Hooldustöötaja olulisust tervishoius märgatakse täna rohkem kui kunagi varem. Erika Pärnala töötab hooldajana SA Pärnu-Jaagupi Hoolduskodus ning on ühtlasi Eesti Õdede Liidu hooldustöötajate seltsingu juht. 2021. aastal tunnustas Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon teda aasta hooldustöötaja tiitliga.

Milline on olnud teie teekond hooldustöötajaks saamisel?

Hooldustöötaja eriala on tegelikult minu teine kutseharidus, esimeseks oli hoopis loomakasvatus. Kui olin viienda lapsega kodus olnud ja tuli aeg tööle tagasi minna, taipasin, et soovin eriala vahetada. Tuttava soovitusel kandideerisin hooldajaks Pärnu-Jaagupi Hoolduskodusse, mis parasjagu uut töötajat otsis. Nägin kohe, et meeskonnakaaslased, kellest enamik on minuga tänaseni, on tõelised professionaalid. Tundsin, et tahan olla selle tiimi liige. Kolleegid võtsid mind väga kiiresti omaks, õpetasid ja suunasid. Siiski oli minus pikalt ebakindlus, mistõttu jõudsin õendusjuhiga rääkides otsusele asuda õppima hooldustöötaja erialale Pärnumaa Kutsehariduskeskuses. Kohe õpingute alguses sain kinnituse, et olen teinud õige erialavaliku.

Kui palju on Pärnu-Jaagupi Hoolduskodus voodikohti ning kes on peamine teenuse vajaja?

Meil on 64 voodikohta, millest väike osa kuulub õendusosakonnale. Valdavalt on patsientideks eakad inimesed, kelle diagnoosid hõlmavad kogu ampluaad viimase staadiumi vähist ja erinevatest luumurdudest sügava dementsuseni välja.

Olete ühtlasi Eesti Õdede Liidu hooldustöötajate seltsingu juht. Kuidas sellise lisaväljundi valisite ning mida see töö endast kujutab?

Oli 2018. aasta märtsikuu, kui tolleaegne volikogu juht Tiina Sildver-Kikas istus hooldustöötajate koolitusel minu kõrvale ja tegi ettepaneku kandideerida seltsingu juhiks. Teisel pool istus minu kursuseõde, kes julgustas, et saan hakkama. Mina ei olnud selles ise väga kindel. Olin täiesti puhas leht ja hakkasin nullist pihta. Mind toetas palju Gerli Liivet, kelle käest sain alati abi paluda. Esimese asjana pidin korraldama sügisest koolitust, hiljem lisandus kõik muu. Täieliku arusaamiseni sellest, mida saan positsioonil tegelikult ära teha ja korda saata, jõudsin paar aastat hiljem.

Nüüd on hinnangu andmiseks piisavalt aega möödunud. Kas pea ees tundmatusse vette hüppamine tuli kasuks või kahjuks?

Ma poleks eales julgenud ise kandideerida. Olen seltsingu juhtimist alati n-ö targemate inimeste tööks pidanud. See on hooldustöötajale tüüpiline enesehinnang, soov olla nähtamatu ja mitte välja paista. Aga minu puhul ikkagi töötab kõige paremini see, kui visatakse kaelani külma vette. Siis lihtsalt pead hakkama ujuma.

Mida kujutab endast ühe hooldustöötaja tööpäev?

Hommik algab valvevahetuse üleandmisega, mil jagatakse teavet inimeste seisundite kohta. Järgneb hommikusöök, mis tähendab nende hooldatavate toitmist, kes seda vajavad, ning seejärel algab pesemine. Meie töö sisaldab ka küünte ja juuste lõikust ning habemeajamist. Lõunasöögi järel saab soovijatega õues käia ning aidata neil raamatuid või ajalehti lugeda. Oluline on veenduda, et inimesed jooksid ka piisavalt vett. Regulaarne mähkmevahetus ning voodite korrastamine toimub nii õhtuti kui ka hommikuti. Muidugi kuulub päeva hulka ka hammaste ja proteeside puhastamine. Lühidalt: toetame igapäevaste toimingute tegemisel inimesi, kes paraku nendega ise enam täiesti üksinda toime ei tule.

