Tervishoiuteenuse osutajad tegutsevad eesmärgil, et rahul ja õnnelikud oleksid nii teenuseosutaja kui patsient. Millest
sõltub õenduse kvaliteet ning mida teha, et seda hoida ja kasvatada, aitavad lahti mõtestada Terviseameti tervishoiukorralduse ja toimepidevuse osakonnajuhataja Ragnar Vaiknemets, Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli terviseteaduse magistriõppekava juht professor Kristi Rannus, Tervisekassa esmatasanditeenuste osakonna spetsialist Margit Savisaar ja Eesti Õdede Liidu põhja piirkonna juht Marleen Mägi.

Ragnar Vaiknemets Terviseametist arvab, et õenduse kvaliteeti näitavad õe pädevus, empaatilisus ning tõenduspõhisus. Tema sõnul on pädevustest ja oskustest rääkides ühtviisi olulised nii käelised oskused kui ka suhtlusoskus, mis koos moodustavad osa kvaliteedi nurgakivist.

„Ei saa nii olla, et oskan küll hästi kanüüli panna ja süsti teha, aga samas pole ma empaatiavõimeline – need asjad peavad käima käsikäes,“ usub Vaiknemets.

Teine osa õenduse kvaliteedist on Vaiknemetsa meelest haridusel.

„Kõrghariduse omandamine õenduses tagab selle, et me käitume tõenduspõhiselt,“ ütleb ta ja lisab, et õnneks on järjest vähem
kuulda ühe või teise protseduuri valikul põhjendust, et see tundus mõistlik – valikuid tehakse lähtudes faktidest.

Sihtgruppide erinevad ootused

Professor Kristi Rannus lisab, et kui räägime õenduse kvaliteedist hariduses ja teaduses, siis näitab ka seal kvaliteeti see, kas tulemus on
tõenduspõhine ja rakendatav.

„Eesti kõrgkoolide kvaliteedist annavad eelkõige tunnistust akrediteeritud õppekavad, mis lähtuvad Euroopas kehtestatud standarditest ja ühiskonna vajadustest ning annavad seega õppekava läbinutele kindlustunde, et neid saab Euroopa Liidus võrdsetel alustel tööle värvata,“ lausub Rannus.

Tervisekassa esmatasanditeenuste osakonna spetsialist Margit Savisaar selgitab,et kvaliteetsest tööst annavad tunnistust ka ootustele vastamine ja kliendi rahulolu.

„Kui me räägime näiteks kooliõendusest, siis peame lähtuma sellest, mida ootavad õpilased, lapsevanemad ja kool,“ selgitab Savisaar.

Koolituste vajalikkus

Marleen Mägi Eesti Õdede Liidust täiendab, et õenduse kvaliteet on eelkõige see, kuidas pakkuda oma teenust sellisel viisil, et see oleks patsiendile ohutu ja mõistetav. „Lisaks professionaalsetele teadmistele ja oskustele peab õde suutma pidada kvaliteetset dialoogi nii oma
kolleegidega kui ka patsientidega ning selle aluseks on erialateadmised, lai silmaring ja avatud meel,“ leiab Mägi.

Mägi ütleb, et hea võimalus kvaliteeti hoida on koolitused. Tema sõnul pakuvad häid erialakoolitusi haiglad. Eesti Õdede Liidu kaudu
aga antakse lisaks ka koolitusi õdede soovi kohaselt – tehakse meeskonnakoolitusi ja räägitakse nii vaimsest tervisest kui ka õenduse
üldisemast arengust Eestis ning mujal maailmas.

Mägi sõnul õdedel soovi koolitustel osaleda jätkub, kuid tihti saab takistuseks tõsiasi, et õele ei leita asendust või on töökoormus liiga suur. Ka eelmisel aastal liidu tehtud küsitlusest tuli välja, et koolitustel küll käiakse, kuid läbimõeldud koolitusplaane võiks olla rohkem.

Siinkohal tuletab Mägi meelde, et pädevuse hoidmiseks on õel ette nähtud aastas 60 tundi koolitustel käia. Haiglate ja õendusjuhtide ülesanne seda võimaldada ning töö selliselt organiseerida, et õed koolitustele jõuaks.

Teiseks soovitab Mägi koostada koolitusplaani.

„Miks mitte ise või koos otsese juhiga koostada endale aastane koolitusplaan, millega oma isiklikku arengut suunata,“ annab Mägi nõu ja lisab, et see on ka hea tööriist õendusjuhtidele, millega planeerida osakonna tööd nii, et juba aasta alguses oleks puudumised planeeritud ja aega asendusi otsida.

