Õenduse järjepidev arendamine on õdede kätes. Uusi metoodikaid juurutades ja õendusteadmisi jagades kujundatakse valdkonna tulevikku. Uurisime õdedelt, mis motiveerib neid õendusse panustama ja mida nad soovivad saavutada.

Katastroofimeditsiini õppejõud ja kiirabiõde Janno Kuldkepp

Kaitseväe Akadeemia sõja- ja katastroofimeditsiinikeskuse õde-õppejõud ja Tartu Kiirabi õde-brigaadijuht Janno Kuldkepp on pühendunud erakorralisele meditsiinile, et aidata inimesi kõige keerulisemates olukordades. Õppejõuna jagab ta nii ajateenijatele kui ka Kaitseväe Akadeemia kadettidele ja tervishoiukõrgkooli tudengitele oma teadmisi ja kogemusi, kuidas pingelistes oludes inimestele abiks olla ja ise rahulikuks jääda. Janno peab kiirabis töötamist lisaks aitamisele tähtsaks ka õppejõu rollis, sest töö päris inimestega ja päris olukordade lahendamine annab väärtusliku pagasi, mida õppuritega jagada. 

Kiirabi tegeleb iga päev erakorraliste olukordadega. Kas aitaja vaatenurgast muutub kiirabitöö ühel hetkel ka tavapäraseks?

Kõige suuremat erinevust tajun elustamise puhul. Varem tundus elustamine ja selles situatsioonis rahulikuks jäämine suure enese proovile panekuna. Suur vastutus teise inimese elu päästmise eest kindlasti mõjub – kui varem võis see tekitada ka teatavat ärevust, siis ajaga on kasvanud nii kogemused kui ka kindlustunne oma oskustes. Ka erakorralistes olukordades tuleb jääda rahulikuks ja keskenduda patsiendi aitamisele. 

Sarnane muutus on toimunud ka COVIDi-patsiente abistades. Epideemia alguses ei olnud kellelgi vajalikke teadmisi ja kogemusi, kuid nüüd tunneme viirust paremini, teame, milliseid ettevaatusabinõusid kasutada, ja oskame paremini ka COVIDi-patsiente aidata.

Kui palju on ette tulnud olukordi, kus kiirabi väljakutse asemel oleks olnud patsiendil mõistlikum pöörduda pereõe või -arsti poole? 

Sellised kutsed, kus inimene ei vaja tegelikult erakorralist abi, vaid saaks abi perearsti või -õega konsulteerides, moodustavad suure osa kõigist väljakutsetest. Võib-olla isegi üle poole.  

Kas selliste tarbetute kiirabi väljakutsete osakaal on ajas muutunud?

Selle aja jooksul, mil olen kiirabis töötanud, ei ole see muutunud. Köha, nohu ja palavik on sagedased haigusnähud, mille puhul kutsutakse kiirabi tarbetult välja. Palju olen puutunud kokku olukordadega, kus inimesed ei ole isegi proovinud end ravida. Või siis kardavad seda mingil põhjusel teha, kas ei osata ravimit valida või kardetakse mõnda ravimit. 

COVIDist tingitud hirmu tõttu on mõnevõrra kasvanud nende väljakutsete arv, kus patsiendi seisund on stabiilne, kuid teda vaevad köha, nohu või palavik. 

Üllatuslikult kasutati koroonaviiruse leviku alguses kiirabi väljakutsumiseks eri põhjendusi, kuid päriselt oli patsiendi soov teha koroonatesti, mida kiirabi ei tee.

Kuidas tuled toime pingeliste olukordadega?

Arvan, et tulen pingeliste olukordadega üsna hästi toime. Loomulikult on olnud ka olukordi, millele olen veel tagantjärele korduvalt mõelnud, kuid õnneks ei jää need mind pikaks vaevama. Pingetega aitab toime tulla avatud suhtlemine kolleegidega. Sama olen korduvalt soovitanud tudengitele ja ajateenijatele, kellel peaks praktikal olles ette tulema vaimselt raske olukord. 

Kuidas töökeskkond toetab pingelistes olukordades hakkamasaamist?