Kas on ka juhtumeid, kus patsient saab ühel päeval ise hakkama ja lubatakse koju tagasi?

Õendusosakonnas on tõesti ka neid, kes õnneks jõuavad koju tagasi. See tähendab, et abivajajad turgutatakse üles näiteks õige ravimidoosiga või elustiilimuutusega, ning nad suudavad taas oma toiminguid teha. Mõnel juhul on lihtsalt vaja inimene näiteks alkoholist eemale saada. Teinekord tuleb patsiendile näidata, et rulaatori abil ringi liikudes ei pruugigi selleks kellegi teise abi vaja minna. Need on pisikesed asjad, aga kodus peab inimene hakkama ise toimetama, sest seal ei tee keegi midagi tema eest ära. Vastasel juhul kipub õpitud abitus väga kergesti tulema.

Kas tunnete, et teid nähakse, märgatakse ja tunnustatakse piisavalt?

Siinkohal peab „tänama“ COVID-19 viirust, mis tõi tervishoiu- ja hooldustöötajad tähelepanu keskmesse. Seltsingu juhina võisin mina oma mätta otsas ühelt jalalt teisele hüpata ja häält teha, aga alles pandeemiaga jõudis päriselt inimeste teadvusesse, et selline eriala nagu hooldustöötaja on tõepoolest olemas. Taibati, et hooldustöötaja võib olla õele meeskonnaliikmeks ning kui ta on end ühtlasi ka koolitanud, saab õde talle ülesandeid delegeerides enda töökorraldust tõhusamaks muuta.

Rääkides meediakajastustest, siis muidugi on skandaal see, mis müüb. Nii nagu igal teisel ametikohal, on ka hooldustöötajate seas inimesi, kelle töös esineb puudujääke. Paraku on just probleemid need, mida lugejad rohkem märkavad. Õnneks olen näinud palju ka positiivseid artikleid.

Kas hooldustöötaja töös on veel mõni peidetud pool, mida tihti ei teata või taibata?

Eesti meditsiin suudab väga palju. Sellegipoolest unustatakse, et me ei ole võimelised tegema 99-aastasest viimase staadiumi kasvajaga inimesest 60-aastast tervet inimest. Inimeste leinaprotsess algab juba siis, kui saadakse teada oma lähedaste diagnoosist. Üks leinaprotsessi faase on viha, mis tihti valatakse välja lähima inimese peale, kelleks võib sattuda hooldustöötaja. Need hetked teevad meeletult haiget. On tulnud ette olukordi, kus istume õega valvetoas ja nutame, sest oleme saanud hurjutada millegi eest, mis ei sõltu meist.

Mulle väga meeldib see ütlus, et me ei saa muuta muutmatut. Kui inimene sureb, ei saa me teda ellu tagasi tuua. Suremisprotsess paraku on üks osa meie tööst. Meie ülesanne on olla surija kõrval ja leevendada tema olukorda, näiteks kätt hoides. Need on väga rasked ülesanded, millega hooldustöötajad peavad tegelema.

Tervishoiuringkondades on hakatud viimasel ajal rääkima elulõpuplaanist. Idee seisneb selles, et inimesed hakkaksid oma lähedastega juba võimalikult vara enda lahkumisele järgnevatest soovidest rääkima. Kui rääkida on valus, võib ka kirjutada. Tavaliselt hakkavad noored inimesed surma teema peale käte ja jalgadega vehkima, aga see on paratamatus, et me ei ela lõputult. Kuulake oma eakad ära, nii saavad nemad rahu ja teie kindlustunde, et toimetate õigesti.

Millised on olnud eredaimad hetked või töövõidud, mil olete taibanud, et teete õiget asja?

On olnud juhtumeid, mil inimene tuuakse hooldusele kanderaamil ja ta isegi ei liigu. Oleme juba lähedastele öelnud, et nad end halvimaks valmis paneks, kuid mõne aja pärast patsient istub, liigub ja läheb koju tagasi. Need on hetked, mis panevad silma särama.

