Saima Hinno oli üks esimesi õdesid Eestis, kes sai valdkonnas doktorikraadi. Ta on aastaid tegelenud õenduse arendamisega nii õpetamise, teadustöö kui ka praktiseerimise kaudu. Nüüd töötab ta Viljandi haigla õendusjuhina.  

Kuidas sisenesite tervishoidu? Milliseid ameteid olete pidanud? 

Nii nagu paljud meist tervishoius, alustasin ka mina hooldajana. Pärast meditsiinikooli lõpetamist asusin tööle õena, intensiivravi osakonnas. Üsna pea avanes võimalus jätkata õpinguid magistriõppes Soomes õenduspedagoogika suunal, koolivaheaegadel jätkasin tööd õena. Peale magistratuuri panustasin tervishoidu õppejõu ametis, töötades õde-õpetajana meditsiinikoolides, hilisemates tervishoiu kõrgkoolides nii Tallinnas kui ka Tartus. Õdede ja ämmaemandate õppekavade ja vastavate osakondade juhtimine tervishoiu kõrgkoolides olid põnevad ametid. Ka Tartu Ülikoolis õendusteaduse õppekava lektorina olen päris pikalt töötanud. Lisaks töö teadurina, alustades tervise ja heaolu uuringute keskuses Helsingis, mis omakorda „nakatas“ mind jätkama õpinguid doktoriõppes. Kuidagi on läinud nii, et selle kõige juures on minuga alati käinud õenduse arendaja, edendaja ja kaasamõtleja roll ning seda mitte ainult Eestis, vaid ka laiemalt. 

Kuidas on õendust teie tegutsemise ajal arendatud? 

Kui ma asusin 1990. aastate alguses õppima, siis ei olnud meil sõnavaras veel õenduse sõna. Ka see on olnud üks omaette pikk arengutee. Õdede väljaõppes oli meditsiinikoolidel tihe koostöö Põhjamaade kolleegidega. Ka tervishoiuasutustel olid pikaajalised koostöösuhted eri partneritega peamiselt küll Soomest, aga ka Rootsist ja mujalt. See kõik andis sisendi õdede väljaõppesse ja igapäevase praktika arengusse. Koostöö raames toimusid (ja toimuvad praeguseni) nii õppejõudude kui ka üliõpilaste vahetused, kaasatud on praktikabaaside esindajaid. Projektid on loonud võimalusi vaadata ringi ja koguda sisendit, et arendada õendust just selliseks, nagu see praegu on. 

Arenduste juures on võtmesõnaks olnud koostöö. See on toimunud nii üksuse- ja asutusesiseselt kui ka laiemalt organisatsioonide vahel ja väliste partneritega. Meil on olnud üksteiselt väga palju õppida ning nüüdseks oleme ka ise oma Eesti kogemust palju jaganud. 

Eesti Õdede Liit on selle nimel palju tööd teinud, et Eesti õendus rahvusvaheliselt välja paistaks ehk et me saaks kaasa rääkida, jagada Eesti õdede kogemust ja anda sisendit rahvusvaheliste suundade kujundamise protsessi. 

Milliste organisatsioonide juures te õenduse arendamisega tegelete?  

Ma tooksin esmalt välja Euroopa Õendusteaduse Akadeemia, millega olen isiklikult olnud seotud alates 2006. aastast. See on teadusorganisatsioon, mille eesmärk on olla Euroopas tunnustatud teadusringkond, mis pakub inspiratsiooni, koostööd ja akadeemilist juhtrolli õenduse valdkonnas. Ma saan öelda, et olen selles organisatsioonis üles kasvanud – kuna akadeemia korraldab kolmeaastast suvekooli doktorantidele, siis olen ka mina oma õpingute ajal selle suvekooli kolmeaastase tsükli läbinud ja edasi jäänud liikmeks. Praeguseks olen teist perioodi juhatuse liige. Ühel poolt on selles rollis olemine suur au, valib ju liikmeskond, aga teiselt poolt on see väga põnev tegevus, võimaluste allikas ja vastutus. Lisaks mainitud suvekoolile korraldab akadeemia ka talveseminare ja on siiras rõõm tõdeda, et just selle aasta alguses, 21. veebruaril võõrustas Eesti esmakordselt koostöös Viljandi haigla, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ja Tartu Ülikooliga talveseminari veebiseminarina. Käsitleti õendusteaduse panust e-tervise lahendustesse ja osalejaid oli 25 riigist. 

