Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Marika Jaas uuris oma lõputöös „Keskkonnast tingitud müoopia tekkepõhjused ja müoopia süvenemise ennetamise võimalused 6–12-aastastel lastel“, miks tekib lastel lühinägelikkus, mis on selle sagedasemad põhjused ja kuidas on võimalik seda ennetada. Lõputöö valmis kirjandusülevaatena.

Levinud nägemishäire

Müoopia ehk lühinägelikkus on väga levinud nägemishäire, mis algab tavaliselt lapsepõlves. Müoopia kujunemist mõjutavad nii keskkonna- kui ka geneetilised tegurid. Keskkonnategurid on viimasel paaril aastakümnel avaldanud väga suurt mõju lühinägelikkusele. Müoopia ei mõjuta mitte ainult õpilaste haridust ja elukvaliteeti, vaid kahjustab ka nende füüsilist ja vaimset tervist. Laste lühinägelikkuse ennetamine ja kiire sekkumine varajases müoopia staadiumis on väga olulised, ennetamaks täiskasvanueas pimedaks jäämise riski. Kooliõe nägemiskontroll ja suunamine silmaarstile on peamine võimalus nägemisprobleemide tuvastamiseks.

Suur probleem rahvatervises

Müoopia on kiiresti muutumas ülemaailmseks rahvatervise probleemiks ning arenenud riikides selle levik kasvab. Lühinägelikkust võib vanuse järgi liigitada lapsepõlve, kooliaegseks ja hilise algusega müoopiaks (pärast 15. eluaastat). Müoopia progresseerumine on suurim vanuses 8–15 eluaastat, sest silmamuna kasv on selles vanuses intensiivne.

Nõrk müoopia on määratletud –0,50 dioptrit (D) kuni –6,00 D ja tugev müoopia alates –6,00 D. Müoopia on teadaolevalt seotud mitme silmatüsistusega, nagu võrkkesta irdumine, glaukoom, katarrakt, nägemisnärvi ketta muutused ja makulopaatia ehk kollatähni kahjustus.

Uuringus tehtud arvutuste põhjal leiti, et 6–9-aastaste laste hulgas on müoopia kujunemine 87,5% tingitud keskkonnast ja 12,5% geneetilistest faktoritest. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul võib pool maailma elanikkonnast 2050. aastaks olla lühinägelik. Epidemioloogilises uuringus leiti, et Põhja-Iirimaal on 1,9% 6-aastastest ja 16,4% 12–13-aastastest lastest lühinägelikud, mis on enam kui kaks korda rohkem kui 50 aastat tagasi.

Keskkonnast tingitud müoopia tekkepõhjused

Keskkonnateguritest mõjutab müoopia teket kõige enam lähitöö. Teised keskkonnategurid on une pikkus ja selle kvaliteet, dieet ja diabeet, õppepäeva pikkus, aastaajad ja ilmastik ning elukoht.

Lähitöö hõlmab tegevusi, mis toimuvad lühikese töökaugusega, näiteks lugemine, õppimine, arvuti/nutitelefoni kasutamine, videomängude mängimine ja televiisori vaatamine. Lähitöö vajab suurt visuaalset tähelepanu, mistõttu võib see põhjustada lühinägelikkuse süvenemist.

Uuringud on näidanud, et lühem lugemiskaugus on lühinägelikkuse progresseerumise riskitegur. Lühema lugemiskaugusega lastel oli suurem tõenäosus müoopia tekkele võrreldes nendega, kelle lugemiskaugus oli 25–29 cm või üle selle.

Uuritud on seost lühinägelikkuse ja une vahel. Uuringud on näidanud, et lühem une kestus ja halb unekvaliteet on seotud suurema lühinägelikkusega. Lastel, kes magavad ööpäevas vähem kui seitse tundi, on müoopia levik 68,45%, samas neil, kes magavad ööpäevas üle üheksa tunni, on müoopia levik vaid 34,80%.

Vähem uuritud müoopia riskitegur on dieet ja diabeet. Müoopia levimus kasvab riikides, kus on välja kujunenud läänelikud toitumisharjumused. Lääne elustiil eeldab suurema suhkrusisaldusega toidu tarbimist. Sellest tulenevalt on välja kujunenud hüpotees, mille kohaselt hüperglükeemia ja hüperinsulineemia põhjustavad lühinägelikkust.

Uuringud näitavad, et haridussüsteemi areng ja kõrghariduse omandamine on seotud lühinägelikkuse levikuga. Riikides, kus algavad haridussurve tõttu kodutööd juba koolieelses eas, esineb laialdane lühinägelikkuse epideemia.