Väsinud töötajad teevad vigu

Töökvaliteedi säilitamiseks tuleb Mägi sõnul ka tööd ja puhkust oskuslikult planeerida. „Õed peavad puhkama, sest väsinud töötaja teeb vigu ja nende eest tuleb pärast vastutust kanda,“ hoiatab Mägi.

Ka Ragnar Vaiknemets nõustub, et võib rääkida mis tahes kvaliteedikriteeriumidest, kuid kui õdesid on liiga vähe, nad on ületöötanud ning puhkuse või koolituse võtmiseks asendusi napib, on vaja mõelda ka sellele, kuidas õdede arvu suurendada. „Demograafiline olukord on selline, et patsiente tuleb juurde kiiremini kui õdesid ja ainult koolitustellimuse suurendamisega me puuduolevate õdede kohti ära ei täida,“ lausub Vaiknemets.

„Peame proovima loovalt mõelda,“ soovitab ta.

Õed Ukrainast

Ühe lahendusena kaaluks ta välistööjõu rakendamist Eestis. Seda enam, et Ukrainas toimuv sõda on Eestisse toonud sadu tervishoiutöötajaid, kes võiksid erialast tööd teha ka Eestis.

„Ma ei taha öelda, et võtame kõik vastu ja langetame standardeid, peaasi, et tööjõud oleks olemas – seda kindlasti mitte, aga võimalusi
tuleks arutada,“ leiab Vaiknemets.

Ta viitab, et Sotsiaalministeerium on kutsunud kokku töörühma, kus probleemiga tegeletakse.

Näiteks on Vaiknemetsa sõnul olnud juttu kõrgkoolidega, et ehk peaks meil olema erinevate tasemetega õed.

„Võib-olla ei peagi kõik õed olema kõrgharidusega, vaid osa oleksid kutseharidusega, neil oleks küll vähem oskus- ja pädevusnõudeid, nad peaksid lühemat aega õppima, kuid nad täidaksid siiski olulist kohta tervishoiusüsteemis,“ mõtiskleb Vaiknemets.

Tema meelest annaks sellise kihistumise loomisega hõlpsamini sobitada siia ka kolmandatest riikidest tulijad, kelle haridustase Euroopa standarditele ei vasta.

Kristi Rannus Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolist lisab: „Kui rääkida Ukrainast Eestisse saabunud eri tasemega õdedest, siis alustuseks
on tema sõnul tähtis lähtuda inimkesksusest ning arvestada ka sellega, mida põgenikud ise soovivad.“

„Need Ukraina õed, kes meile tulid, on nüüd meie ühiskonna liikmed ja neil on õigus saada erialast tööd ja jätkata karjääri,“ usub Rannus.

Vajadus tõsta professionaalset taset

Küsimus on aga selles, kuidas lahendada kehtivad regulatsioonid tervishoiuteenuse osutamisel ning kas seadusandja saaks võimaldada sõjapõgenikele tähtajalisi erisusi.

Ka Rannus on seda meelt, et seni, kuni välisriigist siia saabunud õdede haridustase ei vasta Eestis õendusabi osutamise tingimustele, võiks neile pakkuda võimalust teha tervishoiu valdkonnas tööd mingis teises rollis, näiteks abiõena.

„Mida kõrgkool saab pakkuda ja on ka alati pakkunud, on järeleaitamine, et oma professionaalset taset tõsta, aga selleks tuleb meie
üliõpilaseks saada,“ ütleb Rannus.

Ta lisab, et kui õde ise tahab ja näitab üles õpimotivatsiooni, siis saavad Eesti kõrgkoolid pakkuda Ukraina õdedele võimaluse oma teadmiste ja oskuste tõstmiseks samale tasemele Euroopas kehtivate õenduse kvaliteedi nõuetega. Nii nagu näiteks on Eesti kutsekeskharidusega õdedele läbi viidud täienduskoolitus „Õed tagasi tervishoidu“. Lisaks tuleks ukrainlastest õppijatele võimaldada
intensiivset keeleõpet ja samal ajal praktikabaasis abiõena töötamist. Sellega saaksime Eestile juurde kvalifitseeritud õdesid ja kui Ukraina õed naasevadki kodumaale, oleme kaudselt aidanud kaasa ka Ukraina tervishoiu taastamisele ja Euroopa tasemele tõstmisele.

