Meditsiinihariduse üks tähtsamaid hetki on seal, kus toimub kokkupuude patsiendiga ehk haiglas või perearstikeskuses. Meie kõrval õppiv noor arst või õde peab saama vähemalt sama head oskused, teadmised ja hoiakud, kui seda on vastava eriala töötaval spetsialistil. Sellepärast peavad õppijad tulema töötava arsti ja õe kõrvale, me peame neid õpetama ja olema toeks eduka praktika läbimisel. Meie juures on patsiendid, kellega koos ja mõnikord ka kelle peal me õpime. Oluline on sealjuures teha õppimine patsiendi jaoks ohutuks.
Süütunne vs häbitunne
Me kõik oleme oma elus tundnud ühel või teisel hetkel süüd. Meditsiinihariduse kirjandus on süü- ja häbitunnet põhjalikult uurinud ning jõudnud definitsioonini, et süütunne tuleb meie enda seest. Vaatamata sellele, et me õppisime, harjutasime, lugesime ja teadsime, mis meid ees ootab, läks midagi teisiti kui pidi. See võis olla suhtlus kolleegi või patsiendiga või läks dokumentatsioonis midagi tavapärasest teisiti.
Teisel juhul võib olukord olla küll täpselt sama, aga tulemuseks on hoopis häbitunne. Kui keegi ütleb midagi sellist, mida ma ise võib-olla tean, aga avalikult ja kõigi ees. Võib juhtuda, et häbistatakse pinnapealselt, teadmata kõiki fakte ning sellest jääb tunne, et vea tegin ainult mina ja üksi. Mitte keegi teine kaasatud ei olnud, ainult mina ja ainult üksinda vastutan ja eksisin. Töökeskkond meie ümber võib saata signaali, et mitte keegi teine mitte kunagi ei eksi.
Ohutu õppimine
Süütunne ei ole tavapäraselt seotud sellega, mida keegi teine ütleb, vaid see tuleb meie enda seest. Saame aru, kus on probleem ning tajume, et peame tegema midagi teistmoodi. Mõistmine, et täna ei läinud see asi nii nagu pidi, tekitab soovi olukorda analüüsida ning õppida selleks, et olla homme parem. Kui mitte homme, siis võib-olla nädala või paari kuu pärast. Sisemine motivatsioon on saada paremaks ja teha järgmine kord paremini kui täna. Me õpime siis, kui oleme sellele avatud, kui anname iseendale võimaluse õppida ja areneda.
Kui kogesime aga häbitunnet, tekitame enda ümber kesta. Me ei lase endale midagi öelda, sest peame ennast kaitsma. Kaitsepositsioonis ei ole õppija kahjuks valmis õppima ja uus informatsioon ei talletu.
Eksimine on inimlik
Tervishoiu valdkonnas me õpime, konsulteerime ja kaasame, kuid see ei taga alati laitmatut tulemust. Töötame olukorras, kus risk eksida on suur. Küsimus on, mis on selle hind. Eksimustest tuleb rääkida ja nendest loomulikult ka õppida, aga oluline on tõdeda fakti ja teadmist, et eksimused võivad tekkida.
Patsiendi jaoks saame selle võimalikult ohutuks teha läbi omavahelise konstruktiivse tagasiside. On väga oluline mõelda, mida ja kuidas õppijale öelda, et vältida häbistamist. Me saame anda tagasisidet selle kohta, et midagi ei läinud täna nii nagu oleks võinud minna. Kasuks tuleb, kui enne patsiendi juurde minemist lepitakse kokku, mida seal täna tehakse. Kuhu maani tegeleb patsiendiga õppija, mis roll on õppijal ja temaga kaasas oleval spetsialistil. Oluline on toetada üksteise rolli ning peegeldada patsiendile, et tegeleme temaga koos. Kogemused ja uued teadmised loovad sünergia ja nii saab õppida õpetaja õpilaselt ja vastupidi. Omavaheline heatahtlik ja viisakas kommunikatsioon tõstavad turvalisust ja toetust. Selles keskkonnas on ka patsiendil inimlikust vaatest parem olla ja meditsiinilisest vaatest ohutum viibida.
Tervishoiuvaldkonnas said meist kõigist õpetajad, eeskujud ja teekaaslased. Hoidkem seda meeles!