Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud ja Järveotsa perearstikeskuse pereõde Angela Eensalu-Lind sattus õeks õppima juhuslikult, kuid valitud elukutsest on kujunenud tõeline kutsumus. Õppejõu amet aitab Angelal kursis olla värskete teadusuuringutega ning pereõe töö pakub väärtuslikke ja praktilisi kogemusi, mida omakorda õppuritega jagada. 

Miks otsustasite õeks õppida?

Ma ei mäleta, et see oleks lapsepõlves kuidagi minu soov olnud, ma isegi ei mäleta, kas ma teadsin üldse, kelleks tahaksin suurena saada. Lapsed ikka pakuvad, et tahan saada arstiks või poemüüjaks. Eks need ametid olid meie kõigi lapsepõlvemängudes. 

Õppisin õeks ajal, kui ametit õppima sai minna juba pärast 8. klassi lõpetamist. Kolisime perega Suure-Jaanist Tartusse ja kui mina Tartusse jõudsin, olid kõik keskkooliklassid komplekteeritud. Õpingute jätkamiseks oli võimalik astuda Tartu Meditsiinikooli. Läbisin edukalt sisseastumiseksamid, asusin õppima ja 1989. aastal sain meditsiiniõe kutset tõendava diplomi. 

Hiljem seoses ühiskondlike muutustega muutusid ka õeks õppimise kriteeriumid. Seega omandasin õena kõrhariduse ning ka õdede spetsialiseerumise terviseõenduse valdkonnas – viimase läbimisel omandatakse nüüd magistrikraad.

Missugune oli teie varasem kokkupuude tervishoiuga?

Suure-Jaanis elasime väikese haigla kõrval ning mu ema oli seal ametis haigla majandusasjade korraldajana. Kõik lapsed, kelle vanemad töötasid haiglas, käisid seal mängimas. Mänguasjadega oli tol ajal nagu oli ja nii olidki laborist sõbra ema käest saadud  erinevad klaasist torud, plaadid ja topsid väärt kraam, millega mängida. Tänapäeval ei kujutaks ettegi, et lapsed jooksevad haiglas sisse-välja ja ajavad juttu patsientidega. Toona said patsientidest ajapikku ka meie sõbrad, sest tol ajal hoiti patsiente haiglas tunduvalt pikemat aega. Minule olid haigla koridorid, köök ja palatid mängumaaks.  

Kuna õeks saamine oli juhuslik, siis kas on tulnud erialavalikut kahetseda?

Pärast kooli lõpetamist olin kaks aastat protseduuride õde. Kõik töövahendid, mida toona kasutasin, on praegu Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli ajaloovitriinis nähtavad, saadan aeg-ajalt üliõpilasi neid vaatama. Toona oli tööjaotus: mina tegin protseduure ja sanitar puhastas, keetis töövahendeid ja teritas nõelu. Õnneks on tänapäevased töövahendid suurepärased ja ka patsiendisõbralikumad.

Olen korra tundnud, et õe amet ei ole minu jaoks, kui ma töötasin paar-kolm aastat jaoskonnaõena. Sisuliselt olin sekretär, kes võttis hommikul registratuurist sületäie ambulatoorseid kaarte ja täitis neid päev läbi. Töökaaslased ja töökoht meeldisid, aga töö iseloom ei meeldinud. Ma tahtsin patsientidega tegeleda, aga see ei olnud sellel ajal jaoskonnaõe töö, kuna paberimajandus, mis tahtis täitmist, võttis enamiku vastvõtuajast, mis oli mõistagi koos jaoskonnaarstiga ühes kabinetis. 

Otsustasin tervishoiust ära minna ja tegin mõne aasta ühes Norra ettevõttes martsipanist kujusid. Alguses oli see huvitav vaheldus, kuid siis tundsin, et midagi nagu kripeldab. Mõistsin, et see pole ikka päris minu kutsumus ja tahtsin tagasi tervishoidu.

2001. aasta jaanuaris alustasin pereõena Järveotsa perearstikeskuses ja olen teinud pereõe tööd tänaseks 20 aastat. 

Mis tundega pöördusite tagasi tervishoidu?

Alguses oli hirm suur, sest vahepealsete aastatega oli õe positsioon muutunud – õest oli saamas iseseisev spetsialist. Järveotsa perearstikeskuses näidati mulle, kus asub minu kabinet, anti arvuti ning öeldi, et patsientide järjekord on ukse taga, vastuvõtt võib alata.  Minu viimane kogemus tervishoius oli ajast, kus arst ütles, mida kirjutada ja mina kirjutasin. Nüüd pidin ise patsiente vastu võtma hakkama. Hirmutav ja põnev ühteaegu. 

