valdama riigikeelt.

1933

• Eesti Õdede Ühingust sai Rahvusvahelise Õdede Nõukogu (ICN) liige. Tseremoonia toimus Pariisis. Aastatel 1923–1940 võeti osa erinevatest tegevustest: osaleti kongressidel ja konverentsidel, tehti koostööd teiste riikide liitudega, võõrustati erinevate riikide õdede ja liitude esindajaid ning toetati õdesid rahvusvaheliste kursuste läbimisel.
• Õdede kooli õppetöö jaotati kolme ossa: kliiniline-, hoolekande- ja ämmaemanduskursus.

1934

• Eesti Õdede Ühingul oli 95 liiget, enamik neist oli lõpetanud õdede kooli.

1935

• Õe töökoormus ja -aeg oli täielikult normeerimata. Paljud õed olid üksikud ja elasid haiglate juures olevates korterites. Nädalas ei pruukinud olla mitte ühtegi vaba päeva.

1938

• Õde Anna Erma alustas Tartu Kõrvakliinikus kaheastmelise põetussüsteemi tutvustamist, et suurendada patsientide heaolu. Juhinduti sarnasest mudelist, mis oli kasutuses nii Soomes kui ka Prantsusmaal. Haige juures oli lisaks arstile ka õde ja lisaks arstidele tohtisid vaid õed täide viia arsti korraldusi. Uuest lähenemisest tekkis vajadus välja õppinud õdede järele ning mitmetele õdedele võimaldati saada täiendkoolitusi Soomes või mujal Lääne-Euroopas. I maailmasõja aegse ettevalmistusega õed võisid sooritada õe kutseeksami Tartu Ülikooli juures ja seejärel said nad õiguse praktiseerida.

1939

• Õde Anette Massov pälvis rahvusvahelise tunnustusena Florence Nightingale teenetemärgi. Medal on Eesti Tervishoiu Muuseumi üks ilusamaid museaale. Medalit annab välja Genfi Rahvusvahelise Punase Risti Komitee iga kahe aasta tagant 12. mail, Florence Nightingale’i sünnipäeval. Alates 1912. aastast on medaliga autasustatud kokku üle 1400 halastajaõe, kes on pühendunud haigete ja kannatanute abistamisele rahu või sõja ajal.

1940

• Nõukogude okupatsioon katkestas EÕÜ tegevuse.

1941

• Tallinna õdede ja velskrite kool liideti ning asutati Tallinna Meditsiiniline Keskkool.

1944

• Avati meditsiinikoolid Tallinnas ja Tartus.

1964

• Konverentside aasta: 19. veebruaril Tartu Meditsiinilise Kooli õpilaste teaduslik konverents, 24. märtsil Tartu Meditsiinilise Kooli õpetajate metoodiline konverents, 20. mail Tallinna keskharidusega meditsiinitöötajate konverents. Teemadeks olid Tartus erinevatel kogunemistel: medistiiniõe osatähtsus kommunistliku liikumise organiseerimisel raviasutustes, usk ja teadus ravimitest (1963), hingamisteede hooldamine ja hingamishäirete ravi kaasaegsed võimalused, komplikatsioonid hingamiselundite poolt postoperatiivses perioodis, uuemat vereasendajatest (1964), psühhohügieen, pärilikkusest medistiinis, komatoosseed seisundid ja kunstlik neer, alajäsemete trombide diagnoosimine, ravist ja põetamisest (1965).

1966

• 19. juunil tähistati esmakordselt meditsiinitöötajate päeva.
• 18. novembril asutati Eesti NSV Meditsiiniõdede Selts (MÕS), esinaiseks valiti Hilja Rüütli. MÕSi tegevuse peamiseks eesmärgiks oli õdede kvalifikatsiooni tõstmine läbi konverentside, seminaride ja täiendkursuste. Suur südame asi oli õdede õpe tervikuna, sest see ei vastanud aja nõuetele.

1967

• MÕSi esimene puhkelaager Tallinna seltsi eestvedamisel Haapsalus. MÕS korraldas mitu konverentsi ja esmakordselt suvepäevad Paralepas. Lisaks tegeleti õdede kleitide-kitlite riide ja jalatsite valikuga ja edastati Tervishoiuministeeriumisse puuduvate põetusvahendite nimekiri.

1968

• MÕSi keskjuhatus pöördus keskmedistiinipersonali koolitavate asutuste poole pretensiooniga: noored õed on halvasti ette valmistatud haigete põetamiseks ja kutse-eetika on neil nõrk.