Meil on kaitseväes ja kiirabis võimalik vestelda kriisiabi nõustajaga või psühholoogiga, kes aitab pingeliste olukordadega toime tulla. Kõige kiiremini aitavad pingeid lahendada vestlused kolleegidega. Tihti on kolleegid ise olnud taolistes olukordades ja nad oskavad anda head nõu – see on nagu kogemusnõustamine.

Olete töötanud ka pereõena, kuidas jõudsite sealt kiirabisse?

Pereõena jäin tööle pärast pereõe praktikat. Selle kõrval hakkasin tööl käima ka kiirabis. Pereõena töötasin umbes aasta, õppisin tundma patsiente ja seda, kuidas perearstikeskus töötab. Töö kiirabis aga kasvatas minu huvi erakorralise meditsiini vastu. Tundsin, et soovin sellesse rohkem panustada ja seetõttu otsustasingi pühendada end kiirabitööle.

Kuidas sündis idee Kaitseväe Akadeemiasse meditsiini õpetama tulla?

Soovisin Kaitseväe Akadeemiasse tööle asuda juba siis, kui alles õppisin õeks. Mind inspireeris ajateenistuses läbitud parameedikukursus ja õe õppes sõja- ja katastroofimeditsiini aine, millest tärkas soov sellega põhjalikumalt tegeleda. Õpingute ajal märkasin, et akadeemia otsib sõja- ja katastroofimeditsiini valdkonda õppejõudu, kuid siis ma ei saanud veel kandideerida, sest ma ei olnud õpinguid lõpetanud. Küll aga hoidsin sellest hetkest peale akadeemia töökuulutustel silma peal ning kui konkurss välja kuulutati, siis ka kandideerisin. Mul on hea meel, et mind välja valiti.

Kaitseväe tööga olin tegelikult tuttav juba enne õeõpingutega alustamist. Olin käinud ajateenistuses ning olin umbes aasta aega töötanud Scoutspataljoni meditsiinirühmas parameedikuna.

Milline on teie roll meditsiini õpetajana?

Olen sõja- ja katastroofimeditsiinikeskuses õppejõud ja koordineerin õdede, ämmaemandate ja arstide kursust ning pean loenguid. Lisaks õpetan ajateenijatele anatoomiat, füsioloogiat, patsiendi läbivaatust jne. 

Kui paljud ajateenijatest näevad enda tulevikku tervishoius?

Mul on hea meel, et saan ajateenijatele olla eeskujuks ja motiveerida neid asuma õppima õeks või arstiks. Igal kursusel on olnud rõõmustav näha, et umbes viiel-kuuel ajateenijal tekib suurem huvi meditsiini vastu ja soov ajateenistuse lõppedes minna õeks või arstiks õppima.

Kas olete mõnes õpilases noort iseennast ära tundud?

Ma ei ole ajateenijaid selle pilguga vaadanud. Aga neil puhkudel, kui ajateenija on rääkinud soovist minna õeks õppima, olen küll mõelnud, et ma ju ise tegin täpselt sama asja läbi.

Kuivõrd erinevalt õpetate sõja- ja katastroofimeditsiini võrreldes oma kunagiste õpetajatega? Kas siin on üldse erinevusi?

Õppe sisu on aja jooksul jäänud üsna samasuguseks. Kindlasti on igal lektoril oma viis, kuidas köita õppurite tähelepanu ja aidata teadmiste omandamisele kaasa. 

Mis on teile omased õpetamise meetodid?

Ajateenijate ja tudengite tagasisidest olen lugenud, et olen alati rõõmus ja särasilmne ning olen suutnud neis tekitada huvi loengute vastu. Samuti on neile meeldinud loengutes hoitud kord ja konkreetsus. Mul on selle üle hea meel ja ma loodan ka edaspidi õppureid motiveerida.

