Õdede roll ja iseseisvus on koos ühiskonna arengutega suurenenud. On aeg astuda järgmised sammud ja jõuda järele ka õigusruumis. Õdede rolli suurenemisel räägime eelkõige eriõdedest, kellel on retseptiõigus ja meditsiiniseadme kaardi väljastamise õigus.
Ühiskondlikest muutustest tuleneva surve tõttu on tervishoius üha olulisemaks muutunud meeskonnatöö ja interdistsiplinaarsus. Aeg, mil õed olid eelkõige arsti korralduste ja käskude täitjad, on möödas ja õdede iseseisvus on järjest tugevnenud.
Nõukogude ajal oli õdedel väga piiratud vastutus: õed olid kutseharidusega kesktaseme meditsiinitöötajad. Neid iseloomustas eelkõige autonoomia puudus. Nad pidid arstidele kuuletuma ja sageli olid töötingimused ja -tasu viletsad. Õdede õppekavasid koostasid arstid, õppejõud olid samuti arstid. Taasiseseisvumisest alates muutus Euroopa riikide eeskujul ka kogu tervishoiualane haridus, õdede väljaõpe muutus ja pädevused laienesid. Lisaks võeti lääneriikidelt üle inimõigused, eetika, inimkäsitlus ja meeskonnatöö olulisus.
Arengud ühiskonnas ja tehnoloogias ning vananev ühiskond seavad meile aina suuremaid väljakutseid. Ka õdedel tuleb selle muutunud ühiskonnaga kohaneda. Tööjõunappus toob kaasa selle, et me peame rolle ümber mõtlema. Õdede koolitamine on edenenud tänu pidevatele väljakutsetele ühiskonnas ning oleme juba mõnda aega saanud õigusruumis rääkida iseseisvatest vastuvõttudest. 2003. aastast on tervishoiuteenuste korraldamise seaduses sätestatud iseseisev õendusabi osutamine.
Iseseisvat vastuvõttu esmatasandil käsitlesime õigusruumis 2004. –2005. aastatel. Kui see seadustati ja koostati ka perearstiabis õdedele tegevusjuhend, kasvasid õdede vastuvõtud neljakordselt. Vastuvõttude arv suurenes veelgi 2016. aastal, kui määruses kirjeldati õe vastuvõtuteenus.
Eriõdede erialade loetelus (Õendusabi erialade loetelu) on 2019. aastast neli eriala:
1) intensiivõendus;
2) kliiniline õendus;
3) terviseõendus;
4) vaimse tervise õendus.
Õigusruumis on nüüdseks kehtestatud iseseisvalt osutada lubatud ambulatoorsete õendusabiteenuste loetelu ja nende hulka kuuluvad tegevused ning õendusabiteenuste osutamise tingimused ja nõuded ambulatoorse õendusabi iseseisvalt osutamiseks vajalikele ruumidele, sisseseadele, aparatuurile, töövahenditele ja ravimitele.
Eelmisel aastal muudeti õigusruumi, millega laiendati retseptiõigust eriõdedele. Samuti on eelmisest aastast eriõdedel õigus väljastada töövõimetuslehti. Õdedel on oma tegevuskvoodid ja õed saavad ise oma tegevusi raviarvele märkida. On tehtud olulisi samme, kuid juba mõnda aega oleme õigusruumi mõttes pisut paigal seisnud. On aeg astuda järgmised sammud. Kõik need rollid, mis on õigusruumis kirjeldatud – õendushaigla, koolitervishoid, koduõendus, õe vastuvõtu teenus – on selleks, et õde saaks olla meeskonna liige ja teaks, kuidas saab tema meeskonnas patsienti aidata, kuidas ta saab panustada ja mis on tema õigused ja kohustused.
Oleme teel sinna, et anda õdedele veelgi suuremat vastutust ja siin räägime eelkõige eriõendusest. Tsiteerides Gerli Liivetit: „Eriõde on spetsiifiliste teadmistega spetsialist, kellel on pädevus ja oskused tulla patsiendile appi ning tema terviseseisundit hinnates välja selgitada terviseprobleem.“ Eriõde saab toimetada ise ja tema juurde peab patsient saama tulla ka ise. Eraldi arutelukohaks on see, kas nii on kõigi tervisemurede korral. Peame arvestama süsteemi ja vähese ressursiga. Tervisekassa on alustamas eriõe pilootprojekti teist etappi, kus ühe sisendina on sotsiaalministeerium andnud eelnõu, milles oleme defineerinud, millised õigused võiks eriõel veel lisaks olla. Piloteerimise mõte on vaadata, kas meie kirjapandud õigused on piisavad või võiks neid olla veel, ja kas erialade vahel tuleks õigusi diferentseerida.
Praegu on tähelepanu magistrikraadiga eriõe retseptiõigusel ja meditsiiniseadme kaardi väljastamise õigusel. Püüame kaardistada, milliseid meditsiiniseadmeid võiks eriõde välja kirjutada. Väga olulisel kohal on ka saatekirjad. Eriõel peaks olema võimalik oma vastuvõtu raames otsustada, kas ja kelle juurde on patsienti on vaja edasi suunata. Samuti võiksid eriõed teha e-konsultatsioone ning neil peaks olema võimalus küsida nõu nii arstidelt eriõdedelt kui ka teistelt vajalikelt spetsialistidelt.
Õdede Liidu algatusel oleme mõtlema hakanud sellele, kuidas neljast–viiest erinevast määrusest võiks saada üks ühtne õendusmäärus. Siin on mõningaid juriidilisi takistusi, aga see on jällegi teema, mida saab lahendada – see võtab lihtsalt aega. Kui saame muudatusi samm-sammult ellu viia ja samal ajal suurendada õeks õppijate arvu, võiksime 2032. aastaks jõuda ka sinna, et vastuvõtte teevadki iseseisvalt ainult eriõed.
Sotsiaalministeerium kaalub sarnaselt arstide lähtetoetusele sama ka õdedele, kes lähevad piirkondadesse, kus on õdede nappus. See on väga värske mõte. Alustame alles analüüse ja toimetamist, kuid ambitsioon on suur, sest Euroopa komisjon ootab meilt juba järgmiseks aastaks lahendusi. Arvan, et kõik need sammud aitavad kaasa sellele, et ühel hetkel on õel sõltuvalt tema pädevusest päriselt igas tervishoiuasutuses oma õigused, kohustused ja vastutus iseseisvalt toimetada.