1970

• MÕSile eraldati puhkekodu rajamiseks krunt Harju rajoonis Suurupis. Samal aastal asuti sinna ehitama suvilat. Ehitajatelt võeti suvila vastu 11. veebruaril 1972 aastal, ehitamisele kulus 13 278 seltsi liikmemaksudest laekunud rubla. Järgneval kahel aastal tehti suvila juures palju heakorratöid nn talgu korras koos MÕSi liikmetega, kus ülesanded jagati erinevate haiglate õdede vahel. 1974. aastal avati suvila puhkajatele, kes vajasid suvila külastamiseks tuusikuid. Avaldus tuli esitada keskjuhatusele. Korraga sai puhata 14 õde, viis või kümme päeva, hiljem vastavalt soovile.

1972

• MÕS pöördus tervishoiuministeeriumi poole, et lahendada nakkushaigla õdede pensioni- ja palgaküsimused ja sisse seada alalised täienduskursused; juhiti tähelepanu dieetõdede koolitamise vajadusele.

1973

• MÕS pöördus ministeeriumi poole, et saada põetusvahendeid ja tööriideid. Taotleti kutsekaaslustasu ja luba töötada kahe kohaga. Õdede puuduse leevendamiseks tehti ettepanek rakendada hooldusõdedena meditsiinikoolide õpilasi tööle kuni 0,5 koormusega.

1974

• Esimese õena nimetati Erna Boston Eesti NSV teeneliseks tervishoiutöötajaks.
• 1974 aastal korraldas ENSV Tervishoiuministeerium 168-tunnised vanemõdede spetsialiseerumiskursused Tallinna Pelgulinna Haiglas.

1976

• MÕSi juhatuse istungitel hakati rääkima õdede kõrgharidusest, peeti läbirääkimisi tervishoiuministeeriumiga.

1978

• Suur puudus õdedest ja sanitaridest. Väikesed palgad ja halvad elamistingimused põhjustasid töölt lahkumist.

1980

• Nimetati õdede liidu esimene auliige, kelleks sai Leida Vares.

1982

• Töö- ja põetusvahendite nappus, täitmata õdede kohti 849.

1984

• Mure õdede järelkasvu pärast, paljud kooli lõpetajad ei lähe õdedena tööle. Õdesid kokku 7178, nendest seltsi kuulus 4789.

1989

• Tervishoiuministeeriumisse loodi ülemõe ametikoht, esimesena asus sellesse ametisse Ester Puusepp.
• Esmakordselt organiseeriti Eesti raviasutuste „Ülemõdede kool“ õppeajaga 01.11.1989– 31.05.1991.

1990

• 30. novembril ennistati Eesti Õdede Ühingu nimi, ühingu juhiks on esinaise asemel president ja võeti vastu uus põhikiri. Ühingu presidendiks valiti Ilve-Teisi Remmel. Ühingu eesmärgiks oli kiiresti organiseerida seminare ja konverentse aktuaalsetel teemadel ning moderniseerida täiendkoolitust. Valmis esimene õenduse ja ämmaemanduse arengustrateegia.
• 1990ndate alguses tekkis õdedele kõrghariduse andmise mõte. Mujal maailmas oli õendusteadus omaette teadusharu.

1991

• Eesti Õdede Ühing liitus EFNiga (European Federation of Nurses Associations).
• 3. septembril esitati Taani õdede liidu vahendusel avaldus taasliitumiseks ICNiga.
• Aastatel 1991–1995 ilmus ajaleht Õe Sõna. Leht valgustas õdede, velskrite, ämmaemandate ja laborantide tööalaseid muresid ja rõõme.

1992

• ICN tegevdirektor Constance Holleran Eestis tutvumas õdede ja ühingu tööga.
• Meditsiinikoolides avati EÕÜ poolt täiendatud õppeprogrammid õdedele.

1993

• 14. mail toimus õdede päevale pühendatud konverents Tallinnas.
• 20.–25.06 toimus Madridis ICNi 20. aastakongress, kus EÕÜ võeti taas vastu ICNi liikmeks.
• Käivitus Eesti-Taani ühisprojekt meditsiiniõdede põhikoolituse arendamiseks.

1994

• 24.–25.03 toimus konverents „Õde Anna Erma 110“.
• Tartu Ülikoolis lõpetas esimene lend kõrgharidusega õdesid.

1995

• Liituti LEMON projektiga, et luua õppekirjandust õdedele.
• Sotsiaalministeeriumi juurde loodi Eesti Õenduse ja Ämmaemanduse Riikliku Tegevusplaani grupp.
• Võeti kasutusele ametinimetused: juhtivad õed, õde-spetsialistid, üldõed.

1996

• Võeti vastu õe eetika koodeks.
• Hakkas ilmuma ajakiri Eesti Õde.
• Esimese õenduse magistrikaadi sai Ilme Aro, kes kaitses lõputöö teemal „Õe omadused ja tegevused patsiendi ja õe vaatekohast“. Õpe toimus individuaalse plaani alusel.