Mäletan veel üht võimukat hoolealust, kes ei tahtnud sõnagi rääkida ja lihtsalt näitas näpuga asjade suunas, millega soovis, et teda aidataks. Mulle meenus õpingutel ergonoomika aine raames räägitu, et inimene, kes on hooldusel, peab tegema kõike ise. Kui inimesel liigub vaid üks sõrm, peab ta võimalusel selle ühe sõrmega toiminguid ise tegema. Otsustasin tollele patsiendile samamoodi näpuga suunata, et mida ja kuidas ta peab tegema. Ühel hetkel ütles hoolealune, et pärast kooli minekut olen ülbeks läinud. Ta tahtis mind solvata, aga mina võtsin seda kiitusena. Ta oligi võimeline võtma ise kammi ja oma pea ära kammima. Ta pidi selleks lihtsalt natuke pingutama.

Mis on hooldustöö peamised murekohad?

Oleme Eestis oma erialaga väga huvitavas ajajärgus. Juulis käivitunud hooldereform teeb meie töö teistsuguseks. Oleme pidevas arengus ja loodame, et ühel hetkel määratakse hooldustöötajale ka tema töökoormuse normid ehk pannakse paika, mitu hoolealust võib ühel hooldustöötajal ühe 12-tunnise vahetuse jooksul olla.

Kutsehariduskeskuse päevil oli mul õnn viibida Erasmuse programmiga kuuajasel praktikal Inglismaal. Mulle on siiani suureks eeskujuks see, kui põhjalikult üks hooldustöötaja hoolealusega tegeleb. Oleks super, kui meiegi suudaksime ühel päeval sama efektiivselt tegutseda. Näen, et meie hoolekanne on veel lapsekingades. Samas tähendab see, et meil on ruumi kasvada ja areneda.

Mis annab teie tööle mõtte ja innustab jätkama?

Ma tahaksin väga rõhutada seda, et hooldustöötaja ei tohi olla rumal. Ta peab end koolitama, sest kõik on pidevas muutumises. Vahel tuleb ka vana uuesti meelde tuletada. Täisväärtuslik hooldustöötaja saad ikkagi olla siis, kui oled seda eriala õppinud. Olen puutunud kokku lõõpivate küsimustega, et kas mähkmete vahetamiseks on vaja koolis käia. Tegelikult on hooldustöös palju imepisikesi nüansse, mis teevad inimese elu rasketel hetkedel palju lihtsamaks. Parafraseerin dialoogi „Nimed marmortahvlil“ filmist: „Ega hooldustöötaja ei tohi rumal olla, hooldustöötaja peab ka õppima.“

Mis aitab teil töövälisel ajal akusid laadida?

Perekond, lapselapsed, koer, käsitöö. Vahel ongi nii, et tulen koju ja ei jaksa kellegagi rääkida. Võtan siis oma koera ja lähen jalutama. Koer on vist juba harjunud sellega, et tema perenaine vahetevahel omaette podiseb. Teen mitmekilomeetrise ringi ning tulen koju ja naeratan jälle.

Mulle väga meeldib, et saan teha samaaegselt hooldaja ning seltsingu juhi tööd, mis on teineteisest väga erinevad. Ka see maandab raskeid hetki, et saan olla lähemal seaduste loomisele ja näpuga järge ajada ning vajadusel küsida, kui miski arusaamatuks jääb.

Mis on olnud viimane sütitavaim kogemus, hetk või elamus, mis on eriliselt inspireerinud?

Kõige suurema tõuke andis mulle täieliku üllatusena tulnud aasta hooldustöötaja tiitel. Olin üllatunud juba ainuüksi sellest, et Eesti Õdede Liit minu kandidatuuri esitas. Kui taipasin üritusel viibides, et mina reaalselt pälvingi tiitli, ei suutnud ma seda uskuda. Olen ikka arvanud, et on veel väärikamaid. See andis julguse ja kinnituse, et võin veel rohkem sõna võtta.

Mis on teie nõuanne või soovitus inimestele, kes soovivad hooldustöötajaks saada või mõtlevad selle peale?

Ärge jätke proovimata. Isegi siis, kui on hirm, et ei saa tööga hakkama. Saan seda enda näitele tuginedes kinnitada. Neile, kes soovivad minna õendust õppima, kuid ei ole täiesti kindlad, soovitaksingi esmalt proovida hooldustööd. See annab hea kogemuse, lähema ülevaate ning parema arusaama ka õe töö sisust.