Eestis on hoiak, et lähedase surm on midagi, mis meid võib-olla kunagi tabab ning milleks valmistuda ei saa. Hiljem tegeletakse leinavalust tingitud tagajärgedega ning seda väga piiratud ressurssidega. Seevastu näiteks Iirimaal, Šotimaal ja Austraalias on kasutusele võetud mitmeid viise, et parandada inimeste teadlikkust ja oskusi leinaga toime tulla.
Mis on surma kirjaoskus?
Eestis juba kasutusel olev mõiste „tervise kirjaoskus“ (ingl health literacy) on eeskujuks ka „surma kirjaoskuse“ (ingl death literacy) kontseptsioonile, millele pani dr Kerrie Noonan oma meeskonnaga aluse 2016. aastal Austraalias. Nende poolt hiljem välja töötatud surma kirjaoskuse indeksi (ingl death literacy index) järgi on võimalik mõõta kogukonna teadmisi ja oskusi, mis on vajalikud surma ja elu lõpuga seotud hooldusteenuste kättesaadavuse, mõistmise ja kasutamise jaoks.
Surmateadlikkuse suurendamiseks on erinevaid viise ning alati ei peagi lähenema õpetamise või koolitamise kaudu. Näiteks surmakohvikud (ingl death cafes) on maailmas populaarsust koguv ürituste formaat, mis annab võimaluse kokku tulnud võõrastele rääkida surma ja elu lõpu teemadel ilma konkreetse eesmärgi või suunamiseta. Tegu ei ole nõustamise ega tugigrupiga, kuigi enamasti lahkuvad osalejad parema enesetunde ja enamate teadmistega. Seda formaati on ka proovitud näiteks intensiivraviõdede läbipõlemise ennetamisel USAs.
Elu lõpu vestluste edasilükkamise tagajärg
Selgitamatagi on selge, kui oluline on vestelda elu lõpu teemadel oma lähedastega. Ka uuringud on seda kinnitanud, et mida varem nendel teemadel räägitakse (ka tervete täiskasvanutega), seda väiksem on risk vaimse tervise probleemide tekkeks surmaga kokkupuutel. Igasugune kokkupuude surmaga, olgu see siis lähedase või lemmiklooma surm, enda surmalähedane kogemus või raske diagnoosi saamine, teeb inimese väga hapraks.
Kindlasti ei ole taoliste vestluste eesmärk vältida leina. Oluline on mõista, et lein on loomulik reaktsioon kaotusele. Normaalne lein möödub, kui inimene on teinud kaotusega kompromissi. Leina mõjutavad kindlasti surma asjaolud – kuidas, millal ja kus. Samas lähedase jaoks võib ka raskelt haige eaka surm tulla sama ootamatult kui noore inimese surm. Mida rohkem keerulisi aspekte, seda suurem on tõenäosus, et lein ei möödu tavapäraselt, vaid sellest saab pikaajaline leinahäire (ingl prolonged grief disorder). Patsientidel, kellele kaotus on mõjunud tugevamini, võivad ilmneda depressioon, posttraumaatiline stressihäire, foobiad, maniakaalsed ja depressiivsed episoodid ning ainete kuritarvitamine. Ohustatud on ka need, kellel varem ei olnud kalduvust vaimse tervise probleemide tekkeks.
Inimene ise on enda kõige olulisem vaimse tervise spetsialist
Inimese elu lõpu kvaliteet sõltub suuresti inimese teadlikkusest. Seetõttu on oluline parandada tervete täiskasvanute teadlikkust, et nad oskaksid leida õiged hooldusvõimalused nii enda kui ka lähedaste jaoks.
Tanatoloog ehk surmauurija Karl Käsnapuu on öelnud, et eestlastel puudub kultuuriline käsipuu, millele toetuda. Ei teata, kuidas käituda pärast lähedase surma, kuidas toetada leinajat ning ei osata ega julgeta rääkida surmast ka siis, kui see on juba kriitiliselt vajalik. Surmaga seotud teadmiste puudumine suurendab ka riski vaimse tervise probleemide tekkeks. Samal ajal on vaimse tervise spetsialistidest puudus ning vastuvõtujärjekorrad on pikad.
„Vaimse tervise rohelises raamatus“ on välja toodud, et inimene ise on enda kõige olulisem vaimse tervise spetsialist. Ometi ei saa kogu vastutust panna indiviidile ning ka tervishoiusüsteem peaks arenema paralleelselt, et abi vajavad patsiendid jõuaksid erialaspetsialisti vastuvõtule. Inimese enda parema teadlikkuse korral oleks vähem neid hetki, kus leinavast tuttavast eemale hoitakse, kuna ei osata midagi öelda ega kuidagi aidata.
Digitaalne lähenemine digitaalse riigi elanikele
Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli terviseteaduse magistrantuuris hakati looma digitaalset sekkumist, mille abil saab ennetada lähedase kaotusega seotud vaimse tervise probleeme. Projekti autor Jane Kaju toob digitaalsete sekkumiste eeliseks välja asukoha, kättesaadavuse ja aja. Inimesed saavad oma teadmisi täiendada endale sobival ajal ja kohas.
Arendusprojekti esimeses faasis analüüsiti süstemaatilise kirjanduse ülevaate abil teistes riikides olevaid sarnaseid veebipõhiseid kursusi. Nendest induktiivselt välja joonistunud teemad esitati elu lõpu ja surmaga seotud spetsialistidele Eestis. Pärast nende arvamuse kogumist joonistusid välja viis peamist teemat, mida hakatakse välja arendama digitaalse sekkumise faasis. Sekkumise teemadeks on surmaga seotud suhtumine ja suhtlemine, suremise meditsiinile pool, planeerimine, hooldaja roll ja elu pärast lähedase surma. Milliseks sekkumine täpsemalt kujuneb, saab juba näha lähitulevikus.