Kui alguses oli inimesi, kes soovisid ainult arsti vastuvõtule, siis pärast paariaastast töötamist  tulid telefonikõned, kus inimesed soovisid ennast registreerida pereõe vastuvõtule. Minule oli see töövõit. Eks see oli ka patsientide jaoks uus algus, sest nii oli see ju kogu aeg olnud, arst võtab vastu, õde kuulab ja kirjutab. 

Mis teid pereõe ameti juures köidab?

Pereõe töö on täpselt see, mis mulle meeldib. Naudin patsientidega suhtlemist, nende nõustamist ja kui näen, et patsient on vastuvõtult lahkudes saanud vajalikku abi, siis see on mulle kõige tähtsam. Mulle meeldib meeskonnatöö, aga ka ise otsustamine, millega kaasneb ka vastutamine. 

Mis on teid Järveotsa perearstikeskuses nii kaua hoidnud?

Järveotsa perearstikeskus on kasvanud tervisekeskuseks, kus on palju eri spetsialiste, kes üksteist toetavad ja teevad tihedalt koostööd. Kui ma tunnen, et patsiendil on vaja teise spetsialisti abi, siis ma suunan ta kolleegi juurde. See ei ole häbiasi mitte kõike teada, sest igaühel on pädevuspiirid ees. Järveotsa perearstikeskuses töötavad eri taustaga õed ja kui mul on näiteks ortopeedilise probleemiga patsient, siis konsulteerin õega, kellel on selles valdkonnas rohkem kogemusi. Kui meeskonnas on usalduslikud suhted, siis juletakse ka rohkem nõu küsida.

Alati julgustan ka üliõpilasi rohkem küsima, kui nad lähevad praktikale, sest seeläbi õpitakse ja saadakse kogemusi edaspidiseks. 

Tervishoiuvaldkond areneb tohutult kiiresti, kuidas end kõigega kursis hoida?

Eneseareng on õe töös väga oluline. Ei tohi kinni jääda arvamusse, et seda ma kunagi õppisin ja seetõttu tean. Valdkond areneb pidevalt. Minul aitab kõige sellega kursis olla ka õppejõutöö, mis eeldab suure koguse info omandamist.

Neli aastat tagasi omandasite Tallinna ülikoolis sotsiaaltöö magistrikraadi. Mis innustas õppima?

Tundsin vajadust jälle õppida ning kuna tervishoid ja sotsiaalvaldkond on tihedalt omavahel seotud, siis valisin sotsiaaltöö. Kui patsient tuleb minu juurde terviseprobleemiga, võib seal taga mõnikord olla hoopis sotsiaalne probleem.

Meie kursusel oli 38 üliõpilast, kellest kaks oli õed, ülejäänud praktiseerivad sotsiaaltöötajad. Õppisin neilt väga palju. See õppeperiood avardas tohutult minu silmaringi. See andis selgema pildi, missugused võimalused mul on sotsiaaltöötajaid kaasata ja missugused ressursid neil on. Saan neid teadmisi praktikas rakendada ja seeläbi patsiendile parimat õendusabiteenust pakkuda. 

Pereõe vastuvõtul käib ilmselt läbilõige Eesti elanikest. Missugune on inimeste tervis?

Krooniliste haigete vanusepiir liigub allapoole ning nende arv suureneb. Elustiilihaigused diabeet ja kõrgvererõhutõbi on sagenenud. Vaimse tervise probleeme on rohkem. Patsientide vastutustunne oma tervise eest võiks suurem olla.

Kuidas patsiendid on meelestatud, kas ollakse valmis oma tervise nimel tegema muutusi elustiilis?

Meil on juhtumeid, kus krooniline haige ei ole pikka aega ennast näidanud ning kui õed talle murelikult helistavad, miks ta vastuvõtule ei ole tulnud, siis inimene on ükskõikne ja vahel isegi pahane.

Mõnikord tulevad patsiendid hoiakuga, et tehke midagi, aga kahjuks see nii lihtne ei ole. Pereõena võin soovitada jalutamist, söömisharjumuste muutmist ja kõike muud, aga kui patsient ei ole motiveeritud, siis ei hakka ta ka minu soovitusi järgima. Patsiendil peab endal olema huvi ja motivatsioon vastutustundlikuks tervisekäitumiseks. 

Kui palju jõuate ennetustööd teha?

Haiguste ennetus ja tervisedendus on pereõe töö lahutamatu osa. Kui inimene tuleb minu vastuvõtule ja ta kuulub mingi haiguse riskirühma, siis ma kindlasti räägin temaga sellest. Ma ei jää ootama, millal ta tuleb kaebusega. 

