Täiskasvanute vaimse tervise mured on saanud sageli alguse juba noorukieast. Teadlikkus vaimse tervise tähtsusest on paranemas, kuidas aga ennetada ja märgata laste muresid ning lapsi suurte elumuutuste ajal toetada?

Teadmisi ja kogemusi jagasid Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) laste ja noorukite osakonna õendusjuht ja vaimse tervise õde Mare Serg ning SA Tallinna Koolitervishoiu vaimse tervise õde Ragne Läheb.

„Umbes pooled kõigist vaimse tervise häiretest saavad alguse enne 14. eluaastat ja kolmveerand enne 25. eluaastat,“ sõnab vaimse tervise õde Ragne Läheb.

„Aastatel 2019–2022 on sagenenud Eestis meeleolu- ja neurootilise häirete diagnoosimine lastel vanuses 5–19. Vaimse tervise teenust jõuavad kasutama lapsed, kelle probleemid on juba kriitilised. Vaimse tervise probleemid ei tähenda tingimata, et lapsel oleks psühhiaatriline diagnoos ja ta vajaks ravi. Küll aga vajavad lapsed vaimse tervise murede ületamiseks täiskasvanute abi ja tuge,“ ütleb Läheb.

Lastega tuleb rääkida nii headel kui ka rasketel aegadel. Vaimse tervise õde Mare Serg ütleb, et igas vanuses lastega saab rääkida, kui teha seda lihtsalt ja nende oma kogemuse kaudu. Rääkida tuleks igapäevastest asjadest, et nad harjuksid oma mõtteid ja tundeid väljendama.

Kodu, pere ja oma sõprade mured – lapsed muretsevad ka nende teemade pärast. Enda avamine ja tühjaks rääkimine on vaimse tervise heaoluks väga vajalik igas vanuses inimese puhul. „Kui inimene ei räägi, on kurb või vihane, aga emotsioon ei tule välja, ei ole see vaimsele tervisele hea. Tundeid ei tohi pikalt kinni hoida, sest see kurnab. Võib julgelt nutta või öelda, kui on vaja kallistust. Me ei pea olema kogu aeg tugevad,“ lisab Serg.

Rääkimise tähtsust rõhutab ka vaimse tervise õde Läheb, öeldes, et lapsevanem võiks iga päev kasvõi 15 minutit lapsega rääkida. „Lapsed on väga altid rääkima, kui vaid küsitakse. Kui ta täna ei taha rääkida, siis homme või ülehomme juba tahab. Laps tunneb, kui vanem on tema jaoks olemas.“

Kui lapse jutukust tõrjuda, ei teki tal harjumust rääkida. Kuulates on vaja olla mõttega lapse juures, sest laps tunnetab ära, millal täiskasvanu on hajevil. Samuti ei tohi lapses tekitada tunnet, et ta ei julgeks enam rääkida. „Kui midagi läks valesti, tuleb läbi arutada protsess, mis läks valesti ja mida oleks saanud teha teisiti. Oluline on, et laps ei tunneks hirmu karistuse ees, vaid saaks vigadest õppida,“ lisab Läheb.

Lapsed ja noored vajavad selgitusi, et õppida olukordi analüüsima ning enda ja teiste tundeid mõistma. Sotsiaal-emotsionaalseid oskusi tuleks arendada kodus ja koolis, et lapsed oskaks oma emotsioone mõista ja neid paindlikult juhtida, et valida olukorrale sobiv käitumine. „Kõik see tagab parema vaimse tervise ja kvaliteetsed suhted ka täiskasvanueas,“ sõnab Läheb.

Serg soovitab vaimse tervise mõtestamiseks Tervisekassa töövihikut „Minu vaimse tervise esmaabi“, mis on mõeldud nii noortele kui ka täiskasvanutele. Töövihikus on tasakaaluratas, kus inimene saab ise analüüsida oma rahulolu elu eri aspektidega, nagu sõbrad, toitumine, füüsiline aktiivsus ja eneseareng. „Soovitan seda täita ka meie töötajatel, sest see sobib kõigile ja töötab hästi. Kui inimese hinnangul on midagi liiga palju või vähe, on võimalus midagi muuta, et saavutada soovitud tasakaal,“ sõnab Serg.

„Keskenduda tuleks ikka positiivsele, mis on meie elus hästi, kuid mõelda ka sellele, mida saame ise enda heaks ära teha. Vaimse tervise tasakaalu otsingul saab inimesi toetada eri meetoditel. Olulisel kohal on toetavad suhted nii eakaaslaste kui ka täiskasvanutega, peretraditsioonid, näiteks lauamängud, ühised söömaajad või väljasõidud. Samuti jagatud kodused tööd, näiteks majapidamistööd. Olulisel kohal on ka kiitus ja tunnustus koolis ja kodus,“ sõnab Serg.

„Vaimne tervis sõltub palju meie sotsiaalsetest oskustest, unest, liikumisest. Vajame korralikku und, et aju jõuaks päevasündmused läbi töötada. Vähene uni on nagu tühi kõht, see tekitab pahurat tuju. Tuleks võtta aega iseendale, kasvõi logeleda, et saada pea tühjaks,“ lisab Läheb.