Teine väga oluline roll tuleneb Eesti Õendusjuhtide Ühingu liikmesusest. Meie ühingu eesmärk on arendada õendusjuhtimist ning suurendada õendusjuhtide panust Eesti tervishoiupoliitika kujundamisel ja tervishoiuteenuste kvaliteedi parendamisel. Ühing omakorda kuulub Euroopa Õendusjuhtide Assotsiatsiooni (ENDA) ja on esindatud selle juhatuses. Õendusjuhtidel on olnud tihe koostöö teiste riikide kolleegidega nii individuaalselt, haigla kui ka ühingu kaudu. Praegu esindan mina meie ühingut ENDAs. Kuulates väliskolleege, saame tõdeda, et tervishoiu ja õdede tööd puudutavad väljakutsed on meil üsna sarnased. 

Mul on olnud võimalus kanda Eesti Chief Nursing Officer’i kohustusi kahel kuue kuu pikkusel hooajal 2017. aastal. Tegemist on sisuliselt riigi esindusõega. Eri riikides on nende n-ö koduorgansiastioonid erinevad ja praegu täidab seda rolli Gerli Liivet EÕList. See andis võimaluse juhtida mõttekodasid, viia Eesti õdede mõtteid maailma ja teiste mõtteid meil tutvustada. 

Eestis on õenduse valdkond arenenud väga kiiresti ja sellesse panustamine on olnud ääretult põnev ja võimalusterohke. 

Mida on õenduse arendamise organisatsioonidesse kuulumine teile isiklikult andnud? 

Väga palju, näiteks teadmise mitmekülgsetest lähenemistest, erisuste mõistmise, toetust ideede elluviimisele, märkamise oskust, koostööpartnereid jpm. Lisaks teadmistele ja kogemustele on selliste organisatsioonide tegevustes väga oluline roll ka infovahetusel. 

Praeguses rollis õendusjuhina kogen suurt toetust teiste haiglate õendusjuhtidelt. Oleme üksteisele palju toeks, jagame muresid ja rõõme, erinevaid lahendusi. Meie õendusjuhtide ühingul on tohult toetav ja energiat andev toimimise viis. 

Mis inspireerib teid tervishoiu arendamisesse panustama?  

Ikka inimesed. Nende julgus ja ettevõtlikkus proovida eri lahendusi ja võtta ette samme, mis päriselt kõnetavad inimesi ja aitavad toime tulla. Näiteks PAIK-meeskond ja patsiendid ning selle projekti jätkutegevused koostööpartneritega Kuressaarest ja Valgast. 

 Innustab reaalne võimalus muuta inimeste elu paremaks ja suurendada rahulolu tervishoiuteenustega. 

Samuti motiveerib asjaolu, et me oleme kõik ühel päeval selles olukorras, kus vajame tervishoiuteenuseid planeeritust suuremal määral või me ei tule enam ise toime kõigi igapäevatoimingutega. Arendusprojektides mõtlen muu hulgas sellele, kuidas saaksin ise väärikas eas hästi toimetada: milliseid teenuseid vajaksin ja kuidas igapäevast toimetulekut toetatakse. 

Millised on praegu päevakajalised teemad Euroopa õendusteaduses?  

Paratamatult tervishoiukriisid ja nende mõju. Kindlasti tervishoiupersonali ja õdede puudus ning sellest tulenevalt õdede toimetulek ja jaksamine. Samuti patsiendiohutus, teenuste viimine patsiendile võimalikult lähedale. Fookuses on ka vaimse tervise teemad. Otsitakse lahendusi ja mudeleid, mida rakendada ja kombineerida. 

Üheks oluliseks uurimisteemaks on ka patsiendikogemus ja tervisetulemid kompleksselt. Seejuures on oluline patsientide ja nende lähedaste kaasamine. Selgitatakse, milline on õdede roll ja panus selles ning mida saab õe töös muuta nii, et patsiendi olukord läheks paremaks. 

Millised tervishoiu valukohad või arendusvõimalused teid viimasel ajal lähemalt on puudutanud?  

Üks teema, millega iga päev kokku puutume, on personalipuudus, nii täitmata ametikohad kui ka asendused, lisatöö haigestumiste ja puhkuste ajal. See on ääretult keeruline ja valus teema. Kogu olemasolev personal panustab nii palju, kui neil on võimalik, kuid arusaadavalt on kusagil piir.  

Arendusvõimalustest saab esile tuua eriõe pilootprojekti, mis kevadel läbi sai ja sügisel jätkub Eesti Haigekassaga koostöös katseprojektina. Projektis osalevate organisatsioonide soov koos Eesti Õdede Liiduga on see, et teenus lisataks tervishoiuteenuste loetelusse.  