PERHi  õendusvaldkonna arendusprojektide juht Aleksei Gaidajenko

Aleksei Gaidajenko on viimased 20 aastat oma elust pühendanud Põhja-Eesti Regionaalhaiglale, enamiku sellest õendusdirektorina ja nüüd õendusvaldkonna arendusprojektide juhina. Lisaks on ta Tallinna Ülikooli ja Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud ning aktiivne riiklike töörühmade liige. 2020. aastast Eesti Õenduskvaliteedi Arenduskeskuse juhatuse esimees. Gaidajenkole on südamelähedane intensiivõenduse kutsepraktika säilitamine, mistõttu käib ta Regionaalhaigla reanimobiili valves. Kuigi praktiline töö inimeste aitamisel meeldib talle väga, on parim päev väljakutsetest vaba päev.

Milles seisneb õendusvaldkonna arendusprojektide juhi töö?
Ühelt poolt tähendab õenduse arendamine seda, et muudame olemasolevaid tegevusi sujuvamaks ja efektiivsemaks, teiselt poolt töötame välja ka uusi suundi. Õe iseseiseva vastuvõtu arendamine, eriõe tegevuste arendamine ja laiendamine ning COVID-19-vastase vaktsineerimise korraldamine regionaalhaiglas on mõned näited arendusprojektidest, mida olen eest vedanud või millesse panustanud.

Lisaks tegelen riiklike õendusvaldkonna projektidega. Kõige enam olen hea seisnud selle eest, et 3N õendusabi klassifikaatorid saaksid Eestis kasutusele võetud. 

Mida 3N süsteem endast kujutab?
3N on õdedele, juhtidele ja teadlastele mõeldud instrument, mille rakendamisega võtaksime kasutusele standarditud ühtse õenduskeele ja teeksime sellega kvalitatiivse hüppe õenduse arendamisel.

3N koosneb kolmest komponendist: NANDA-I ehk õendusdiagnooside klassifikaator, NIC ehk õendussekkumiste klassifikaator ning NOC ehk õendustulemuste klassifikaator. Tegemist on tõenduspõhiste klassifikaatoritega ja need moodustavad ühtse süsteemi.

Mida tähendaks 3N süsteemi kasutuselevõtt õe igapäevatöös?
Standarditud õenduskeele kasutuselevõtmine looks parema ülevaate õdede tööst ja patsientide seisundist. Meil tekib parem ülevaade, milliste vaevustega on patsient tervishoiuasutusse pöördunud, mida on tema heaks tehtud ning millised on olnud tulemused. Muu hulgas lihtsustab 3N süsteemi kasutuselevõtmine valvetöö üleandmist. Samuti lihtsustab see patsiendi aitamist olukordades, kus patsiendile osutatakse abi mitmes tervishoiuasutuses.

3N süsteemi saab kasutada kogu patsiendi elukaare vältel. See tähendab, et kui patsient satub raviasutusse samasuguse probleemiga nagu varasemal korral, siis on võimalik mugavalt ja kiirelt järele vaadata ning analüüsida, millised sekkumised patsienti kõige paremini aitasid, ja nende viisidega teda kohe aidata.

Kindlasti on 3N süsteem suureks abiks alustavatele õdedele. Kui õde sisestab süsteemi patsiendi kaebused ja soovitud eesmärgid, siis pakub süsteem välja sobivaid sekkumisi, mis võiksid patsienti kõige paremini aidata. Lisaks on 3N süsteem iseõppiv ehk aja jooksul kogunenud andmete põhjal on võimalik teha analüüse ja selle põhjal täiendada süsteemi ennast. 

Tervishoiuasutustele annab 3N süsteemi rakendamine parema ülevaate õdede tööst ja koormusest. Samuti on võimalik 3N süsteemi kasutada teenindusmustrite kujundamisel.

Kui kaugele on 3N süsteemi kasutuselevõtuga jõutud?
3N süsteemi NANDA-I osa tõlgiti eesti keelde aastal 2012 ja see on olnud õdede põhiõppe osa kümmekond aastat. Sel aastal on tänu õdede liidule, Haigekassale ja Sotsiaalministeeriumile plaanis eesti keelde tõlkida 3N sekkumiste ja tulemuste klassifikaatorid ehk NIC ja NOC osad. 

Siis saab õenduse klassifikaatorid lisada riiklikku andmebaasi, misjärel saavad tervishoiuasutused klassifikaatorid kasutusele võtta ning kõrgkoolid kasutada 3N süsteemi õdede õpetamisel. Aastaks 2025 peaks Eestis töötav 3N süsteem olemas olema. 