Kuidas panna inimesed oma tervisest hoolima?

Teoorias on alati kõik lihtsam kui praktikas, kuid ma arvan, et rääkimise ja selgitamisega.

Kui minu vastuvõtule tuleb näiteks 40ndates mees ja ma näen, et on ülekaal, veresuhkur ja vererõhk on normist kõrgem, siis me vestleme sel teemal. Arutleme, missugune on tema elustiil ja mida tuleks ette võtta, et olukord ei süveneks. Õde peab oskama vestlust juhtida niimoodi, et patsient hakkab ise vastuseid otsima ja pakkuma lahendust oma probleemile. 

Pereõe töös on oluline pidevalt dokumenteerida patsiendi terviseseisundit, sest kui patsient satub järgmine kord teise sama keskuse pereõe vastuvõtule, siis on näha, millest on juba räägitud. Samuti saab ta vajaduse korral teema uuesti tõstatada ja küsida, kuidas patsiendil on vahepeal läinud ja kas ta on midagi oma elustiilis muutnud. Järjepidevus on tähtis.

Kui vestlusest hoolimata inimene ikkagi ei tunne huvi oma tervise vastu, siis mida teha?

Mõnikord inimene ei saagi oma probleemidega ise hakkama, sest seal taga on näiteks vaimse tervisega seotud probleem. Järveotsa perearstikeskuses saan ta suunata edasi keskuse vaimse tervise õe juurde. Patsiendil võivad olla depressiooni ilmingud, millest on tekkinud ülesöömine ja kaaluprobleemid. Aitamiseks on oluline mõista, millest on patsiendi probleem tingitud.

Oleme aasta aega elanud koroonaviirusega, mis on kogu maailma mõjutanud ja muutnud. Missugune mõju on tervisekriisil teie tööle?

Kevadel oli kõigil palju teadmatust, kuid kohanesime ja tegime muudatused oma töökorralduses. Õppisime tööd efektiivsemalt tegema. Pool meie meeskonnast töötab vahetustega juba paar kuud kodukontoris. Näiteks kõnekeskus ja meilidele vastamine on meil viidud kodukontoritesse. Vahetused on kahe nädala tagant. See on mõistlik lahendus juhuks, kui tervisekeskuses kohapeal töötav meeskond peaks haigestuma ja/või jääma isolatsiooni – siis saavad kodus töötavad kolleegid tulla välja.

Kevadel tervisekriisi ajal hakati patsiente rohkem telefoni ja meili teel nõustama, kuna majja pääs oli piiratud. Inimesed on ärevad ja tahavad oma muredele vastuseid saada. Kriis on töökorralduse efektiivsemaks muutnud.

Kuna suutsime patsientidele kiiresti kaugnõustamist pakkuma hakata ja patsiendid võtsid selle teenuse hästi vastu, siis ei tulda enam iga kaebusega vastuvõtule. See tähendabki, et õed, kes meie keskuses telefonidele ja meilidele vastavad, peavad olema suurte teadmistega nõustamise valdkonnas, oskama probleemidele lahendusi leida ja selekteerima, milline patsient vajab perearsti tähelepanu. 

Lisaks on inimesed rohkem hakanud mõtlema sellele, mida nad ise enda heaks teha saavad. Kui on nohu, ravitakse ennast kodus, pöördutakse apteeki ja võib olla ei tulda kohe esimesel haigestumise päeval vastuvõtule, nõustamise saab korraldada telefonitsi või meili teel. 

Mis teid kriisi alguses aasta tagasi kõige enam hirmutas?

Eakate lähedaste pärast oli hirm, sest nad kuuluvad riskirühma. 

Eelmise aasta kevad oli vaimselt raske, sest kriis algas ootamatult. Õppejõu töös oli muutus väga järsk. Reedel lahkusin koolist teadmisega, et esmaspäeva hommikul on loeng, kuid siis tuli teade, et riik läheb lukku. Siis tuli terve nädalavahetus genereerida mõtteid, mida ja kuidas. Õnneks kõik laabus, eks ka üliõpilastele oli see tohutu muutus. Arvan, et enamik inimesi on digipädevustes teinud tiigrihüppe. Aga igal juhul eelistan seista klassi ees, inimestele silma vaadata ja arutleda teemade üle. 

Minu õnn oli see, et käisin perearstikeskuses edasi, sain oma tööd teha ja teiste inimestega suhelda. Ilmselt oli neil raskem, kes pidid päevad läbi kodus olema, samal ajal tööd tegema ja koduõppel olevaid lapsi aitama. Eks omalgi oli sellega omajagu tegemist, kui päevas oli kaheksa tundi Zoomi loenguid ja kodus olevad lapsed tundi „sisse sõitsid“, et küsida, kas täna süüa ka saab. 