Märka ja toeta

Vaimse tervise ohu märk on see, kui lapse käitumises on suur muutus või miski ei rõõmusta teda ega paku talle huvi. Näiteks koolilapse õppeedukuse järsk langus või väikelapse tagasilangus arengus (nt söömise ära õppinud väikelaps tahab nüüd, et teda toidetakse). Sellisel juhul tuleks mõelda, kas lapse elus on mingi muutus, sõnab Serg.

Käitumise muutuse põhjuseks võib olla, kui keegi läheb perest ära või tuleb juurde. Siis tuleb neid teemasid lapsele eakohaselt selgitada. „Mõista tuleb ka täiskasvanut, sest raskel eluperioodil võib olla ka tal keeruline abi küsida või vastu võtta, sest tasakaal võib olla paigast ära. Nii on tal omakorda raskem pakkuda tuge lapsele,“ lisab Serg.

Kui lapsel on vaimse tervisega mure, on see lapsevanema jaoks šokk. Mida saab selles olukorras teha, on kuulata ära kõik osapooled ja toetada empaatiliselt nii last kui ka vanemat. „Kindlasti ei tohi rünnata ega anda hinnanguid, vaid leida lapses ja lapsevanemas tugevusi ja häid omadusi. Lastega seotud mure on kogu pere mure ja pere vajab samamoodi abi ja tuge, et nad oskaks last toetada. Pereteraapia on üks võimalus, kuid see on tasuline teenus,“ lisab Läheb.

Neutraalsus, empaatilisus ja tasakaalukas lähenemine on vaimse tervise toetamisel läbivad märksõnad. „Laps ei usalda täiskasvanut, kes on üldistav ja sildistav. Sa ei tule kunagi õigeks ajaks koju või oled lohakas – enamasti need laused ei vasta tõele. Need pigem peegeldavad seda, mida ütleja ise selles olukorras tunneb,“ selgitab Serg.

Laste ja noorte elus on lisaks perele tähtsal kohal sõprussuhted. „Teismeline kuulab rohkem sõpru kui vanemaid – see on arenguks vajalik, et ta ei jääks oma vanemate külge kinni, vaid iseseisvuks,“ lisab Serg.

Targaks vanemaks ei sünnita, kuid vanemlust saab õppida. Veebilehelt tarkvanem.ee leiab infot laste arengu kohta ja lehelt peaasi.ee leiab väärt nõuandeid vaimse tervise teemal.

Vaimsele tervisele pööravad üha rohkem tähelepanu ka kooliõed. „Üheks võimaluseks on lapselt rutiinse tervisekontrolli käigus küsida, kuidas ta on kooliga kohanenud, kuidas tal läheb. See on ennetav psühhosotsiaalse tausta küsimine. Osa kooliõdesid teeb laste tervisekontrolle koos lastevanematega. Kooliõde näeb, kuidas suhtlus lapse ja vanema vahel toimub, kas laps on pinges või avatud. Arenguvestlusel klassijuhatajaga saab samuti rääkida, kuidas lapsel on suhted klassikaaslasetega, kodus, kuidas tal läheb üldiselt,“ lisab Läheb.

PERHi laste ja noorukite osakonna õendusjuht ja vaimse tervise õde rakendab avatud suhtlust ka oma töös. Valvet alustades tutvustab ta end patisentidele, et luua inimestega kontakt ja näidata, et ta on nende jaoks olemas. „Kui keegi nutab, siis küsin, kas ta soovib olla omaette või saan teda kuidagi aidata. Kui aga keegi on vihane ja purskab emotsiooni välja, siis kuulan. Vahel olen lihtsalt kõrval olemas, istume vaikides, kuid see annab teisele vajaliku kindlustunde ja toe. Kuulamine ja kinnitus, et olen olemas, on väga olulised,“ sõnab Serg.

Tallinna koolitervishoiu pilootprojekt

Tallinna koolitervishoid tegi lõppenud kooliaastal pilootprojekti: tööle võeti kaks vaimse tervise õde, kelle ülesandeks on nõustada kooliõdesid. Uuel aastal minnakse koolidesse ennetustööd tegema ja koolilapsi nõustama. Üks neist vaimse tervise õdedest on Ragne Läheb.

„Minu peamine ülesanne on Tallinna koolitervishoius töötavate õdede nõustamine ja toetamine õpilaste vaimse tervise küsimustes. Lisaks käin koolis õpilasi nõustamas. Kui kooliõde märkab, et näiteks lapsel või klassil on ärevust või muid küsimusi, saab ta võtta meiega ühendust. Kasutame õpilastele tuge pakkudes peaasi.ee lühisekkumise koolitusmaterjale, et võimestada laste sotsiaalseid oskusi. Me ei anna hinnanguid ega pane diagnoose, vaid toetame samm-sammult õpilaste sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arengut,“ tutvustab Ragne oma tööd.