Kui võrrelda Eesti õenduse arengutaset teiste maailma riikide omaga, siis kus me praegu oleme?  

Meie areng on olnud väga kiire. Seda on öelnud meile ka väliskolleegid. Võrdlust ei ole võimalik teha – on väga palju aspekte, mille alusel oma olukorda teistega võrrelda. Peame lähtuma sellest, kuidas meie vastame Eesti inimeste ootustele ja kuidas saame nende heaolu parandada. Samuti peame küsima, kuidas õed ennast tunnevad – milline on töökoormus, nende arenguvõimalused ja väärtustamine ühiskonnas laiemalt. 

Murekoht kogu maailmas on õdede tervishoiust lahkumine – nii sellekohased plaanid kui ka reaalselt astutud ammud. See on teema, mida on arutanud nii Eesti Õdede Liit kui ka õendusjuhid. Meie Euroopa kolleegid on jaganud sel teemal avaldatud artikleid ja suurem arutelu on ees septembrikuus toimuval konverentsil. 

Millest Eesti tervishoius unistate?  

Ennekõike on soov, et tervishoiutöötajate töökoormus normaliseeruks. Õdede töökoormus tekitab tõsist muret. Teiseks eriõe teenuste kättesaadavus, mis omakorda suurendaks abivajavate inimeste ligipääsu tervishoiuteenusele.  

Tulevikku vaadates peame kindlasti silmas pidama ka seda, kuidas paremini integreerida sotsiaal- ja tervishoiuteenuseid. Need aitaksid inimesel päriselt hakkama saada. Osaliselt selles suunas juba sammume, näiteks Viljandis PAIK-projekti raames, aga seda oleks tarvis veel laiendada. 

Minu ootused on kõrged ka tehnoloogilistele arendustele ja eri süsteemide koostoimele sujuvat infovahetust silmas pidades. Siinkohal rõhutan tervishoiutöötajate, patsientide ehk siis kasutajate kaasamist.  

Kuidas jõudsite Viljandi haigla õendusjuhi tööni? 

Viljandi haigla on väga mitmekülgne ja kiirelt arenev, koostööle suunatud, mõistuse ja südamega toimiv organisatsioon. 

Enam kui aasta eest oli Viljandi haigla kuulutanud välja haigla õendusjuhi konkursi. Oli valikuid ja võimalusi – ma kaalusin sügavalt, kas mul on millegagi panustada. Mul oli ammune soov liikuda mingil hetkel lähemale praktika keskkonnale, sest ka minu doktoritöö üks osa oli seotud haiglas töötavate õdede töökeskkonnaga. Samuti paelus mõte näha õdede ja ämmaemandate tegevust praktilises keskkonnas, sest olin panustanud nende väljaõppesse. Väga inspireeriv oli olnud terviseteaduse magistri õppekava arendusprotsess, mille fookus oli just õdede võimaluste laienemine oma töö arendajana. Erinevad arendusideed ja nende realiseerimine olid omakorda tõukeks. Samuti olin varem panustanud õendusse juba nii praktikas, õpetamises kui ka teaduses, ainult neljas sammas – juhtimine – oli veel täitmata. 

Lisaks üldisele soovile õendusjuhtimisse panustada tõmbas mind Viljandisse ka see, mida olin kuulnud PAIK-projektist. Sellel on suurepärane meeskond, kus inimesed entusiasmiga tegutsevad. Ma ei tea, kas on üldse mõni selline probleem, mida nad ei suuda ära lahendada. See on supertiim. Viljandi haigla meeskond on tervikuna väga äge. 

Viljandis tehakse üldse päris palju tervishoiu innovatsiooni. Kuidas seal selline keskkond on kujunenud?  

Ka mujal võib olla palju innovatsiooni, kuid siin on kokku sattunud õiged inimesed ja ideed ning tehakse palju koostööd. Samuti on mulle silma jäänud meie kolleegide märkamise oskus: probleeme märgatakse ning neile pakutakse lahendusi. Viljandi haigla inimestele läheb päriselt korda, kuidas siinse piirkonna inimestel läheb. Mõeldakse sellele, kuidas saaksime olukorda parendada ja olla olemas oma inimeste jaoks. Kõige selle aluseks on hoolimine, mis on meie olemise viis. Toetus ja toetav suhtumine, selliselt võiks lühidalt kokku võtta. Kõige selle aluseks on inimeste tahe. See on siin lausa nakkav ja väga inspireeriv. See annab endale energiat, kui näed sära inimeste silmades. 

