Eesti tervishoiu üheks selgemaks ja suuremaks probleemiks on pikad ootejärjekorrad. Probleemi annab lahendada mitut moodi, milleks üks realistlikumaid on eriõdede positsiooni loomine tervishoiu hierarhiasse. Peamiselt saaks eriõdede tööks krooniliste haigete jälgimine, mis vabastaks eriarsti aega keeruliste ja uute patsientidega tegelemiseks. Eriõe lisandumine on aga üsna suur muutus, mis vajab selgitamist.
Vastutus läheb paika
Oleme harjunud, et tervishoius kannavad vastutust arstid. Eriõenduse saabudes tekib küsimus, kui palju vastutust jagada. Osalt on eriõe teenuse loomisel ja vastutuse kokku leppimisel tegemist seaduste ja määruste tegelikkusele järele aitamisega. Tublid, targad ja ambitsioonikad õed teevad juba väga palju ise ära, lihtsalt allkiri tuleb arstilt. Seega tähendab vastutuse jagamine sisuliselt oma tavapäraste tegevuste eest ka ise allkirja andmist.
Samas võib vastutuse võtmine olla õdedele endile, arstidele või teistele tervishoiutöötajatele inimlikult hirmutav. Juba kasvõi selle pärast, et tegemist on rutiini lõhkumisega ja senise süsteemi muutmisega ning iga uuendus tekitab loomu poolest võõristamist.
Oluline mentaalne muutus
Vastutuse sisuliseks jagamiseks on vaja kollegiaalsust. On olemas väga andekaid, tarku ja ambitsioonikaid õdesid, kes on valmis võtma vastutuse ja soovivad kogu südamest eriõe karjääri alustada. Neile annaks eriõe positsiooni lisandumine karjäärivõimaluse ja patsiendid saaksid täiendava ravivõimaluse.
Küsimus on pigem selles, kas Eesti meditsiin on selleks mentaalselt valmis. Kas ollakse valmis eriõde toetama? Kas arst annab vajadusel head nõu või pöörab selja? Kas suudame koos leida eriõendusest võimalusi parema tervishoiu loomiseks?
Kvaliteetne tervishoiuteenus saab sündida ainult meeskonnatöös ja ühiselt peame ka läbi mõtlema, kuidas eriõdesid patsientide heaks kõige targemalt rakendada. Peame koos läbi mõtlema ja ka seadusandluses kirja panema vastutuse piirid. Küsimusi kipub siin veel olema rohkem kui vastuseid, sest ühest küljest peavad piirid olema selged üleriigiliselt, aga samas peab igas meeskonnas jääma võimalust paindlikkuseks.
Peame eriõdesid hoidma
Praegu ei oska me veel täpselt öelda, milline saab olema nõudlus eriõe teenuste järgi, sest vastutuse piirid pole paigas. Vastutuse ja ülesannete segadus võib aga potentsiaalsed eriõed valdkonnast eemale peletada. Meil on selle osas kogemus siit samast Eestist võtta, kui esialgu väga populaarse vaimse tervise eriõe eriala menukus kahanes, kuna riiklikult ei suudetud paika saada vastutuspiire ning see peletas huvilised. Selleks, et hoida tervishoiutöötajate motivatsiooni, peame arengutega liikuma võimalikult suurte sammudega.
Motivatsiooni hoidmise ja kasvatamise juures ei saa me ka üle ega ümber töötasust. Palk ja vastutus peavad olema ka eriõdede jaoks tasakaalus, sest töörõõm üksi peret ära ei toida. Mitmed uuringud nii Euroopas kui ka Ameerikas viitavad sellele, et õed mõtlevad ületöötamise tõttu töölt lahkumisele. Kui eriõed ei saa oma pädevusi rakendada ja ka nende eest väärikat tasu, leiavad nad endale lihtsalt muu väljundi. Me ei saa lasta sel juhtuda.
Artikkel on valminud Arstide päeval tehtud ettekande „Eriõest/eriõenduse kitsaskohad“ põhjal.