Kuidas kolleegid uutesse lahendustesse suhtuvad?

Tahetakse teada, mida uus asi endast kujutab, millist mõju avaldab ja mis kasu sellest saab. Minu kogemus on näidanud, et inimestele tuleb uute lahenduse osas anda võimalus maitsta selle vilju. Lisaks tuleks muudatusi sisse viia osade kaupa, et oleks lihtsam harjuda ja uusi asju õppida. 

3N süsteemi rakendamine nõuab harjumist ja harjutamist. Ma usun, et kui kolleegid kogevad ise 3N süsteemi kasutamisest saadavat kasu, siis tahavad nad seda ka kiiremini kasutusele võtta. 

Loomulikult tuleb seejuures arvestada, et digiarendused nõuavad aega. Aastaid tagasi lootsime, et digiarendused teevad meie töö lihtsamaks ja mugavamaks, aga patsiendid kurdavad, et arstid ja õed vaatavad ekraani poole rohkem kui patsientide poole. Mina usun, et tervishoius ei saa masinad inimesi asendada, sest patsiendid vajavad inimesi, kes neid aitaksid ja toetaksid. 3N süsteem toetab selle juures tervishoiutöötajat.

Kuidas tekivad õendusvaldkonna muudatusettepanekud?
Väga tihti teevad ettepanekuid praktikud, kellel on olnud positiivseid kogemusi erinevate süsteemide käivitamisega. Osa muudatusettepanekutest tekivad ka andmebaaside analüüsimisel. 3N süsteemi kasutuselevõtmisel luuakse Eestis andmebaas, mida saab samuti analüüsida ja mille tulemuste põhjalt teha vajadusel muudatusi.

Kui meil oleks kasutusel standarditud ja hästi toimiv lahendus, siis saaksime Eestiski kasutusele võtta digitaalse süsteemi, mis teostab patsiendi seisundi automaatset kontrolli. Mul oli võimalus tutvuda USA Tampa haigla digisüsteemiga, mis analüüsib haiglas viibivate patsientide kohta sisestatud infot ning teavitab ohu korral koheselt õdesid ja arste. Selline süsteem võimaldab ohtusid varakult avastada ja aitab raskeid olukordi ära hoida.

Milliseid arendusi kolleegid eelisjärjekorras ootavad?
Soovitakse iseend arendada ja täiendada. Sageli mõeldakse ka sellele, kuidas patsiente koolitada ja juhendada, et saaksime neile veel paremini toeks olla. 

Samuti ootame läbirääkimisi, millises ulatuses võiks õdede ja hooldajate tööülesandeid muuta. Samuti on üha enam pööratud tähelepanu sellele, et tervishoiul ja sotsiaalvaldkonnal on palju kokkupuutekohti, kuid ühist arendamist on olnud vähe. Kui mõelda 3N-i peale, siis sarnane süsteem võiks kasutusel olla ka sotsiaaltöötajatel. 

Arendamisel ei saa piirduda ainult mineviku analüüsimisega. Mõelda tuleb ka sellele, millist tulevikku me soovime. 

Kust te selle kõige jaoks energia leiate?
Ma püüan mahutada töised tegemised tööaja sisse. Ma ei ole selles kuigi edukas olnud, kuid olen seda õppimas. Kodus olles püüan vältida töö tegemist, kuid ikka ja jälle taban end kas tööd tegemas või siis mõtlemas, et võtan tööasjad ette. 

Vabal ajal proovin pühendada end kodustele tegevustele ja lähedastele. Mulle meeldib käia jalutamas, jooksmas, jõusaalis ja ujumas. Mul on hea meel, kui saan sõpradega koos aega veeta. Samas meeldib mulle ka vaikuses mõtiskleda või keskenduda mõne toreda filmi vaatamisele ja ümbritsevast end välja lülitada.

Pärnakana soovin suvel palju aega Pärnumaal veeta, kuid ära ei ütle ka Eestimaa avastamisele. Loodan, et peagi avaneb võimalus ka kaugemale reisida ja saan täita oma unistuse käia Tšiilis.