Keskkonnast tingitud müoopia tekkepõhjusteks on ka ilmastik ja aastaajad. Uuringud on näidanud, et lühinägelikkuse progresseerumine sõltub aastaaegadest. Suvel on lühinägelikkuse nihe aeglasem kui talvel. Suvel võib lühinägelikkuse aeglasemat progresseerumist põhjustada õueaktiivsuse suurenemine ja koolivaheajaga kaasnev lähitöö vähenemine, samuti suurem kokkupuude päevavalgusega. Samas müoopia ja sünnikuu vahelise seose uuringutest nähtus, et suve- ja sügiskuudel sündinud lastel esineb müoopiat sagedamini. Siinjuures on täpne mehhanism siiski ebaselge, kuid arvatakse, et see on seotud kokkupuutest loomuliku valguse tasemega varases perinataalses perioodis, mis saab alguse juba raseduse kolmandal trimestril.

Müoopia kujunemisel etendab olulist rolli ka elukoht. Uuringud on näidanud, et linnakeskkonnas elavatel lastel on suurem tõenäosus müoopia tekkele võrreldes maapiirkondades elavate lastega. Riskiteguriks peetakse ka eluaseme tüüpi. Väikestes korterites elamine soodustab lühinägelikkuse tekkimist. Siiski on selles valdkonnas saadud uuringutulemused vastuolulised ning eri piirkondades on erinevad seosed. Lisaks on täheldatud seost suurema rahvastikutiheduse ja lühinägelikkuse vahel, olenemata väljas veedetud ajast ja teistest keskkonnateguritest. Arvatakse, et linnades elavad lapsed veedavad vähem aega õues, kuna neil ei ole piisavalt mängukohti. Seega võib linnakeskkond olla müoopia kujunemisel oluliseks teguriks.

Müoopia süvenemise ennetamine

Müoopia süvenemise ennetamiseks soovitatakse kõige enam väljas viibimist. Lisaks on abi prillidest ja läätsedest. Kasutatakse ka nõelravi, atropiini tilkasid, laseroperatsiooni ja elektroonika kasutusaja piiramist.

Mitmed uuringud näitavad, et müoopia ehk lühinägelikkuse ennetamisel või edasilükkamisel on oluline roll õues veedetud ajal. Väljas viibimine on kõige tugevam keskkonnategur, mis võib lühinägelikkust edasi lükata või selle teket vähendada. Uuringus leiti, et 40-minutiline õues läbiviidud tund igal koolipäeval kolme aasta jooksul vähendas lühinägelikkuse esinemissagedust 39,5%-lt 30,4%-le. Hiinas läbiviidud uuringus selgus, et lapsed, kes puutusid kokku valguse intensiivsusega üle 1000 luksi vähemalt 70 minutit nädalas, vähenes müoopia tekke risk 35%. Loomkatsed on samuti näidanud, et kõrge valgustase õues või kiired heleduse muutused vallandavad dopamiini, mis on silma kasvu inhibiitor ja pärsib lühinägelikkust.

Lühinägelikkuse korrigeerimiseks on mitmeid võimalusi, kuid kõige levinumad on prillid ja kontaktläätsed. Uuringud on näidanud, et prillide kandmine aitab müoopia progresseerumist aeglustada 39–51% võrra, kuid samas võib lühinägelikkuse alakorrektsioon suurendada müoopia progresseerumist. Kontaktläätsedest on tõestatud ortokeratoloogiliste läätsede efektiivsus. Neid kantakse öösiti magamise ajal ja need aitavad ajutiselt müoopiat korrigeerida. Uuringud on näidanud, et ortokeratoloogiliste läätsede kasutamine võib müoopia progresseerumist aeglustada 30–63% võrra.

Müoopia progresseerumise pidurdamiseks on olnud kõige tõhusamaks sekkumiseks väikestes annustes atropiin. Erinevate uuringute kohaselt on efektiivsus vahemikus 60–77%. Hiljutised uuringud on näidanud kontsentratsioonidega 0,01% ja 0,05% atropiini sisaldavate silmatilkade ohutust ja efektiivsust nii müoopia ennetamisel kui ka ravis. Uuringus leiti, et 1% kontsentratsiooniga atropiinitilgad vähendasid müoopia progresseerumist lastel 77%. Atropiinitilgad kontsentratsiooniga 0,01% vähendasid lühinägelikkuse progresseerumist kuni 50%.

Laseroperatsioon ehk lasik on kirurgiline protseduur, mille eesmärk on parandada nägemist. Uuringus, kus tehti laseroperatsioon lastele vanuses 2–12-aastat, oli pärast kahte aastat viiel lapsel kuuest paranenud refraktsioon ja nägemisteravus. Hetkel ei ole alla 18-aastastel lastel laseroperatsioon heaks kiidetud. Põhjuseks on see, et laste silmad on alles arenemisfaasis ning seetõttu ei ole laseroperatsioonid lastele näidustatud.

Müoopia süvenemise ennetamiseks on oluline elektroonika kasutusaja piiramine. Vanemad peaksid oma koolis käivate laste seas alustama elektroonikaseadmete kasutamisreeglitega ja ise kujundama tervislikku ekraanikasutusaega. Lapsevanem peab järgima eale sobivaid ajalisi nutiseadmete piiranguid.