Südamega tehtud töö 

Südamega tehtud töö 

Karjäär õendusvaldkonnas pakub lugematuid võimalusi. Enda jaoks südamelähedase raja leidnud õendustöötajad räägivad oma töökogemusest Lääne-Tallinna Keskhaiglas (LTKH). 

„Meil oli juba kõrgkoolis õpingute ajal võistlus, kes saab minna Pelgulinna sünnitusmajja (LTKH naistekliinikusse) praktikale. Siinsed praktikakohad läksid kui soojad saiad, pidime lausa loosi võtma,“ kirjeldab praktikakoha valikut nüüdseks kolm aastat LTKH sünnitusosakonnas töötanud ämmaemand Kairi Ansper. „Siin on sõbralik õhkkond: oled oodatud, sinuga tegeletakse, sind õpetatakse ja samas lastakse sul ka ise teha – sul lastakse õnnestuda. Aga loomulikult on vaja usaldus enne välja teenida,“ rõhutab ta. 

„Kõige suurem hirm tööle asudes on see, et pead vastutama, kuigi oled veel noor ja kogemusest jääb puudu. Kolleegide ja ülemuste valvas pilk tekitas aga kindluse tegutseda ja ennast proovile panna. Teadsin, et kui midagi on valesti, on kolleegid mu seljataga, annavad sellest mulle teada ja aitavad,“ räägib ta. 

Keerulisel COVIDi perioodil, mil nakkushaigetega tegelevat personali nappis, sai Kairi oma kogemuste pagasit suurendada ka COVID-19 osakonnas õena töötades. „See kogemus oli väga õpetlik ja kolleegid toredad, aga COVID-19 osakonnas töötades hakkasin tõeliselt hindama seda, mis mul naistekliinikus on – ämmaemanda töö ilu, terved inimesed, roosad beebid,“ on ta tänulik. 

Sünnitusosakonna ämmaemanda Diana Jõesoo teekond algas noorte nõustamiskabinetist, kus ta sai kõrgkooliõpingute ajal töötada assistendi rollis. „Sealsed toredad ämmaemandad lubasid mul proovida nõustamist ja analüüside jaoks proovide võtmist. Kuigi minu sihiks oli alati sünnitusosakond, oli põnev töötada ka noortega – saada osa nende hingeelust ja maailmast ning neile anda teada, et nad ei ole oma murega üksi.“ 

Ka Diana töökogemuse hulka kuulub töötamine abiõe ja õena LTKH COVID-19 osakonnas. „Aparatuur, spetsiaalsed ravimid, nende lahjendamine ja manustamine – kõik see oli väga huvitav. Sain sealt kogemusi, mida naistekliinikus ei saa. Oli põnev aeg, aga sai valatud ka palju pisaraid,“ märgib ta ja lisab, et nägi juba oma esimeses valves patsiendi surma. „Nutsin ja helistasin emale ning panin kodus selle inimese auks küünla,“ räägib noor ämmaemand. „See inimene on mul endiselt meeles.“ 

Kuigi erakliinikus töötamine võib tähendada päevast tööd, vabu nädalavahetusi ja riigipühasid, eelistab Diana töötamist just statsionaarses osakonnas, kus on palju põnevust ja emotsiooni. Ta ütleb: „Sünnitusosakonnas on rohkelt rõõmu ja toredust – roosa beebimull on siin alati ümber.“ 

Õde Aleksandra Kravtšenko näeb oma töös patsiente elukaare mõlemas otsas – ta töötab LTKH õendusabikliiniku Iru üksuses ja Tallinna Lastehaigla intensiivravis. „Nagu lapsed, vajavad ka täiskasvanud ja vanemad inimesed hoolt ja armastust. Minu jaoks ei ole vahet, kas patsiendiks on laps või eakas – ta on ennekõike inimene,“ kõlab tema põhimõte. 

Olles aastaid töötanud laste intensiivravis, hakkas ta ühel hetkel puudust tundma suhtlusest – pisikesed patsiendid ju ei räägi. Kuigi lastehaigla töö on endiselt südamelähedane, soovis Aleksandra proovida tööd täiskasvanutega. Uute väljakutsete otsingud viisid ta peagi LTKH insuldiosakonda, kuid ka seal jäi tema jaoks miskit puudu. „Tundsin, et soovin midagi muud – mulle on väga oluline aidata ja suhelda, mitte ainult ravida,“ selgitab Aleksandra.  

Ta kuulis osakonna õendusjuhilt, et LTKH on avamas uue õendusabiosakonna Iru hooldekodu kõrval ja seal Aleksandra alates käesoleva aasta veebruarist töötabki. „Ma ei kujutanud ette, et mulle võiks siin meeldida, aga proovisin ja ütlen ausalt – väga meeldib. Siin saan teha õe tööd – tabletid, tilgad, ravimid, lamatiste ravi, aga lisandub ka patsientide ja nende lähedastega suhtlemine. Minu jaoks on oluline, et patsient tunneks end turvaliselt. Näen, kui raske neil on ja tahan neid toetada. Patsiendid võivad osakonnas olla päris pikalt ja selle ajaga saab meist juba nagu perekond,“ räägib Aleksandra. 

Ta lisab, et tööheaolu sõltub suuresti ka meeskonnast ja juhtidest. „On väga oluline, et sa ei kardaks küsida, kui abi vajad. Meie vastutav õde on väga tubli, sõbralik ja abivalmis. Täpselt selline peabki üks vastutav õde olema.“ 

 

Viimased uudised

Minu esimesed sammud põhja piirkonna juhina

Ei tasu karta alustada midagi uut ja iga samm edasi on suur areng just iseendale.

Eesti Õdede Liidu presidendiks valiti Laura Keidong ja asepresidendiks Margit Lenk-Adusoo

Presidentide viieaastane ametiaeg algab 1. mail 2025.

Praktiline tegevusjuhend vaimse tervise õdedele

Meie suur soov ja eesmärk on, et tegevusjuhend oleks praktilises kasutuses.

Tunne oma esindajaid!

Saa tuttavaks Lõuna piirkonna esindaja Merlyn Kundiga ja Viru piirkonna esindaja Maie Türksoniga.

Söömine vanemas eas – toit kui ravim

Põhiainevahetus hakkab aeglustuma 40.–50. eluaastast. Eakate toiduvajadus erineb laste ja noorte toitumisest.

Õe roll katarakti patsiendi raviteekonnal

Õe ülesanne on välja selgitada patsiendi terviseseisund ja vajadusel konsulteerida oftalmoloogiga.