Kvaliteedihüpe keerulistes oludes

Sellest, kuidas algul keerulisena näiv olukord uusi võimalusi looma sunnib, on professor Rannusel kogemusi veel.

Ta meenutab COVID-19 kaasa toodud eriolukorda.

„Raske oli sellepärast, et paljudel õpilastel oli töö juures personalikriis ning õppetööks jäi vähem aega,“ mäletab Rannus.

Kuid kool tegi vaatamata keerulistele oludele suure kvaliteedihüppe. Rannus kirjeldab, kuidas õppejõud pidid väga kiiresti hindama ümber kontaktõppe vajadused, andma ülesandeid ja leidma interaktiivseid lahendusi, kuidas tudengid saaksid oma õpieesmärgid saavutada füüsilise kohaloluta.

„Julgen öelda, et kuue nädalaga said kogu personalist võimekad digihundid,“ kiidab Rannus.

Ta lisab, et üsna kiiresti tuli appi ka riik, et leida võimalusi digilahenduste toetamiseks. Tagantjärele võib ainult rõõmustada, et nii õe põhiõppe kui ka magistriõppe õppemetoodikad tegid läbi kiire kvalitatiivse arengu.

„Tänu sellele pole meil ka täna enam põhjust nii tihti klassiruumi kokku tulla ning oluliselt paranesid õppele ligipääsu võimalused,“ selgitab Rannus.

Ta on tudengitelt ka tagasisidet küsinud ja enamasti ollakse uue olukorraga nii harjunud, et vana juurde naasmist keegi ette
ei kujuta.

„Nii tudengid kui ka õppejõud hoiavad märkimisväärselt kokku aega ning magistriõppest saavad osa ka nii kodused emad kui ka erivajadusega üliõpilased,“ põhjendab Rannus.

Õe eriala populaarsus on kasvanud

Mõistagi pole võimalik õe ja eriõe praktilist õpet korraldada nii, et koolimajas tunde üldse ei toimuks, seda enam, et meil on selleks olemas suurepärased kõrgtehnoloogilised simulatsiooniruumid. Kindel aga on Rannuse meelest see, et uus olukord on tulnud, et jääda.

Huvitava nüansina on Rannus märganud sedagi, et koroonapandeemia on tõstnud õe elukutse populaarsust.

„Eesliinil töötavate õdede kuvand muutus COVIDi ajal kangelaslikuks, õed said avalikult palju tunnustust ja kiitust ning seetõttu suurenes ka huvi õenduse vastu,“ kirjeldab Rannus.

Seda, et tunnustus ja kiitus motiveerivad õdesid rohkem pingutama, usub ka Margit Savisaar Tervisekassast.

Kooliõdede kvaliteedisüsteem

Sel sügisel rakendub näiteks kooliõdede kvaliteedisüsteem, millega loodetakse atraktiivsemaks muuta ka kooliõe ametit.

Savisaar kirjeldab, et paika on pandud kriteeriumid, mida jälgitakse ja kontrollitakse ning kui kõik ettenähtu on täidetud, on võimalik saada hea töö eest lisatasu. Kuna süsteemi hakatakse alles suvel tutvustama, siis hetkel pole kõik materjalid veel avalikud, kuid välja on arvutatud, et maksimaalne lisatasu on 2034 eurot ja 30 senti.

„Me vaatame, kui palju on läbi viidud tervisekontrolle, tehtud immuniseerimisi, peetud loenguid ja tehtud ennetust. Punkte annavad ka kooliõe haridus ning enda läbitud koolitused,“ loetleb Savisaar.

Ta usub, et see võiks olla neile, kes nagunii teenust hästi osutavad, justkui preemiaks ja tunnustuseks ning samal ajal näidata Tervisekassale kätte kohad, kus õed rohkem lisatuge vajavad. Miinuspunkte süsteemiga teenida võimalik pole, niisiis vähemaks kooliõdedelt tasu võtta ei saa.

Süsteemi väljatöötanud töörühmal on kavas enne järgmise õppaasta algust infotundides kvaliteedisüsteemi kõigile kooliõdedele tutvustada.

Marleen Mägi Eesti Õdede Liidust usub, et õenduse kvaliteet on seotud sellega, kuidas kõik osad kokku lähevad: peab olema õde, kellel on suurepärased erialateadmised, peab olema organisatsioon, mis võimaldab teadmisi ja oskusi realiseerida, ning peavad olema normaalsed töötingimused ja -keskkond, töövahendid ning selline töötasu, et puuduks vajadus teha ületunde.