Oleme jõudnud koroonavaktsiini ajastusse, kuid paljud ei soovi end vaktsineerida, sealhulgas ka osa õdesid. Miks teie lasite ennast vaktsineerida?

Kahjuks on õdede hoiak vaktsineerimise osas leige. Infot on palju, nii tõenduspõhist kui ka vähem tõenduspõhist ja siis veel mingi info. Kui kahtled, siis tuleb infot juurde otsida ja lugeda. Inimeste infoväljad on erinevad ja see mõjutab ka otsuseid.

Mina lähtusin otsuse tegemisel tõenduspõhisest infost. Loomulikult oli hirm ja ärevus. Pärast vaktsineerimist oli mul käsi kaks päeva valulik, mida loetakse normaalseks kõrvaltoimeks, aga see läks varsti üle. 

Millega riskivad õed, kui nad keelduvad ennast vaktsineerimast?

Õed annavad diplomit saades kutsevande, mis algab sõnadega „Tõotan pühalikult hoida kõrgel oma kutseau“. Edasi sisaldab see ka lauset, milles põhimõtteliselt öeldakse, et õde ei kahjusta oma tegevusega inimeste tervist jne. Kui aga õde on vaktsineerimata ja asümptomaatiline, siis ta võib kahjustada patsiendi, oma lähedase, oma  kolleegi tervist. Seega kutsun kõiki õdesid üles mõtlema ja kaaluma nii plusse kui ka miinuseid ja kahtluse korral lugema veel tõenduspõhiseid allikaid.

Teie juurde jõuab kindlasti ka patsiente, kes ei soovi oma lapsi vaktsineerida. Mida te neile ütlete?

10–14-päevasele vastsündinule tehakse pereõe patronaaž ja siis küsime, kas edaspidi planeeritakse laps vaktsineerida. Muutunud immuneerimiskava kohaselt ei alustata immuniseerimisega kohe sünnitusmajas (v.a BCG), seega on ka õel rohkem aega nõustada ja vanematel mõelda. Kui 2001. aastal alustasin pereõena, siis oli vaktsiinivastaseid oluliselt vähem kui praegu. Vaktsineerimata jätmise otsus võib lisaks tervisriskidele kaasa tuua muid piiranguid. Näiteks on osa riike sisenemiseks kehtestanud vaktsineerimisnõude ning kui inimene on lapsena jäetud vaktsineerimata, siis tema võimalused välismaal õppida või töötada võivad osutuda piiratumaks. 

Olete kümme aastat olnud Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis õppejõud. Missugused on uued pealekasvavad õed?

Õed on motiveeritud, neil silm särab. Juba esimesel kursusel on paljud neist kuskil erialasel tööl, töötavad näiteks hooldustöötajatena ja näevad tegelikku elu. Nad teavad, et töötamine tervishoius ei ole glamuuritöö. Ma arvan, et meie kõrgkoolist tulevad hea ettevalmistusega tublid õed. 

Need, kes tulevad õeks õppima, on selle enda jaoks läbi mõelnud ja nad tahavad õe kutse omandada. Seda näitab suur kandideerijate arv, igal vastuvõtul on väga suured konkursid. Valime parimatest parimad ja  kohe esimesel õppeaastal on anatoomiakursuse proovikivi, millega saab selgeks, kes tahab, suudab ja jääb õppima. Õnneks on tahtjaid ja jääjaid palju. 

Missugused on noorte õdede ootused tööandjale?

Praegune põlvkond soovib rohkem vabadust ja tööaja paindlikkust. Kõrgkooli lõpetanud õed on motiveeritud ja tegutsemisindu täis. Tööandjad peaksid seda märkama ja oskama vääriliselt hinnata. Kaasama võib olla ka rohkem otsustamisse, mis puudutab osakonna, valdkonna jm uuendusi. Tänapäeva noored on väga innovaatilised.

Teil on kaks väljakutset pakkuvat töökohta, mis nõuavad muu hulgas ka pidevat suhtlust. Kuidas te ennast tööst välja lülitate ja lõõgastute?

Olen varem palju sporti teinud, praegu küll mitte enam eriti aktiivselt. Piirdun õhtuti jalutamisega, tegemised perega, kohtumised sõpradega, lugemine. Aina rohkem tundub, et naudin reedeõhtuid, kui tihe töönädal on läbi ja saabub teadmine, et ees ootab nädalavahetus, kus võib endale aeg-ajalt lubada ka mittemidagitegemist.