1998

• Kinnitati õdede magistriõppekava, mis töötati välja koostöös Soome ja Rootsi kolleegidega.

1999

• Kinnitati üldõe kutsestandard.

2000

• Tervist edendavate haiglate võrgustiku loomine.
• Lõpetas esimene lend kutsekõrgharidusega õdesid meditsiinikoolides.

2002

• EÕÜ 20. kongressil nimetati ühing ümber Eesti Õdede Liiduks ning presidendiks valiti Ester Öpik (Pruuden).
• Sotsiaalministeeriumi juurde loodi tervishoiutöötajate register.

2003

• Asutati EÕLi koolituskeskus.
• ICN president Christine Hancock külastas Eestis, andes EÕL tegevusele kõrge hinnangu.
• Valmis õdede ja ämmaemandate pädevuse hindamise dokument.
• Eestis 8000 õendustöötajat, kellest õena tööl ca 6000. Neist 1208-l oli kutsekõrgharidus, viiel bakalaureuse-, viiel magistrikraad ja kolm õppis sel hetkel välismaal doktori õppes.

2004

• EÕLi ja Haigekassa tunnustasid koolitervisehoiu tegevusjuhendit.
• Valmisid üldõe III, IV, V kutsestandard.
• TÜ ja EÕLi eestvedamisel alustasid õdede erialase koolituse projekti töörühmad, 2005. aastal sai projekt rahastuse ja valmis üheaastane õppekava, mis võimaldas spetsialiseerumist neljal erialal.

2005

• Ülevabariigiline seminar „Dieedi tähtsus rasvtõve ja diabeedi korral“.
• Käivitus projekt „Õdede Erialase koolituse arendamine“.
• Tartu ja Tallinna Meditsiinikoolist said tervishoiu kõrgkoolid.

2006

• 26. augustil inaugureeriti Tartu Tervishoiu kõrgkooli rektoriks õde Anneli Kannus.
• 10. oktoobril inaugureeriti Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli rektoriks Ülle Ernits.
• Käivitus koolitervishoiu arendusprojekt.
• Käivitus esmatasandi arengukava projekt.

2007

• Loodi Eesti Koduõdede Seltsing.

2008

• Ilmus Eesti Õdede Liidu ajaloo raamat „Sammud käänulisel teel. Eesti õenduse arengust 21. sajandini“.

2013

• EÕL hakkas tunnustama õendusvaldkonna teadustöid.

2015

• Raamatukogudes hakkasid toimuma terviseloengud „Tunnike tervise heaks“. Sarja raames toimuvad lühikesed temaatilised terviseloengud, mida viivad läbi kogenud õed.

2016

• EÕLi presidendiks valiti Anneli Kannus. Esmakordselt valiti ka asepresidendid, kelleks valiti Gerli Liivet ja Linda Jürisson.

2017

• Ajakirja Eesti Õde hakati välja andma ka elektrooniliselt.
• Eesti eesistumisega seonduvalt korraldati CMO, CNO ja CDO kohtumine.

2019

• Tervishoiu kõrgkoolides avati eriõe magistriõpe.
• Seadustus eriõe mõiste, ettepanek TTL eriõe teenuse lisamiseks.
• Kinnitati õe baaspädevused.

2020

• Loodi EÕLi neli piirkonda ja valiti piirkonna juhid.
• Kinnitati eriõe baaspädevused.
• Ajakiri Eesti Õde läbis uuenduse, väljaandjaks PR Partner.
• Valmis õenduse- ja ämmaemanduse arengustrateegia aastateks 2021–2030.

2021

• 3N projekt sai innovatsioonifondi rahastuse.
• Sotsiaalministeeriumis loodi õendusvaldkonna arendusnõukogu.
• Toimus õdesid ja hooldustöötajaid tänav PAI kampaania.

2022

• Valmis uus õendusportaal.
• Sõlmiti konsensuslepe õdede õppekohtade tõstmiseks ja praktikakulude hüvitamiseks.
• Retseptiõiguse laiendamine eriõdedele.
• Töövõimetuslehe väljaandmise õigus õdedele.
• Eriõe teenuse kinnitamine Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelus.
• Eriõde sai õiguse kirjutada välja naloksooni.
• Õendusterminoloogia komisjoni poolt loodi õendus- ja ämmaemandusterminite kogu ÕTERM.

2023

• Alustati õendusmääruse kokkupanemist.
• Korraldati suurkonverents „MEIE100“ koostöös ETK ja EÕJÜga.
• EÕL sai ICNi pronkstaseme tunnustuse.
• Allkirjastati kollektiivleping, esmakordselt punktiga, mis puudutab koormusnormide kokkuleppimist.
• Käivitus eriõe katseprojekti II faas.
• Tervisekassa innovatsiooniprojekti toel tõlgiti ja anti välja eesti keeles NIC ja NOC raamatud.