Milliseid projekte peale PAIK-projekti veel Viljandist teadma peaks?  

Meil Viljandis on Eestis ainukene koduhaigla, Viljandi haigla enda projekt. Seda teenust veab suurepärane kolleeg, entusiastlik koduteenuste juht Kadri Oras. Koduhaigla teenust osutavad koduõde ja eriarst. Loomulikult lähtutakse iga patsiendi puhul individuaalselt tema olukorrast ja terviseseisundist. Koduhaiglasse saab näiteks suunata patsiente EMOst, kuid sinna on suunatud patsiente ka haiglast varajase väljakirjutamise eesmärgil. Teenust saab meie ressurssidest tulenevalt pakkuda Viljandi linna ja lähiümbruse elanikele. Teenust on osutatud juba pisut üle kahe aasta ja praegusel hetkel on just käimas mõjuanalüüs koostöös Tartu Ülikooliga.  

Viljandi haigla on ka Eesti suurim mobiilne haigla, nii nagu kolleegid ütlevad – „ratastel kabinetid“. Selliselt patsientidele lähemale jõudmise võimalus rakendus meie fantastilise radioloogiaüksuse tiimi ja radioloogiaüksuse juhi Andrus Aaviku eestvedamisel. Otseselt õdede ja hooldajate igapäevatööd puudutavate arenduste puhul toon välja, et aasta algusest on meil somaatilise ravi kliinikute õenduskeskus, milles rakenduvad paindliku voodifondi põhimõtted. Põhimõtete elluviimist veab õendusjuht Helina Randma koos oma naiskonnaga. 

Samuti on praegu töös patsienditeekondade arendused, millest räägime edaspidi. 

Mis olid suuremad üllatused, kui tulite teadusvaldkonnast haiglajuhtimisse?  

Sisseelamine oli üldiselt kiire – tuli sujuvalt jätkata kolleegide alustatud tööga. Meil on suurepärased kliinilise valdkonna kolleegid ja toetav meeskond. Üllatab ja samas teeb ka murelikuks inimeste jaksamine. Meie mure on õdede vähesus, nii nagu teistes haiglates. Vahepeal räägiti palju koroonaosakondade töö tagamisest, aga küsimus on ka kõigi teiste üksuste töö sujuvas korraldamises. Samuti teeb murelikuks vaimse tervise õdede vähesus. 

Kuidas õdede puudus teie igapäevatööd mõjutab?  

Osakondade mõistliku koormusega tööle saamine on kindlasti väljakutse. Eestis pole reguleeritud, kui palju patsiente õe kohta tohib olla. Peame riigis välja mõtlema, milline oleks mõistlik suhe. Lisaks üldiselt kokku lepitud standardile peab säilima paindlikkus, sest vahel võivad isegi 5–6 patsienti olla tavaosakonnas õe võimete piiriks, kui nad vajavad väga palju hoolt. Seega peab olema paindlikkust, et rohkem personali kaasata. 

 Praegu on seis keeruline ja võtan mütsi maha nende kolleegide ees, kes suudavad teha ületööd. Meil on väga tublid õendusjuhid, kes suudavad kolleege ületöö tingimustes hästi toetada ja sageli ka ise valvetöös osaleda.  

Samuti piirab õdede puudus arendustegevusi. Tahaksime pakkuda teisi teenuseid, aga see pole piiratud tööjõuga võimalik. Näiteks ei saa õde teha iseseisvaid vastuvõtte, vaid olema tööl osakonnas. 

Kuidas te ise puhkate ja ennast hoiate?  

Mul on tõeliselt vedanud, sest eri töökohtades on olnud väga suurepärased kolleegid paljudest valdkondadest. Muidugi võib öelda, et töö võtab, kuid kindlalt annab midagi ka tagasi. Oma praeguses rollis olen ääretult tänulik teiste haiglate õendusjuhtidele – nii nagu eespool ütlesin, on see meil tõeliselt toetav tiim. 

Aga siis puhkus – ikka aktiivne puhkus – talvel suusatamas ja muul ajal matkaradadel.  

Vabal ajal olen enamasti koos perekonnaga. See annab tohutult energiat – olla päriselt ainult nendega. Meil on omad toredad ettevõtmised, matkad ja ringisõitmised. Lapsed on meid abikaasaga sujuvalt kaasanud geopeituse mängimisse, mis pakub avastamisrõõmu ja viib koos nutikaid lahendusi otsima.

Fotod: Ülar Mändmets